Shiny, red..

Pühapäeva hommikul esimene asi, mis juhtus, oli aevastus. Nõrk, tavaline aevastus. Kohe mõni sekund pärast seda tundsin, et miski voolab mööda mu lõuga. Vasaku käe selja peale ilmus paar punast täppi. Puudutasin käega nina, käe eemaldamisel nägin kätt, mis oli verega koos. Ninast hakkas verd jooksma. Kohe tõttasin kööki, hoidsin pea kuklas. Hoidsin niisket vatitupsukest ligi 15 minutit nina peal kinni, kuni verejooks peatus. Ema ütles, et ma ei tohi enam nii palju mandariine süüa. Tõepoolest, eelmise aasta viimasel kuul ma sõin meeletult palju mandariine ja näis, et liiga suurtes kogustes söömine võib olla ebatervislik. Ema luges kuskilt, et liigne mandariinide söömine teeb veresooned nõrgaks. Jõle ebamugav hakkas..

Pühapäeva õhtuks läksin Tartu, vend viis mind sinna. Me käisime koos kinos, vaatasime kl 19.45 alanud filmi: “I Am Legend.” Mulle meeldis väga see film. Kui ma koju jõudsin, siis toanaaber läks enda tüdrukut koju saatma. Ma mitte ei teinud kohe läpakat lahti ja ei hakkanud aega surnuks lööma, vaid hakkasin korterit koristama. Plastikpudelid, mis riiulis tohutul määral laiali olid, panin kilekottidesse jne. Nüüd silm lausa puhkab.. :)

Esimene koolipäev uuel aastal oli täitsa muhe. Mõnus oli näha sõpru. Tegelikult, vaheaja lõpus ma ootasingi kooli. Olgugi, õppimine võib vahel tõepoolest pain in the ass olla, aga peamiselt tahtsin kooli sellepärast, et siis näen ühte tüdrukut, kellest ma sisse võetud olen. :) Täna isegi rääkisin temaga paar sõna. Ta on nii armas. ^^
Eesti keele õpetaja läks nädalaks ajaks minema ja teda asendab teine õpetaja, Juune on ta nimi. Üllatavalt hea õpetaja on. Ma ei tea, mis minul hakkas. Ma olin meeletult jutukas eesti keele tunnis (matemaatika tunnis samuti), pidevalt tegin nalja; kusjuures enamus naljadest olid teravmeelsed. :D
Näiteks Keio seletas midagi Eerole, kui Eero tahvlil ülesannet lahendas. Ma ütlesin: “Kas sa ise said ka aru, mida sa rääkisid?” :D

Novembri alguses üks klassivend Aimar läks ära kehvade hinnete tõttu ja täna tuli uus klassiõde juurde. Liina, brünett. Õpetaja sõnul ta käis Tammes juba enne. Kui ta füüsika tunni alguses kohta otsis ja omamoodi segaduses oli, siis see meenutas mulle jõhkralt seda aega, mil 6. klassi teiseks veerandiks läksin üle a klassist paralleelklassi b. Tean suhteliselt, mida ta tunneb.

Enne tantsutundi oli meil vaba tund ja Eeroga käisime pubis Kuusteist Kannu söömas. Ma võtsin suure lasteprae, Eero aga pelmeenid. Ma oleksin pidanud väikse prae võtma, suurest praest jäi vähemalt pool alles. Lihtsalt ei jõudnud.
Tantsutund oli täna väga lõbus. Kadri, kellega ma enamasti tantsin, puudus. Seega tantsisin Kairega. Täna tantsisime ainult sambat, tša-tšat ja rokkot. Võtsime pöörded juurde. Kairega oli suht meeldivam tantsida, ta on elavam inimene võinii. :D Vahel läks meil tantsimine käest ära ja kohati väga hoogseks, tantsisime mingit oma tantsu lambist, mis teiste näod krussi ajas. :D

Nagu te näha võite, lisasin ma külgreale teisigi asju. Natuke infot minust veel ja viidete alla lisasin pmst kõik blogid, mida ma loen. Mõni jäi võib-olla vahele, mille ma hiljem kindlasti lisan; kuid enamik sai paika. Hiljem katsun teha uue lehe vms, kuhu panen kirja blogid, mida ma loen.

63. sünnipäevaball

Eile oli Tartu Tamme Gümnaasium 63. sünnipäev. Pärast esimest tundi toimus aulas aktus 9-12. klassidele, mis kestis ligi poolteist tundi. Aktusel polnud midagi viga, kui välja jätta need igavad kõned. Kohati jäin isegi tukkuma. Aga eriti meeldis puhkpilliorkester, segakoor ja mõned laulud. Paralleelikas laulab eriti ilusasti.
Täpselt, nagu eelmise nädala kolmapäeval, mind vaevas eile kohutav peavalu suht terve koolipäeva. Viimastel tundidel peavalu läks natuke üle.
Seoses selle kooli 63. sünnipäevaga toimus eile õhtul kooli sünnipäevaball, millest olen varemgi kriblanud. Ma hakkasin just tantsutrennis käima selleks, et ballil ei tunneks end hädapätakana; aga siis järsku jäin otsusele, et ei lähe. Eks siis läks natuke aega nii.
Siis aga hakkas hull mäss peale. Minult pidevalt küsiti, et miks ma ballile ei tule. See küsimus viskas lõpuks kopa nii ette, et hakkasin ähvardama, et lubasin nad külmkappi visata, kui veelkord küsivad. Ja samas klassivennad pidevalt käisid peale, et tule ikka. Ütlesin, et ei viitsi tulla, kuid tegelikult mul puudusid kogemused selle balli suhtes.
They always say that first time is the hardest.
Aga siis ma hakkasin mõtlema, et kunagi peab ikka esimene kord olema. Kõige rohkem mõjutust andis Robert. Ta ütles midagi sellist, et kui ma nt mõned aastat hiljem lähen hoopis esimest korda ballile, siis võin kahetsema hakata, et ei käinud ikkagi ära. Siis järgmisel korral olen kogenud ja oleks märksa kergem. ^^
Päeva keskelt otsustasin, kaaslast ei jõudnud leida. Aga hullu polnud väga, sest ma olen harjunud üksinda olema. Ka kinos käin enamasti üksi, kaubamajas jne.
Kohe alguses tantsima ei hakanud, kuid Erich ja Virco käisid pidevalt peale, et ma tüdruku kutsuksin tantsima. Irooniline oli see, et nemad muudkui sundisid ja üritasid mind vägisi kutsuma minna; kuid lõppude lõpuks, kui nad ära tantsima läksid, siis läksin ISE tüdrukut tantsima kutsuma. :D Ja esimene tüdruk, kellega tantsisin, oli 11. klassi armas tüdruk Eneli (vist?).
Aga üks asi oli ikkagi veel, mis mind innustas ballile tulema – Arsise kellad.

Selle aasta jaanuaris, kui käisin Räpina Ühisgümnaasiumis, ühel päeval oli koolis Tartu Arsise kellade kontsert. Ma olen sellest kirjutanud, soovi korral saate üle vaadata siit.
Ei saa jätta ütlemata – Arsise kellade kontsert on meeletult ilus, ilus meloodia. Kusjuures, ma tundsin isegi ühe loo ära, mis oli väga selgelt esimesest kontserdist saadik meeles; igatahes seda laulu esitati teisena ja tundsin ära laulu pulkade järgi, mida kasutati vastu kellasid.
Natuke pettumus oli, et ainult kolm muusikapala esitati.
Üldiselt tore õhtu. ^^
Järgmine aasta lähen kindlasti ballile!

Pettumus mis pettumus.

Teisipäeval oli minu sünnipäev. Niinii.
Kokkuvõtlikult oli tegu halvima sünnipäevaga mu elus. Pettumus.
Koolis õnnitles mind ainult kuus inimest. Kuid samas ma ei saa seda väga pahaks panna, sest ma tulin alles siia kooli ja vähesed teavad mind. Aga ikkagi tegi meele natuke kurvaks. Ma ei ole ometi ka ju selline, kes hakkab pasundama: “Hei, vaadake, mul on sünna!”
Pärast kooli tuju natuke tõusis, aga ikkagi mõni asi valmistas pettumust. Ühed kallid sõbrad ei õnnitlenudki jne. Aga mis sünnipäev siis see ilma kallistusteta on? :(
Vanemad kinkisid mulle sünnipäevaks uued kihvtid teksad, mille nad ostsid Kreetalt. :)

Kolmapäeva hommikul oli väga paras põrgu Riia peatuseni ja Kaare peatuselt kõndida koolini ilma sallita! Mis veel hullem, praktiliselt kogu päeva pea valutas kohutavalt ja jahe oli, külmavärinad käisid läbi. Ma hakkasin juba esimese tunni ajal kahtlustama, et olen haigeks jäänud, sest tulin teisipäeval trennist koju märja peaga. Muidugi, pärast pesemist ma kuivatasin pead ikka, kuid ega käterätikuga juukseid 100%-lt kuivaks saa.
Hoolimata jubedast peavalust, otsustasin ikkagi trenni minna. Kohe oli märgata, et harjutusi oli natuke raskem sooritada.
Pärast trenni otsustasin Kaubamajas käia. Enda üllatuseks nägin Sportlandis kahte klassivenda – Akselit ja Riivot, kellega oli kaasas veel üks poiss. Umbes 5 minutit tšillisin nendega koos, siis läksime lahku. Ma otsisin salli ja Sportlandist leidsingi ühe mõnusa valge salli ning ostsin selle. See hakkas kohe esimesest silmapilgust meeldima.
Eile hommikul oli ikka parajalt mõnus salliga minna kooli. Mul oli see sall ka terve koolipäeva kaelas, kohe oli kuidagi stiilsem tunne. Aga noh, klassikaaslased Virco ja Keio hakkasid kohe paukuma: “Tüüp, sul on sall kaelas!” Nagu ma seda ise ei märganud. :D Aga samas oli kohati jõle kahtlane tunne. Hakkasin arvama, et minust hakati halvasti arvama salli pärast, klatšiti jne. :D Samas sõbrannad ütlesid, et sall sobib mulle.
Valed kahtlused ju siis. ^^
Üldiselt ma olen väsinud, et teen teiste heaks rohkem, kui tagasi tehakse. Ma arvan, et pean sügavalt mõtlema selle üle, mis eesmärgil ma teen head.
Aga vaat, 100. sissekanne sai valmis. ^^

17.40

Reede.
Sõitsin koos emaga Tallinna, kaupa juurde viima isale. Ema läks pärast kauba kättetoimetamist tagasi koju, mina jäin koos isa ja vennaga müüma.
But… teel Tallinna, kl 17.40. Ma olin parasjagu lugemas raamatut “Everyday Japanese,” mille ostsin hiljuti ning millest olen ka kriblanud. Lugesin sel momendil just lõiku ikebana‘st. Ema telefon helises. Pärast rääkimist ta ütles mulle, et vanaisa suri.. juba kell 17.05 paiku.
See oli küll juba teada, et tal pole lootust vähist üle saada; kuid ma ei oleks osanud arvata, et tema surm saabub nii kiiresti… Äsja alles kirjutasin ka temast.. Kuuldes tema surmast, panin raamatu ära ja vaatasin aknast välja. Mõeldes tema peale ja mälestustele, tulid mul pisarad silma. On möödunud VÄGA kaua aega, mil viimati nutsin enne seda.
Matused toimuvad kolmapäeval.

Faktid.

I dit IT! No, not that.
Suvi on peaaegu läbi ja ma käisin täna esimest korda suve jooksul ujumas. Väga nõme, et alles nüüd; ma tean. :P Aga päris värskendav tunne on nüüd.Homme kavatsen kindlalt veel minna, muidugi sel juhul, kui ilm on sobilik. Ent vihma käes ujumine poleks ka paha mõte, see on just omamoodi lahe. Vihma käes olen ujunud ilmselt kolm korda ning mulle meeldis. Peaks taas uuesti tegema. :P
Kooli ma väga ei oota, kuigi olen suhteliselt ärevil. Võõras kool, võõrad inimesed (mitte kõik, endine klassivend ja sugulane samas klassis). Ma oleks homme äärepealt asjatult kooli läinud. Klassivend ütles, et 23. augustil näeme koolis, sest tema sõnul jagatakse töövihikuid ja õpikuid sel päeval. Vaatasin ise ka koduleheküljel järgi, kuid ei süvenenud piisavalt. Klassiõde Kaisa Karoliina ütles orkuti kaudu, et hoopis 28. augustil toimub.

Nii, mida ma veel esimest korda teinud olen? Ah jaa, ma olen alati ananassi jälestanud. Ananassilõigud pitsadel ei näi justkui maitsvad välja ja seetõttu hakkasingi neid vältima. Kuni täna õhtul oli köögis laual ananass. Ema sõi sellest pool ära. Lõikasin pooliku viilu ja proovisin ära. Eelarvamus muutus täiesti sootuks. Maitse oli meeldivalt magus. :)

Nüüd kurvad uudised: mu vanaisa on suremas. Pool kuud tagasi oli ta Põlva haiglas, diagnoosi põhjal on ta nii vähki täis, et jube. Arstid lubasid ta koju, midagi pole enam teha. Öeldi, et ta on tugev mees, kui peab ühe kuu vastu. Ta oli kodus mõnda aega, siis viisime ta Räpina haiglasse, kus tema eest hoolitsetakse. Viimati nägin teda eelmise nädala laupäeval ning sellest ajast saati, mil teda enne laupäeva nägin, on ta välimus kõvasti muutunud. Ta on meeletult kõhnunud, et jube on vaadata. Luu ja nahk. Pmst terve laupäev oli mul tema pärast kurb tuju. Enam pole väga kaua aega jäänud.

Samas ma üritan tema kassiga sõbruneda, kes maal on. Kuna vanaisa ei saa enam tema eest hoolitseda, peame seda tegema meie. Ja kuna mulle meeletult meeldivad kassid, siis kavatsen tema eest hoolitsema hakata. Kahjuks on kass nii suur argpüks, et julgeb ainult vanaisa ligi minna. Eile siiski õnnestus talle lähenemine edukalt. Liikusin tema poole aeglaselt, paar Kitekati snäkki peos. Ta tuli väga aeglaselt (ning ka ettevaatlikult) ning sõi need ära. Ning veel esimest korda elus (kolmas fakt!) sain talle pai teha, kuid ikkagi kiirustas ta minema. Üsna vaikselt tulevad need edusammud välja.

Must kolmapäev.

Eelmise nädala reedel, st 12. reedel suri 34. aastane onutütar Eivi. Augusti lõpus hakkas üldse see pihta. Ta haigestus, raskesti. Iga päevaga läks järjest hullemaks. Arstid ei suutnud välja diagnoosida, mis haigus tal oli vms. Isegi operatsiooni kaudu ei suudetud välja selgitada. Tema seisund halvenes iga päevaga… kuni lõpuks, 12. oktoobril ta suri. Lahkamisel selgus, et tal oli kolm haigust korraga või midagi sellist. Ühe asjana olid tal üle kogu keha veres mürgised rakud, teiseks mingi kasvaja ja kolmandat ei mäleta.. Ema läks nädalavahetusel Eivi vanematele appi matuseid korraldama.
Ja homme, 18. oktoobril, on ta matused. Pääsen koolist ära. Kell 8:00 hommikul hakkame Räpinast Tallinna poole sõitma. Ja umbes kell 00:00 jõuame koju tagasi, võib-olla isegi hiljem. Täna pidin kodutööde osas neljapäevase osa ka ära tegema. Homne päev tuleb vist hull.. Mitte, et mul oleks midagi matuste vastu… aga kanda selliseid riideid nagu pingviinitopis, on pisut… : D Natuke ebamugav on ka nendega.
Puhka rahus, Eivi!