Teisipäev oli minu jaoks meeletult väsitav päev. Üks eksam, üks kontrolltöö ja pisem teadmiste kontrolli test. Polnud ime, et õhtuks olin tohutult väsinud. Õhtul kella 9 paiku helistas ema ja ta… telefonis küsis: “Tsau. Kas sa oled kodus?” Vastasin tuima ja väsinud häälega “jah.” Seejärel ta ütles: “Sulle tulevad täna külalised. Vaata aknast välja.”
Kõne katkes. Mis asi see veel oli, mõtlesin mina. Siis vaatasin aknast välja ja vanemad sõitsid autoga maja ette. Nad pidid tegelikult kolmapäeva hommikul tulema, aga jah.. nad tõid veel mööblikraami juurde. Kõige selle tipuks andsid nad mulle suure kilekoti, mis oli tõsiselt sööki täis. Tõsiselt, mida nad arvavad minust? Kas nad tõsiselt mõtlesid, et ma jõuan selle kõik *ise* ära süüa? D:
Telefonikõne ja nende küllatulek ehmatas mu ootamatult ära, et mu eluiga lühenes viie aasta võrra.
Eile oli veel sürrim lugu. Nagu ikka, lösutasin elutoas, telekas mängis konstantselt SNSD – Twinkle muusikavideo… üsna valjusti. Samas mõtlesin, et õues on tohutult soe ja ilus ilm ning lähen jooksma. Põukisin Anettet, et võiks jooksma minna.
[20:11:36] Rauno: jooksma tahad minna?
[20:11:52] Rauno: mõtlen praegu just, et võiks
Anette ei vasta. Tch. Panin jooksuriided selga.
[20:14:31] Rauno: poke
[20:14:40] Rauno: oled siin?
[20:16:15] Rauno: ah well siis
Anette ei vastanud ikka veel skaibis.. Mõtlesin, et vaatan viimast korda Twinkle muusikavideot, siis astun uksest välja. Pool minutit hiljem kuulsin hästi tugevat koputust, mis ehmatas mind täiega ära. Mõtlesin, et äkki naaber tuli ukse peale mölisema, sest telekas mängib liiga valjusti, kuigi maja seinad on üsna paksud ja midagi läbi ei kosta, ning piilusin uksesilmast koridori – tühjus. Kindluse mõttes vaatasin igast aknast välja ka. Mitte midagi polnud.. Siis Anette helistas ja ütles, et ma teeks ukse lahti. Ja seal ta oligi… ukse taga, koos Tiiduga.
Mu eluiga lühenes viie aasta võrra jälle.
Neil vedas. Kõigest paar minutit hiljem oleksin juba õues jooksmas kuskil. Tõesti, kui suur on tõenäosus. o_o Aga ikkagi… MIKS TE EHMATATE VAEST LOSTI ?! Selline ootamatu ukse taha ilmumine mõjub pisikesele vaesele lostile nii traumatiseerivalt. Õelad ja julmad inimesed sellised. v_v
Tegin Tiidule ka pisikese ekskursiooni uues kodus. Näitasin talle, kus WC-pott asub ja kõike muud põnevat. Ja sain Anettet moosida, et jooksma minna. Kohe läksimegi. Küsisin uudishimust, kas kuskil siin lähedal on staadion. Anette vaatas mind sellise pilguga, et kas ma tõesti ei tea. Tõepoolest… staadion on siinsamas kogu aeg mu nina all olnud. Kõigest paari minuti kaugusel. Ja kui ühikas veel elasin, siis otsisin vaiksemaid tänavaid, kus joosta, kuigi reaalselt oli staadion siinsamas nina all kogu aeg. Nii tüüpiline mina. ^^
Anettega jooksmine oli omaette seiklus. Jooksime staadionist edasi, jõudsime surnuaeda. Tegime väikese pausi ja kõndisime surnuaeda. Siis võtsime teise suuna surnuaias, mis oleks pidanud meid viima ühe värava juurde, et saaks pikema tiiru joosta.. kuhugi sõjaväe lähedale. Kõigepealt surnuaed, siis sõjavägi… Ma haistsin midagi väga kahtlast siin. Siin on raudselt mingi vandenõu, sügavale maetud sünge riigisaladus.
Värava asemel jõudsime hoopis kivimüüri ette. Me oleks äärepealt üle kivimüüri roninud, aga jumal tänatud, et me seda siiski ei teinud… sest me oleksime siis vangla eramaale jõudnud. Mööda kivimüüri edasi kõndides nägime vanglat. Koer haukus seal kuskil hästi vihaselt. Vanglamüüride otsas olid okastraadid. Atmosfäär oli lämmatavalt hirmuäratav. Surnuaed, sõjavägi ja vangla. Siin on raudselt midagi teoksil! Minu Rauno-senss surises täie võimsusega. Maa all on raudselt kohutavad eksperimendid.
Jõudsime lõpuks surnuaiast välja ja saime taas jooksma hakata. Aga siis tuligi kõige imelikum osa. Mida maad edasi jooksime, seda rohkem ilmus inimesi eikusagilt välja. Ausalt, jooksurada oli enne inimestest nii hõre, siis järjest rohkem tihenes ootamatult, kuni inimesi oli lõpuks nii massiliselt, et me ei saanud enam kergesti neist mööda joosta. Siis taipasime – eile oli võidupüha ja Anette mainis, et pronkssõdur peaks siin lähedal olema. Inimesi… oli… massiliselt… palju…
Otsustasime pronkssõdurit piiluma minna surnuaeda. Meil oli spordiriietuses lausa imelik olla korralikult ja viisakalt riietunud inimestemassi seas. Hoidsime kokku ja suunasime pilgud maha, et vältida silmside tekkimist peadpööritavate inimestega. Ma pole kunagi näinud niivõrd palju nelke. Pronksõduri ees oli meeletu lillekuhi. Surnuaed nägi välja nagu nelgipõld – nelgivarred olid maa sisse püsti topitud. See oli tõesti väga muljetavaldav vaatepilt.
Me siiski kõndisime rohkem, kui reaalselt jooksime, kuid tegemist oli kõige sürreaalsema jooksuseansiga, mis mul seni elus on olnud. Ja ma endiselt arvan, et siin läheduses toimub mingisugune vandenõu! See kõlab liiga hästi, et mitte tõsi olla. Või ma olen lihtsalt liiga palju filme vaatanud.
<lostinthemist> Kadii
<Kadii> ija lost
<lostinthemist> aa oota, ma lähen panen munad vette enne
<Kadii> täiesti pekkis, ma mõtlen rohkem vasakule kui seitsmenda klassi poiss
Lõpetuseks, täna hommikul tegin endale teed. Mis maitsega tee, sellel pole tähtust, aga ühes käes oli veekeetja ja teises kortsus teekoti paber. Mis te arvate, mille ma oleks äärepealt prügikasti visanud? Veidral kombel mõtlesin isegi korraks, et see ei mahu prügikasti ära…
Kõigest loetud päevad veel ja ei lähe enam kaua, mil saan ühikast lõpuks ära. Üha enam läheb siin väljakannatamatuks. Turistide hooaeg on alanud ja teisel korrusel, kus ma elan, on kuulda õhtuti eriti hästi, kuidas turistid koridoris lällavad. Üsna tüütu… Juba täna lõunal saabuvad vanemad Tallinna ja läheb kolimiseks. Korteri otsimine oli ikka paras pind perses. Me oleme nüüdseks tosina jagu kortereid vaatamas käinud, enamikel juhtudel on korter sõrmede vahelt läbi libisenud. Aga nüüd lõpuks on suurem vaev möödas.. ^__^
Eelmisel reedel sain koos vanematega koju. Kuigi mu vanemad olid juba mõlemad kuulanud SNSD’d, see igatahes ei takistanud meil terve tee nende kuulamist. Kuulasime plaati kaks ja pool korda läbi. Ning kui ma olin Räpinas, siis ma sain päikest juba.. Näo vasak külg ja nina olid pühapäeva õhtuks täiega punased.
Nädal aega tagasi magasin õndsat und. Ärkasin üles lambivalguse peale. Kell oli 5 hommikul. Vaatasin ringi, kes tule põlema pani. Poiss oli ühikatoas. Ma vaatasin unise peaga esialgu, et see on toanaaber ja ütlesin: “Oi, tere!” Siis tuli meelde, et toanaaber on kaugõppel ning ta käib korra nädalas siin – teisipäeviti. Kuid seekord oli neljapäeva öö.. Ja taipasin, et see poiss pole mu toanaaber. Ta vaatas mööda tuba ringi ja polnud raske tema näost välja lugeda, et ta oli segaduses. Küsisin iroonitseval toonil: “Kas sa otsid midagi?” Ta ei vastanud, aga läks tagasi ukse juurde ja vaatas toa numbrit. Selle peale ütles ta endamisi: “Oh kurat…” ja lahkus toast, tõmbas ukse enda järel kinni. Kustutasin tuled ära ja keerasin ukse lukku. Müstika igatahes.
Endiselt liigun suure hooga Lõuna-Korea filmilainel. Nüüdseks olen aprilli jooksul vaatanud ära 18 filmi. Sellel pole lõppu ega äärt. Sealhulgas.. ma pole üldse põnevil eesolevast JAFFist. Eelmisel aastal peksti ikka festivali käigus nii palju näkku, et lubasin sel aastal selle üle lasta. Korra saad põletada, siis enam ei taha tulega mängida. Kui… kui üldse, siis kava uurides tekkis huvi “Akira” suurel ekraanil ära vaadata, sest tegemist on ühe minu lemmikfilmiga. Kuid eriti kaua lillepidu kesta ei saa, üsna varsti tulevad arvestused ja eksamid.
<Kadii> mul ei ole peomuusikat
<Kadii> tuba tüdrukuid täis
<Dream> girls generation!
<lostinthemist> tra Dream
<Dream> :*
<lostinthemist> ma tahtsin seda ise öelda :D
Mõnikord läheb silme ees kõik ähmaseks. Ma tunnen nii tihti viimasel ajal, kuidas ma liigun ringi sihitult ja ma unustan tihti ära, kes ma olen.
Ühel ilusal märtsiööl filosofeerisin Indrekuga elust ja kõigest.
Indrek: Kuule, kuidas jaapanlased kanji’s capsi kasutavad.
Indrek: Või katakanas vms.
Rauno: capsi? ._.
Rauno: neil on caps lock?!
Indrek: Nagu NII
Rauno: whaaa
Indrek: Kuidas see asi välja näeb, kas teist moodi siis?
Rauno: ma tõesti ei kujuta ette
Indrek: lol
Indrek: Ma just mõtlesin selle peale.
Indrek: mind-blown as fuck
Rauno: ma ei ole kindel, kas neil üldse on caps lock
Rauno: mindblowing indeed
Rauno: ma arvan, et äärmisel juhul, kui kedagi sõimatakse läbi, siis caps locki asemel pannakse lause lõppu 999 hüüumärki
Indrek: x’D
Märtsi alguses käisin Tartus ühe filmiveeblase soolaleivapeol. Jaan oli üks neist filmiveeblastest, keda nägin esmakordselt alles Kadii sünnipäeval. Veidral kombel, ma astusin bussi, kus olid Janika ja Kadii korraga. Tartu on tõepoolest väike. :3 Esimest korda oli mul see dilemma ja paanika et “OMOMO, kellega ma nüüd rääkima hakkan?!” Igal juhul, Janikat oli võrratu näha üle pika aja. ^^ Jutustasime lühidalt oma eludest nii kaua, kuni bussisõit keset Riia maanteed kestis. Janika küsis minu käest: “Kas sa oled losti näinud?” Ma ütlesin endale korduvalt mõteteis: “Ära hakka naerma, ära hakka naerma, ära hakka naerma,” endal aga tuim nägu ees. Ma ei saa teda süüdistada, ta ei teadnud. :3 Ja kui lugeja ka ei tea, siis selgituseks, mu kasutajanimi mitmes kohas (filmiveebi ja baka seltskonnas peamiselt) on “lostinthemist” ja mind kutsutakse tihti lühidalt “lostiks.” Seega teatud kontekstis võib see küsimus kõlada, kas keegi on mind näinud. ^^
Jaani korteri õnnistasime sisse tikusiili põlema panemisega. Jah, lugesite õigesti. Tikusiil. Ja me panime selle põlema. See oli idee poolest üks suur saipäts, mille sisse topiti üle kümne toosi jagu tikke ja… ah mida, ma näitan parem pilti. Leek sai alguse säraküünla tipust ja jõudis allapoole, kuni läks kogu kupatus põlema.
Jaan korraldas filmiviktoriini, kus panime oma terased filmiajud tööle ja hiljem vaatasime “Robogeishat.” Seltskonnas vaatamiseks sobib, aga üksinda oleks ma selle vaatamise tõenäoliselt pooleli jätnud. Aga mis järgnes Jaani soolaleivapidu, oli veelgi parem. Läksin Kadiiga kesklinna, sain tuttavaks tema sõbra Robertiga ja olin nendega koos terve öö kesklinnas. Tõsiselt äge öö. Kell 2:42 öösel võtsime kottidest välja Tuplad ja hakkasime neid sööma. Muidugi, ainult meie, filmiveeblased, saame sellest aru.
<lostinthemist> kell on 2:42
<lostinthemist> on aeg… Tuplat süüa.
Mõnikord saime kolmekesi keset ööd naerda nii, et kõhulihased olid valusad. Underground on tõepoolest nii underground, nagu nimest välja paistab. Mõtlesime, et aitab ja liigume Kadii juurde. Jõudsime raekojaplatsi juurde. Kell 5 öösel.. püüdsid kaks meest kala jäätunud purskkaevu juures. Neil oli täiskomplekt olemas – jääpuur, õngeritv ja tool. Mida põrgut, isegi jää sisse oli auk sisse tehtud. :’D Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja kaugelt neid nähes küsisin retoorilisel alatoonil: “Kas nad püüavad kala?” Kalamehed kuulsid mind ja vastasid jaatavalt. Läksime lähemale. Oii, me saime nii palju naerda. Kust tullakse selle idee peale, et nimelt kell 5 öösel jäätunud purskkaevust kala püüda? Küll aga ma pean imetlema nende kirge ja järjekindlust. Nad kordasid üsna veenvalt: “Küll näkkab, ärge naerge nüüd, küll näkkab.”
Jäin Kadii juurde ööseks koos Robertiga. Enne uinumist sõime kõhud täis ja vaatasime SNSD muusikavideosid. Kadii tahtis näha neid. Teate küll ju.. kui tahetakse fänniteenindust, siis tuleb seda tagada. Täpselt nagu.. kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.
Valentinipäevaks õnnestus mul haigeks jääda. Mitme aasta jooksul oli jõudnud ununeda, kui vastik on haige olla. Aga ei õnnestunud sõbrapäevast eemale hiilida, isegi kui olin haige. Selle päeva õhtul tuli Anette ukse taha, tegi kalli ja andis väikse kaardikese. See nägi nii nunnu välja ja peale oli joonistatud Totoro. Üsna kehv päev lõppes vähemalt ilusti. ^^
Anette sünnipäeval olid tõsiselt head sushid. Neid ma oleksin võinud lõpmatult süüa. Sellele eelneval õhtul, Miyako valentinipäevapeol, oli üsna palju inimesi. Anette sünnipäev mõjus seepärast värskendavalt, sest seal oli kindel ja väike seltskond, mitte ülemäära liiga palju inimesi. Kinkisin Anettele banaani. Kummist. Sellise, mida saab pooleks murda, pigistada, väänata ja venitada. Ühesõnaga selline, millega saab kõike teha. Söödav pole kahjuks. Muidugi võite proovida seda süüa, pole hullu. Aga ma ei vastuta tagajärgede eest. Tegemist on stressimaandajaga, et kui sa seda mudid, annab ta tagasi positiivset energiat. See saavutas päris palju… tähelepanu, köh-köh. ^^ Vaatasime Lõuna-Korea filmi “Hello Ghost.” Võite ära arvata, kelle süü see oli. :3 Anettel oli plaanis meile “Arrietety”t näidata, aga me ei saanud selle filmi transportimisega hakkama minu arvutisse ja pidime midagi muud välja mõtlema.
Oeh, üha rohkem ja rohkem tunnen, kuidas ma tahaksin juba ühikast ära. Hetkel on üsna negatiivsed emotsioonid. Jah, asukoht on suurepärane. Kooli jalutan 10 minutiga. Bussijaam on siinsamas ja kesklinn on kõigest käeulatuse kaugusel. Aga muud.. midagi head ma ei oska öelda. Terve korruse peale on köök, WC ja duširuum. Õigemini, teisel korrusel, kus elan, isegi pole kööki, mis tähendaks seda, et ma peaks ülemise korruse kööki minema. Kõige suuremaks üllatuseks ei lubata külalisi enda tuppa, kui tegemist pole lähisugulaste või pereliikmetega. Nagu, mis? Läksin koos Henrikuga Anette sünnipäevale, enne otsustasime minu poolt läbi käia ja selgus, et teda ei lubata mu tuppa. Kas või paariks minutiks, et sünnipäevakaarti kirjutada. Kogu aeg mõtlesin, et see on iseenesestmõistetav, et sõbrad võivad külla tulla. Kas või registreerimise alusel valvelauas nagu Maaülikooli ühiselamus.
Viimase kuue kuu jooksul olen hakanud igatsema lihtsaid asju nagu sõprade külla kutsumine, filmiõhtute korraldamine ja isegi kokkamine. Jah, ma igatsen tõsiselt kokkamist ja sooja toidu söömist. Peab tõdema, et toitumine on üsna.. vilets. Pikemalt ei taha tõesti siin elada. Mõnes mõttes on meeldivam kui Maaülikooli ühiselamu, kuid siiski aja jooksul rusuvas ja ängistavas atmosfääris on raske elada. Tunnistan ausalt üles, et üsna tihti viib see mind masenduseni. Mõnedel juhtudel ma ei leia hommikul energiat ega jaksu kooli minna. Mõnikord isegi mitu päeva järjest. Novembris ma ei jõudnud tervelt nädal aega järjest kooli.
<Ralf> muideks sushicatis oli eile girls generationi videod
<lostinthemist> O_____O
<lostinthemist> MILLISES?!
Ahjaa, kuulsin, et filmi “Risttuules” võtetele otsitakse näitlejaid. Eelkõige peenikesi ja pikki inimesi. Kui kuulsin sellest, siis ma tundsin, kuidas kõige selle trummipõrina saatel, valgusvihu käes ja ilutulestiku taustal… minu tähetund on saabunud! Solarise 0-korrusel oli casting. Täitsin ankeedi ära ja minust tehti neli pilti. Ma olin number 3333. Kes teab, äkki see on hea märk. :3 Kui läheb piisavalt hästi, võetakse ühendust. Kunagi. :3
Korea keele tunde armastan üha ja üha rohkem. ^^ Need tunnid annavad nii palju energiat juurde. Õpetaja kiirgab positiivsust. Üks esmaspäevane tund oli võrratu. See oli kui eratund, ma olin õpetajaga kahekesi. Poole tunni pärast jõudis lõpuks teine inimene ka kohale, kuid me olime juba alustanud tunniga. Ajasin õpetajaga juttu ja üritasin võimalikult palju korea keeles rääkida. Selle tunni teemaks oli perekond. Rääkisin, kust ma pärit olen, kus mu vanemad elavad ja seda ka, et kasvatame tomateid ning maasikaid ja suvel müüme neid keskturul. Õpetaja oli üsna lummatud sellest ja ütles, et tuleb kindlasti suvel mind keskturgu külastama. ^^
Kõik need toredad korea keele tunnid annavad nii palju jõudu ja energiat mu unistusele. Ja tänu Anette sünnipäeval söödud sushidele on minust saanud sushisõltlane. Kaabakas selline!
Ning kohe pärast baka kokkutulekut ootas mind uus semester. Jah, meil polnud „talvevaheaega“ nagu Tartu Ülikoolis, aga see-eest on meil sügis- ja kevadvaheaeg. ^^ See semester on täidetud ikka nii põnevate ainetega. Muidugi, kui korea keel välja arvata, mis on omaette tase, on see semester näiteks 3D modelleerimine, multimeedium, tarkvaratehnika ja arvutigraafika. Suvel on veel tarkvaratehnika projekt, mis saab kindlasti huvitav olema. :3
Tunniplaan on taas üsna paindlik. Ehk isegi pisut rohkem kui eelmine semester. Esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on ainult üks loeng, samas näiteks teisipäeval olen tervelt 10 tundi järjest koolis. Kui sügisel alustasime korea keele õpingutega, oli alguses meid 25. Nüüd järgmisel tasemel ongi meid ainult viis-kuus järele jäänud. Teisipäeva hommikuti saan taas Anettega koos kooli minna. :3 Või tegelikult.. tal on teisipäeva hommikuti kehaline kasvatus. See aga tähendab, et me saame siis alati koos kooli hiljaks jääda!
Mõnes mõttes ootasin Kadii sünnipäeva oluliselt rohkem kui baka kokkutulekut. See oli kohe uue semestri esimese nädala lõpus. Tema sünnipäev oli samas ka kui mitteametlik filmiveebi kokkutulek. Nägin mitme filmiveeblase nägu esimest korda.
<lostinthemist> aa Dream, kui me reedel lähme Tartu, kui sa juba nkn shotgunnid, kas sa siis vahetaksid minu käike? :)
<Dream> lolwat :D
<lostinthemist> ma hakkan homme teid autos Girls’ Generationi muusikaga vägistama!
<Ralf> Furs… ostame kõvasti viina tee peale
Mhm, terroriseerisin inimesi taas SNSD muusikaga. Nii autoga sõites kui ka sünnipäeva ajal. Evelil tekkis isegi suurem huvi paari kpopi laulu vastu. Võib öelda, et minu töö on tehtud. Ja korduvalt panin SNSD muusikavideod Kadii sülearvutist mängima, kui võimalus avanes. Kadii oli muidugi siis eemal, aga kui ta tagasi tuli ja nägi, mis tema arvutist jooksis, ütles: „Aa, lost pani selle käima?“ Tegin nunnu süütu näo pähe ja ütlesin: „Kuidas sa teadsid?!“ Ralf ja Furs hakkasid mingi hetk mürama. Ma suutsin neile hoogu kõvasti juurde anda, kui ütlesin: „Teate küll ju, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.“ See töötas! Koguni nii efektiivselt, et Ralf hammustas Fursi varvast. Eveli naeris ja ütles, et ma olen kõige kurja juur.
Jah, ma saan puhta südamega öelda julgelt, et Kadii sünnipäev (või filmiveebi mitteametlik kokkutulek) oli mitmeid kordi meeldejäävam ja meeldivam kui baka kokkutulek..
Furs ja Ralf müravad. Eelkõige tuleb ju limonaadi teha, kui elu annab sidruneid. :3
10.-11. veebruaril esindasin Asashio animeklubi Intellektikal. ^^ Koos Kaia ja Aloga. Neljapäeva õhtul jäin Kaia juurde ööseks. Koostasin Intellektika jaoks viktoriini. Hämmastav, kui kiiresti Kaia magama jäi. Lihtsalt hüppas voodisse ja mõne sekundi jooksul oli ta täiesti väljas. Ma ei maga enam kunagi Kaiaga samas voodis! Laiutas, krt. -.- Ja üks hetk, kui mul isegi õnnestus vaikselt magama jääda, siis ta müksas mind läbi une. Aga pilaff, mida ta ema tegi, oli õudselt maitsev. :3
Aga sel õhtul Kaia rääkis ühest uuest bakast nimega Rasmus, kes on Jaapanis käinud. Õigemini Rasmus rääkis sellest Kaiale, Tanelile ja Margusele juba baka kokkutulekul, aga ma viibisin ise kuskil eemal. Kui nad seda kuulsid, siis nad mõtlesid otsekohe minu peale. Igatahes Rasmus oli aasta tagasi Jaapanis maavärina ajal. Ta oli siis Ghibli stuudios, maavärin lõi rongid rivist välja ning pidi Ghibli muuseumis ööbima.
Ta…
Ta…
Ta….
Ta magas Totoro kõrval!!! D:
Kaia puhkes minu näoilme peale naerma seda kuuldes. Totoro kõhu peal magamine on ennekõike ikkagi üks mu unistusi. Rääkimata veel siis Totoro kõrval magamisest… *-* Umbes viis minutit pärast selle unistuse avaldamist Kaiale tegi ta hästi laia ja meela irvituse. Üsna pikalt. See ehmatas mu ära. Veel enam, ta pomises omaette: “Me Margusega teame, mida teha.” Mõni hetk vaikust. “Aga sellega läheb aega pool aastat.” o_o’
Intellektika oli üpris meeldiv isegi. Sebisin inimesi. Animest rääkima. Viktoriini tegema. Ja tantsima. Kaia sõnul olin ma tubli, sest ma sulasin inimeste sisse, kes mööda käisid ja kes vähegi jäid seisatama ning vaatama. Seejärel meelitasin neid sügavamale animemaailma. Ühesõnaga.. ma olin niisama nunnu. Erinevalt Alost, kes istus kogu aeg laua taga arvutis. o_o’ Kuigi.. ma oleks lootnud natuke rohkem tuttavaid nägusid näha. Käisin ka Tamme gümnaasiumi boksis uudishimutsemas. Mind üritati seal tagasi gümnaasiumi sebida. Selgitasin, et käisin seal juba ja olen nüüd juba üliõpilane. Öeldi: “Tule jälle uuesti. Topelt ei kärise.” ^^ Intellektika teiseks päevaks sebisin paar SNSD laulu Stepmaniale ja küll ma ikka tantsisin siis mati peal eriti palju. Üsna kuum hakkas. Juhtumisi 11. veebruaril oli Sooyoungi sünnipäev, nii et selle nimel pingutasin tantsumatil eriti palju. Kuid teisel päeval olin siiski pisut passiivsem, eelmine päev väsitas korralikult ja samas inimesi oli vähem.
Pärast Intellektikat õhtul oli Tiidu ja Inzu sünnipäev. Oioi, kui väsinud ma olin ikka.. Kui ma poleks lubanud Rahelit kesköö paiku sünnipäevale tuua autoga, siis ma pole eriti kindel, mida ma oleks teinud. Igatahes, Rahel oli teisel sünnipäeval ja ma läksin talle järele liiga vara… mind tiriti suguvõsa sisse. Mul läks seest üpris õõnsaks, kui ma peosaali sisenesin. Rahel… söötis mu täis. Koogiga ja kõigega, mis seal oli. Ma arvasin, et ta tegi nalja, aga ta tiriski mind päriselt tantsima. Aga nagu ma ta emale ütlesin pärast tantsimist: “Tantsuvõtted said otsa.” Vahepeal olid asjad Tiidu juures päris elavaks läinud. Henrik uuris, miks ma Raheli järel nii kaua jooksin. Inimesed olid lõbusamas tujus, mõned uued näod ilmusid kohale.
Omaette sündmus oli, kui Rasmus ise jõudis sünnipäevale. Jah, seesama tegelane, kes magas Ghibli stuudios Totoro kõrval. Kaia jälgis mind eemalt uudishimulikult. Oii, seda oleks pidanud filmima. Tiit läks teda tervitama, aga kui Rasmus üritas teda õnnitleda, segasin vahele, haarasin Rasmuse jopekraest ja ütlesin poolpaanikas: “Kui suur see Totoro oli?!?” Kaia naeris end ribadeks. Aga siis… Rasmus rääkis hoopis Nekobussist, mis oli veelgi suurem. Täies elusuuruses. 10 meetrit suur, seest hästi pehme ja 10 cm pikkuste karvadega….
Vot siis ma tundsin, et südames ma.. valasin puhtaid pisaraid. :3
Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, et sess oli lõpuks ometi läbi. Nagu ma kirjutasin, oli mul kohutavalt igav eksamite kõrval. Aga õnneks aeg liigub edasi ja hommikud läksid üha valgemaks.
ärkan pool 9 üles, vaatan aknast välja. ütlen endamisi pahuralt “miks krt väljas ikka veel nii pime on” ja vajun edasi magama lihtsalt
pool tundi hiljem: “wat, miks väljas juba nii valge on” ja magan edasi
Ühel ilusal laupäeval käisin Anettega ja tema pisiõega šoppamas. Tema sõbrannal Birgittal on sünnipäev ja läksin appi kingitust otsima. Mõtlesime, kas me lähme Kristiine või Viru keskusesse. Aga sellele pani punkti Anette pisiõde, kes ütles: “Kristiines ei müüda kõike, sest seal ei müüda ju elevante.” Mis on isegi üsna tõsi.. mina vähemalt pole Kristiine keskuses elevante näinud. Keegi on? Ning veel kui lillepoes olime, valisime hoolega, mis lilled võtta. Küsisime pisitüdruku arvamust, et mida ta arvab valgeroosa siksakiliseset roosist, mis nägi minu meelest väga ilus välja. Anette väikeõde pani jälle punkti maha: “Mulle ei meeldi see, mul hakkab paha.” Selle peale puhkesime tõsiselt naerma. :’D Nii adorable, lapsesuu on parim. Igatahes, Hello Kitty poest jäi mulle silma üks tõsiselt äge kruus, mille ma endale ka pidin pikemalt mõtlemata sebima. See näeb nii äge ja nunnu välja. :3
Jaanuari viimasel nädalavahetusel toimus iga-aastane Baka kokkutulek, kuhu läksin ise kolmandat korda. Kui eelmised kaks kokkutulekut olid tõsiselt “OMOMO-parim-üritus-aastas-EVER” vinged, siis see aasta oli.. nii lahja. Kui koju jõudsin, oli nii tugev pettumuse maik suus. Jah, saun ja fotojaht olid eepilised. Aga muud ei oska konkreetselt midagi öelda. Rõvedalt paljud inimesed, keda ma oleks soovinud meeletult seal näha, lasid üle või ei saanud kokkutulekule tulla. Tija, Rahel, Gerli, Anti, Hannes, Kauri-chan, Ahti ja veel mitmed…
Kopra tallu jõudmine oli omaette probleem.
<Henrik> kas sul mingi GPS on?
<Rauno> lol mis asi on GPS.
<Henrik> Geografic Positioning System
<Rauno> ei Henrik.
<Rauno> mina töötan sellise meelega nagu lost sense.
<Rauno> sa võid seda kutsuda ka lostisensiks
<Henrik> aa…et sa mingi eksid ära :D
<Rauno> ma uurisin juba teekonna välja.
<Rauno> minu lostisensi kohaselt me peaksime kohale jõudma ikka…. eventually.
<Henrik> kuhugi…
Sõites Kopra talu poole vägistasin inimesi Girls’ Generationi muusikaga. Ahjaa, Tallinnast startides näitasin Anettele seda Girls’ Generationi muusikaplaati. Anette hakkas selle järele haarama… Ütlesin kiiresti: “Ei, sa ei viska seda aknast välja!” Otsustasime Viljandis peatuse teha ning poes käia. Jõudsime autoga Viljandisse. “Uu, kena maja. Pole paha korter. Ilus tänav. Aww, vaadake seda koera seal nurgas. Mõnus, päike paistab ka.” Umbes nii mõtlesin viis minutit järjest ja kui olin piisavalt sügavale linna sisse sõitnud, alles siis taipasin küsida endalt: “Kus me oleme?” Aga kallid lugejad, ärge kartke, ma improviseerisin ja lõpuks jõudsime Prismasse. Poodi jõudes tunnistasin teistele üles, et linna sisse sõites ma ei teadnud tegelikult, kuhu ja mis suunas üldse sõitma peab. Henriku sõnul ma tegin soliidset pokkerinägu, sest nad ei tajunud ära, et ma ei tea, kuhu minna. :3
Supisööming oli võimas. Mina olin muidugi Team Frikadellisupp. Saime supid kätte, Ott hõikas: “Head isu!” Henrik ütles selle peale nii kurja häälega: “Mis sa lõugad?!” Sõin kaks portsu frikadellisuppi ja veel kaks kaneelirulli. Saun.. ma olin taaskord nii nukker, et polnud jääauku. Kuid lume sees sai piisavalt palju lumeingleid tehtud.. Ning mis veel.
Fotojaht. Kohe on näha, et kolme aasta jooksul on see asi järjest enam ära vajunud. Ideid ja kujutlusvõimet jääb järjest vähemaks. Aga kõige ägedam fotojahi teema oli “Soojal maal, palmi all.” Selle pildi tegime õues päikese käes. Arvestades seda, et me võtsime riided seljast ära, oli õues kusjuures üllatavalt soe.
Kuid kokkuvõtlikult tõesti.. see aasta jäi asi väga lahjaks. Paar maitsvat kirssi ei tee siiski halba vahukoort heaks. Loodetavasti järgmine aasta on parem, sest siis on 10. aasta juubel.
Henrik says: Heh “Kas sina tahaksid olla mu hapukapsas?” küsib neiu Raunolt
Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: :’D
Henrik says: Ma võin olla sinu verivorst, kui sa oled ahjukartul
Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Ahvatlev :3 Aga kui ma olen hoopis keedukartul?
Henrik says: Siis sa ei ole nii maitsev.
Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Olen ikka! Aga lihtsalt keedetud, mitte praetud!
Henrik says: Ei
Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Aga sa ei ole mind maitsnud veel
Henrik says: Praetud kartulid ja ahjukartulid on paremad.
Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: touché…
Jõuluvaheaeg oli kahtlemata päris värviline. 28. detsembri varahommikul alustas Tallinnast kolm inimest oma teekonda.. minu väiksesse tagasihoidlikku koju. Tija, Henrik ja Anette. Anettega rääkisin juba novembris Henrikust, kuidas ta vajaks väikest puhkust ja ma ütlesin poolnaljatades, miks mitte tulla minule külla Räpinasse talvevaheajal. Me saaks siis filme vaadata ja niisama logeleda ja Värska veekeskuses ujuda ja metsas ennast segaseks karjuda ja lumesõda teha ja kõike muud. Lõpuks sai Henrik nõusse räägitud ja kui Tijale sellest rääkisin, oli tema ka kohe nii huvitatud sellest.
Mõnes mõttes oli see juba omaette traditsioon. Eelmise aasta talvevaheajal tuli ju Rahel mulle külla paariks päevaks. Ka siis vaatasime üsna suure ajast doramat ja käisime Värska veekeskuses ujumas. Seal oli erakordselt mõnus. Eriti mullivannid. Tegime vahtudest habemed. Ja vahusõda ka päris palju. Ja saunad. Ja Tijaga tegime ujumisvõistlused suures basseinis. Pärast veekeskust oli tõepoolest väike väsimus, kuid samas kõik see mõjus nii värskendavalt.
Ülejäänud õhtu kas vaatasime filme, ajasime juttu või tšillisime niisama. Kogesin pesuehtsat kõditamispõrgut. Tija kõditas mind tervelt minut aega järjest ning ma ei tohtinud vastu panna. ;_; Ma tegin kunagi Tija üpris näljaseks kanavõileivadega ja ta sai minu peale pahaseks, seega andsin talle spetsiaalse loa mind kõditada tervelt minut aega. Vaatasime ära filmid “Sunny” ja “Alien.” Anette polnud mitte kunagi näinud Alieni filmiseeriat, see… oli täiesti andestamatu ja mõeldamatu. Pärast “Sunny” vaatamist vahetasime üksteisega jõulukingitusi. ^^ See oli hämmastav, et Anette vajus kõige esimesena magama ära ning samas magas ka kõige kauem meie seast – rohkem kui 12 tundi. Mängisin Anettega kahekesi Gears of War 2’e. Emps tegi hommikul pannkooke, nyam.
See oli ühesõnaga see, mis tegi talvevaheaja mõnusalt meeldejäävaks. Huvitav on juba mõelda, kes järgmisel aastal külla tulevad.. ^^
Ja aastavahetus? Eh, kuni aasta viimase päeva õhtuni ma ei teadnud õigemini, mida ma teen. Kolme seltskonna vahel oli valida. Kolme seltskonna vahel läks mõtlemiseks – Ursula ja Lehar, bakad ning filmiveeblased. Filmiveeblaste juurde ma kahjuks ei jõudnudki… Kõigepealt läksin Ursula juurde, kus oli ka Lehar. Oh jumal, pitsakesed olid nii head. Kanast ma parem ei kirjuta, ma tunnen just nüüd kirjutamise ajal, kuidas süljenäärmed hakkasid täie rauaga tööle. “Tujurikkuja” sketšid olid ägedad. Eriti Hiid-Ansip vs Hiid-Halonen. Väikese hilinemisega jõudsin ka bakasid näha. Kaotasin oma lemmikkinda linnas ära, niu..
Terve see jaanuar venis niiii pikalt. Põhiliselt selle tõttu, et kooli polnud ning toimusid ainult eksamid. See kõik… oli *nii* igav. Eksamid ei olnud see-eest ülearu nii rasked, aga lihtsalt nii igav oli. Ootasin innukalt uut semestrit ja uusi aineid. Kõige rohkem korea keelt. Ühel päeval olin terve päeva Tallinna Rahvusraamatukogus. Osaliselt õppimas, osaliselt aga tahtsin seda näha ja avastada. Veidral kombel ma näen viimasel ajal tihti unenägudes raamatukogu. Aga ma ei teagi, kergelt pettunud tunne oli. Seal ei olnud ju mitte ühtegi maetud aardekirstu ega avastamata, pimedaid kõhedaid koopaid, kuhu saab ainult tõrvikuvalgel minna. TÜRA oli küll kordades põnevam avastada… Päh.
Aga vähemalt.. nägin veelkord sel talvel Priitu. Saatsin ta lennujaama ära ning lendas Norra ära. Ma pidin ikka ju eelkõige kindlaks tegema, et tema telefoni taustapildil ilutseb Sooyoung Girls’ Generationist. Vastasel juhul ma poleks teda lennukile lubanud. :3 Päriselt ka! Ning veel sain Aureliaga kokku Kompressoris, keda ma polnud mitu aastat näinud. Jahm.. kui ma küsisin 2004. aastal teda rate.ee saidil väljavalituks, siis me mõlemad ei oleks osanud arvata, et kaheksa aastat hiljem, me istume Kompressoris ja sööme kartulipalle. Holgerit tahtsin ka niiväga üle mitme aasta näha, aga temaga ei õnnestunud kuidagi kokku saada… Kui mõelda selle kõige peale, siis võib selle talvega isegi päris rahule jääda. Käisin isegi Maddyga muffinijahil. ^^
Detsember.. detsember. Mul polegi õigeid sõnu selle jaoks. Küll ikka juhtus nii palju. Oli aegu, kus ma pidin tõsiselt pingutama. Oli aegu, kus ma pidin julguse kokku võtma ja tõega silmitsi seisma, mis sest, et tõde oli sama jäiselt külm kui taevast langenud lumehelves. Oli aegu, kus ma suutsin südamest naerda. Oli aegu, kus ma mõtlesin hirmuga, mis järgmisena juhtub. Oli aegu, kus puhtalt inimese nägemisest oli tohutult hea meel, keda polnud õieti mitu aastat näinud. Oli aegu, kus ma panin proovile oma potentsiaali. Sellest kõigest küll kirja panna ei jõua ja seda kindlasti ka ei tee.
<lostinthemist> Libastusin sel talvel ka nüüd. Tagumikuga plörtsti vastu maad. Tagumik sai märjaks. :)
<Kadii> tundud väga ünnelik selle üle :D
Vähemalt algus oli üsna muhe. Tagumik sai ristitud.
Nägin Priitu üle mitme-mitme aasta. Tema vaheaeg algas sootuks palju varem ja 7. detsembril läksin talle lennujaama vastu, kus ta lendas siia Norrast. Aitasin tema rasket kotti kanda ja ajasime terve tee bussijaamani juttu. Pole sõnugi, kui hea meel oli teda näha. Ma üllatusin alguses päris ära, kui ta mustade klaasuste tagant lõpuks nähtavale ilmus. Kaks aastat on siiski pikk aeg.. ja pealegi kui ta ütles, et tuleb raudpoltjoltkindlalt jõulupeole, siis ma ootasin seda ikka eriti innukalt.
Üsna pea selgus, et Kaia läheb veebruaris tagasi Tartu ülikooli õppima, mis tähendab seda, et veebruarist… ma võtan Asashio animeklubi juhtimise Tallinnas üle. Inimesed saavad üsna pea tunda minu hirmuvalitsemist, pwahaha! Ühel detsembriõhtul läksin Kaiale külla, et arutada kõike seda, mis edasi saab. Tema juurde jõudes avastasin, et ma unustasin telefoni koju.. seega pidin pisut improviseerima, kuidas talle teada anda, et olen kohale jõudnud… lumepalliga. :3
Juba detsembri keskel, õigemini 17. detsembril, ootas mind esimene katsumus. Sel päeval oli Asashio jõulupidu, mille korraldamine anti minu hooleks juba sügisel ja vahetult enne pidu oli koosolek Tudengimajas, mille viisin läbi mina. Koosoleku algus oli… eepiline. Sissejuhatuseks ütlesin, et Kaia läheb Tartu ära ja ma võtan veebruarist juhtimise üle. Nõjatusin tooli tahaseljale ja ütlesin muigega:
“Kas kellelgi on probleeme sellega?”
Inimesed puhkesid selle peale naerma. Ootasin paar hetke, kuni naer lakkas ja jätkasin:
“Einoh, kui on, siis ma võtsin paar lahkumisavaldust kaasa.”
See lõppes taas jällegi teise naerupahvakuga. Muidu koosolekust üldse.. ma usun, et ma sain sellega enam-vähem hakkama. Vahepeal said mõtted küll otsa ja lasin Kaial rääkimise üle võtta, nii mõnestki teemas oli tal paraku rohkem teadmisi ja oskas rohkem rääkida.
Jõulupeo korraldamine oli kahtlemata üsna võrratu ja erakordne kogemus. Ideede kogumine, kuidas ja kõike mida teha. Inimestele korralduste andmine. Kogu see planeerimine oli nii närvikõditavalt põnev. Lõpuks jõudis jõulupidu ka kätte. Kõige parem oligi see tunne, et ma suutsin inimestele midagi pakkuda, korraldades selle üsnagi korda läinud ja meeldejääva jõulupeo, ja samas ma sain ise ka midagi, mida ma ei oska päris sõnadesse panna, suurema ringiga tagasi. Ütlematagi juba, et jõulupeo korraldamine mulle väga meeldis ja ootan juba huviga järgmisi üritusi, mida organiseerida. Selline tunne, et ma saan lõpuks proovile panna oma potentsiaali, milleks kõigeks ma siiski tõeliselt võimeline olen.
Jõulupeo esimesel poolel ma siblisin kogu aeg edasi-tagasi. Käed-jalad olid pidevalt tegemist täis. Ning see meeldis mulle. Kõik tulijad tähistasin ära smailiga “:3”, mille joonistasin markeriga käe peale. Laua peal poosetasid niisama mandariinid, piparkoogid ja kringlid. Ühes toas oli Stepmania kahe tantsumatiga. Ja nii edasi. Üllatavalt palju inimesi tuli lõppude lõpuks ikkagi kohale, ligikaudu 35-40. Ahaha, tuli meelde, kui ma võtsin lõpuks kolmanda ja ühtlasi ka viimase kringli välja, siis Andrei puhkes seda nähes naerma ja küsis:
“Where do they keep coming from?” :’D
Miyako klubist Marion ja Laura tegid piparkooke jõulupeoks. Moosisin Marioni, et ta teeks mulle spetsiaalselt ühe Totoro piparkoogi, mis nägi ikka eriti nunnu välja. Aga kahjuks… üks Henriku-nimeline mölakas sõi selle hoopis otse minu silme all nii külmavereliselt ära!! Henriku sõnul ta ei saanud arugi, et tema käes oli Totoro piparkook ja söömise ajal ta juba mõtles, miks ma küll teda nii imeliku näoga vaatan. :’D Sain jõulupeol samuti lõpuks kätte ka sünnipäevakingituse, millest mainisin eelmises postituses ja jagasin neljale inimesele jõulukingitused. :3
Eriti äge oli see, et jõulupeole tulid kaks pesuehtsat jaapani tüdrukut! Kristi helistas keset pidu, et kaks jaapanlast on ära eksinud ja ei oska kohale tulla ning ootavad bussipeatuses. Jope kähku selga, saapad jalga ja jooksin päeva päästma! Ei, tähendab, tõttasin jaapanlasi päästma! Teatud hetk jäin isegi mõtlema, kas nad ikkagi tulevad kohale ja mitmed inimesed juba uurisid juba minu käest nende kohta.
Umbes kesköö paiku rahunes olukord maha ja sain ise ka lõpuks maha istuda. Põhiliselt veetsingi aega koos Priidu ja Tijaga. Meie kolmekesi, haha! Võib öelda, et meie seltskond oli üpris… kõditamiserohke. Mõnikord võib-olla isegi hakkas Priidust kahju… võib-olla hästi-hästi natukene, kui me Tijaga tegime talle kambakat. :3 Ta muudkui taganes meie eest, ma üritasin teda maha rahustada sõnadega: “Eiei, kuhu sa lähed, me tahame sulle midagi öelda..”
Lõpuks oli küll nii nukker tunne, kui kõik see mõnus pidu läbi sai. Siis aga algas lõpuks jõuluvaheaeg. ^^
Jõudis lõpuks ka kätte sünnipäev. Oeh, ma ei tea, mis mul seekord viga oli. Tee mis tahad, mul polnud mitte üks raas sünnipäeva tähistamise isu. Koguni vastupidine efekt oli. Pigem tahtsin enda sünnipäeva eest ära põgeneda. Niimoodi ma tundsin juba isegi paar kuud enne sünnipäeva. Mõeldes tagasi kõigele, ma ei olnud piisavalt vastavas tujus, et üldse.. ma ei tea. Igatahes, võib öelda, et ma peitsin end pigem sel sünnipäeval. Feisbukis panin sünnipäeva varjatuks.
Sünnipäev.. oli võrdlemisi üsna rahulik. See oli pühapäev. Hommikul ema tegi pannkooke. Pannkoogid toormoosiga. Nurr. Vanemad õnnitlesid. Kui perekond välja arvata, sealhulgas ka mydramalisti (sealt tuli päeva parim üllatus, kui administraator saatis mulle üsna muheda sünnipäevapildi ^^ ) ja filmiveebi foorum, siis oligi ainult kaks inimest, kes pidasid meeles ja õnnitlesid mind õigel päeval – Ketly ja Kristi. Kuidagi.. nende õnnesoovid läksid mulle rohkem korda kui ligi 200-300 õnnesoovi feisbukis. Vanemad küsisid ka, mida ma endale sünnipäevaks tahan. Ma tõesti ei osanud lihtsalt vastata.
Eks, nagu Henrik ütles, peas käis ka müstiline mäng, kes õnnitleb ja kes mitte. Mida ja kui palju ma kellegi jaoks üldse tähendan, mida kõike see küll ütleb. Kindlasti see tähendab midagi, kuid samas ütleb ka see võib-olla mind ümbritsevate inimeste kohta, midagi nende iseloomu või suhtumise kohta. Mmm, kes teab?
Aga see muidugi kindlasti ei tähenda seda, et hilised õnnitlused ei läinud mulle üldse korda. Ei, need tekitasid ikka väga hea meele. Vahepeal tundus, et teatud inimesed olid nii ahastuses, et magasid mu sünnipäeva maha. See oli kõigest mu sünnipäev, mitte maailmalõpp. Võib-olla teatud inimeste puhul, et kas nad ei soovigi siis üldse õnne, isegi tegi see natuke kurvaks. Või pigem murelikuks. Natuke murelikuks. Paari tilga kurbusega.
Sünnipäevakingitused sain igatahes Ketlylt ja Tijalt. Ketlyga tulime lagedale plaaniga, et kuna mul kool algab niikuinii alles kl 18, siis võiks enne Tallinna edasi minekut Tartus kokku saada ja tema kooli minna. Niisiis ta tuligi mulle bussijaama vastu ja andis kingituse kätte. Oii, kus mul on ikka maailma parim õde. ^__^ Kinkekoti sees oli Girls’ Generationi T-särk, kus nad on Genie vormis ja sünnipäevakaardiks oli Sunny pilt, kuhu oli peale kirjutatud: “Palju õnne sünnipäevaks!” :3 Seejärel, me läksime loli-deitole.. tema kooli. Põukisin ja õrritasin teda niisama maalimistunnis. Täpselt nii nagu ma arvasin, põukimine ja õrritamine lõppes… noh, mis te ise arvate, kui tema käes olid pintsel ja maalimisvärvid? Jah, asjad läksid ikka päris… akrüülvärviliseks. :3 Isegi siis, kui ma mitte midagi ei teinud. Kuri õde… ta küsis üks hetk täiesti ootamatult:
“Kas sulle meeldivad nibuneedid?”
“…….”
Miskipärast peaaegu kõik tüdrukud suunasid pärast seda küsimust oma tähelepanu mulle. Nad ootasid vastust. Igatahes, kogusin paar hetke, ja punastades, väikese muigega vastasin…
Tundub, et ma pakkusin ka Ketly maalimisõpetajale päris palju huvi, sest ta küsis, kas ma ei tahaks mõnikord sinna modelliks tulla. Vastasin igatahes, et kui rahvas nõuab, siis päris sellest ma keelduda ei saa. Äkki.. kes teab, äkki ma kunagi lähengi sinna poosetama. Võiks ju isegi loota, et Ketly pildi peal olen ma hästi paks. See oleks üsna armas. Eriti äge oli see, kui Ketly klassiõed rääkisid, et me näeme päriselt välja nagu õde ja vend. ^^
Tijalt sain sünnipäevakingituse alles kuu aega hiljem, Asashio jõulupeol. Üks mu lemmikmangasid, kui “Mushishi” välja arvata, “Fruits Basketi” esimene volüüm. ^__^
Pärast sünnipäeva oli mul ka ootamatult isu külastada gümnaasiumi. Nägin kooli peal tuttavaid nägusid, kes on paari aastaga ikka nii suureks kasvanud. Aga eelkõige oli kõige mõnusam öelda tere oma õpetajatele. Klassijuhataja, füüsika õpetaja, eesti keele õpetaja ja veel mitmed teised. Küll nad tegid kõik nii suured silmad, kui ütlesin, et õpin korea keelt. “Miks?” küsisid nad. “Miks mitte,” ütlesin ma. Meenus päris koomiline vestlus ajalooõpetaja Tamminguga.
“Aga, Rauno, ütle mulle siis, kui sa seda nüüd õpid, mis õigupoolest siis ikkagi on informaatika täpsemalt?”
*blank stare*
Ausõna, te oleksite pidanud mu nägu nägema. :’D Klassijuhataja ja Tamming rääkisid ka, et nägid mind Arteri ajakirjas. Küll ma olin ikka päris meelitatud. ^^ Aga kõige rohkem kahju oli sellest, et üks mu lemmikõpetajatest oli läinud pensionile. Ma oleks tõesti nii väga tahtnud õpetaja Kapiga juttu ajada. Ma olin üsna nukker selle pärast. Sellegipoolest, vana kooli külastamine.. tuttavate nägude nägemine.. jutuajamine õpetajatega.. mõjus nii värskendavalt. Uuel aastal ma kavatsen veel kindlasti gümnaasiumi külastada.
Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.
Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.
Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.
Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.
Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.
Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.
Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.
Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.
Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.
Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^
Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.
Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..
“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”
“Er.. Jah..”
“Siis ma vihkan sind!”
Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.
Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:
“Homme kella kaheksaks kooli…”
“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.
“I KILL YOU!!”
Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.
Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3
Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.
Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.
<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D
Pyramid Head 