unistused pilvede kõrgusel.

On vist lõpuks aeg kirjutada sellest siia.

Täpselt nädala aja pärast istun lennukile, millega lendan Helsinki. Seejärel lennujaamas ootan paar tundi, mille ilmselt veedan Girls’ Generationi muusikavideosid vaadates, lennukit, mis viib mind pilvedest kõrgemale ja millega maandun Incheoni lennujaamas.

Üks päev üritasin enda mõtetes läbi kaevata mälestused eelmise aasta suvekoolist. Juhuslikult meenus see, mida suvekooli organiseerija Ricky rääkis esimesel päeval kõigile. Rahvusvahelisel suvekoolil oli kolm eesmärki:

  • korea kultuuri kogemine
  • uute inimestega tutvumine ja sõbrad üle maailma, kellega edasipidi kontakti hoida ja suhelda
  • ilusad mälestused, ehk 2012. aasta suvi kui parim aeg sinu elus

Peaaegu kõik on öelnud, et veedetud aeg suvekoolis on olnud üks parimaid nende elus. Mina pole samuti erand. Ricky lisas veel juurde, et igas suvekoolis on vähemalt neli-viis inimest, kes soovivad hiljem tulla tagasi Lõuna-Koreasse õppima pikemaks ajaks. Esimesel päeval seda kuuldes ei osanud eriti ette kujutada, et mina saan olema üks nendest inimestest, keda ta mõtleb.

Viimane aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. Kiiremini, kui ette kujutasin. Kuni kevadsemestri lõpuni olin endiselt kõrgelt motiveeritud ning ma tõesti pingutasin, et saaksin sinna tagasi. Nüüd mõtlen viimase aasta peale, siis ehk olin ma väga isekas. Oma unistuse nimel olin valmis ohverdama.. loobusin paljudest üritusest/sünnipäevadest sõpradega, lõikasin mitmed sõprussidemed läbi ja isegi filmiveebi IRCu jätsin täielikult tahaplaanile (ma ei külastanud seda täpselt aasta aega). Suures osas kahetsesin juba eelmise aasta suve lõpus, et olin enda õlgadele võtnud animeklubi tegevjuhi ameti. Mis puudutas üldiselt baka seltskonda, siis ma elasin enamasti infosulus. Kõik selle nimel, et sillutada enda teed unistuseni, ronides üle teiste ja osaliselt heites kõrvale kõik muu.

Kõlab tõesti väga tõpralikult ja isekalt, kui lugeda seda viimast lõiku. Kuid…
Selles osas mul pole vähimatki kahetsusi, sest lõppude lõpuks on see vaev ja pingutamine viinud mind selle rajani, millel olen soovinud kõndida. Panin eksamid tähtsuse järjekorras ettepoole sõprusest. Ambitsioonikas nagu ma olen, sean enda unistused esikohale sõprusest.

25. aprillil saatsin Ajou Ülikooli külalisüliõpilaseks kandideerimise taotluse.

6. mail küsis Ajou Ülikool minu käest täiendavaid dokumente, nagu näiteks tõend sellest, et ma olen Tallinna Ülikooli õpilane, koopia passist, portree endast ja muud. Vastuvõtu kohta ei mainitud otseselt, kuid see kõik tähendas, et ma olen sama hästi kui juba vastu võetud. Sellegipoolest ootasin ametliku vastuseni. Seda näitas aeg.

Ma ootasin kaua. Tõesti väga kaua. Siis lõpuks 3. juulil jõudis Tallinna Ülikooli kiri Lõuna-Koreast. Mind… võeti vastu vahetusüliõpilaseks. :’)

Letter of Admission

Vajuta pildile, et vaadata suuremalt.

Ei läinud enam kaua, kuni ostsin lennupileti. Eestis pole Lõuna-Korea saatkonda, lähim asub hoopiski Helsingis. Esitasin taotluse ja öeldi, et viisa valmistamine võtab vähemalt viis tööpäeva ning see saadetakse mulle tagasi. Ei tundnud selle päeva jooksul üldse, nagu oleks naaberriiki külastanud. Kuid ülejärgmisel päeval koputas postiljon uksele… Olin samal ajal tööl, kuid isa viibis kodus ning võttis paki vastu. Kui ta mainis pakki, siis arvasin, et tegemist oli naljaga. Ei suutnud paigal püsida ja kannatada tööpäeva lõpuni, vaid pidin seda kohe oma silmaga nägema ning jooksin koju, mis asub kõigest 2-3 minuti kaugusel. Koju joostes süda hüppas rõõmust lakke ja ma ei suutnud oma kõrvuni ulatuvat naeratust tagasi hoida. See meenutas koguni stseeni korea filmist “The Classic,” kus Ji-Hae jooksis vihma käes. Isegi sama laul mängis minu peas. Vahe oli ehk selles, et vihma ei sadanud tookord, vaid taevas oli kristallselge koos kiirgava päikesega. Ning tõepoolest oligi minu pass… korea viisaga. ∩_∩

Mis tähendas seda, et ma olin 100% valmis Lõuna-Korea jaoks. Kõik takistused on ületatud ja müürid purustatud.

Mõningad küsimused, mida on minu käest korduvalt ja korduvalt küsinud. Kirjutan parem nendest samuti siia. Tallinna Ülikooli ja Ajou Ülikooli vahel on partnerleping, mille tõttu ma ei pea õppemaksu maksma. Vähemalt niikaua, kuni oled tasuta kohal. Lisaks on Ajou Ülikoolil eriline boonus. Need, kes lähevad sinna esimesest korda… kes nende seast kandideerib esimesena, saab tasuta voodikoha ühikas esimeseks semestriks. Mul polnud selles osas absoluutselt konkurentsi, kuna ma olen ainus mineja enda ülikoolist. :3

Ning ma õpin seal siiski informaatikat ning korea keelt. Esialgu oligi meeletult palju sebimist enda instituudi ja Ajou Ülikooliga. Põhiline küsimus, kas ma saan sinna minna (õigemini kas mu instituudi juhataja lubab), seisnes selles, kui palju ma saan enda õppekava täita. Pidin leidma kursused sealt, mida saaks hiljem üle tuua ja mille kursuseprogramm vastaks enam-vähem samale minu õppekavas olevate ainetega. Oli palju sebimist erinevate osakondade vahel. Ning muidugi on samuti suur pluss, et saan võtta seal lisaks aineid, mida Tallinna Ülikoolis ei õpetata.

Mis veel? Õige jah, ma lähen sinna kaheks semestriks. Ma tulen alles järgmisel aastal pärast jaanipäeva tagasi. ^____^

Kui ma läksin eelmisel aastal Lõuna-Koreasse, siis ma läksin tõepoolest üksinda. Ma ei teadnud kedagi. Nüüd on aga just vastupidi. Nüüd on mul seal sõbrad, kes ootavad innukalt minu tagasitulekut (nii mõnigi neist ootab juba aasta aega). Mulle lubati lennujaama vastu tulla. *-*

Soo Jin lausa ütles:

“I will wait for you with red carpet at the airport :D”

Kuid kas ma kavatsen elada Lõuna-Koreas tulevikus? Seda näitab aeg. Mõnes mõttes ongi vahetusaasta nagu proovikivi. Muidugi olin suvekooli ajal peaaegu kõigest vaimustuses. Kõik oli minu jaoks meeletult uus ja põnev. Vaatasin kogu asja läbi “roosade prillide.” Kuid reeglina see vaimustus läheb paari kuu jooksul üle ja hakkad asju realistlikumalt vaatama. Osaliselt soovingi teada, kas ja kuidas mul kõlbab seal pikemat aega elada. Suvekooli ajal ei tekkinud nende 45 päeva jooksul mitte kordagi igatsust kodu vastu. Eks näeme, kas seekord juhtub sama. Siis vaatame edasi, mis tulevikus saab. :)

Ilus tulevik on otse silme ees… kohe-kohe ümber nurga.

You’re running out of time.

happy days #3

Doori külastamisest on möödas natuke rohkem kui üle kuu, kuid aeg-ajalt vaatan pilte, meenutan koos veedetud aega ja naeratan. Jah, see oli ilus. Tõesti väga ilus. Nüüdseks justkui ilus unenägu, mis hakkab vaikselt hääbuma. Kolm päeva möödusid meeletult kiiresti.

Detsembris käisid siin Jungwoo ja Danbi. Seejärel jaanuari lõpus Minji. Minji külastuskäik oli nagu väike iteratsioon.. või siis pigem kiire kokkuvõte Jungwoo ja Danbi külaskäigust. Aga kui ma peaks valima, siis kahtlemata viimane külastuskäik oli kõige meeldivam ja mõnusam. Mõnel määral oli see edasiareng. Külastasime samu kohti ja tegime samu asju, ning lisaks nendele ka veel uusi asju. Mõjus nagu kuidagi terviklikult.

Ta jõudis Eestisse kesköösel. Ootasin teda lennujaamas, suur silt käes. Silt, mida oskavad lugeda ainult korealased. Ajasime juttu kella kolmeni öösel. Külastasime Teletorni. Teletorni kohvik oli täis hiinlasi. Tagasiteel kesklinna suunas hakkas vihma sadama. Kuid see oli hoovihm, sest bussiga mere äärde jõudes vihmasadu oli möödas. Jalutasime mere ääres. Otsisime viielehelist sireliõit. Doori leidis sireliõie umbes kolme minuti jooksul, samas ma punnitasin vähemalt kümme minutit. Mehe au oli kaalul ja ei saanud endale lubada allaandmist. Hüppasime läbi Tallinna Ülikoolist, mis suvisel ajal näeb välja nagu surnuaed.

Doori rääkis, kuidas ta igatses viimase semestri jooksul tohutult sealiha ja õlut. Türgis usk ei luba sealiha süüa ja sealne seltskond oli üpris kaine. Ta oli nii meeletult õnnelik Tommi Grillis… alustuseks üheliitrine õlu ja seejärel sealiha. :D

Jalutasime Vanalinnas. Endiselt oli alles maagiline atmosfäär, mis oli detsembris eriti tugev. Osaliselt aitas sellele kaasa Vanalinna päevade festival. Sõime magusaid pähkleid. Ajasime vaateplatvormil pikalt juttu. Raekojaplatsil toimus mingi show. Üks hetk tõmmati välja torupillid. Ma ei suutnud lihtsalt… naeru tagasi hoida. Kogu selle aja, kui kostus meieni torupillide halenaljakas jörin, naersin omaette hääletult nagu alaarenenud hüljes. Täpselt nagu Danbi.. sattus Doori ka meeletult vaimustusse, kui nägi seda sinist rongikest Vanalinna tänavatel mööda vuramas.

Õhtul näitasin talle Eesti filmi nimega “Seenelkäik,” samal ajal nautisime rummikoolat. See on üks väheseid Eesti filme, mida pole piinlik vaadata ja tõestab, et Eesti filmimaastikul on palju potentsiaali. Ainult see jäämägi on vaja murda. Ning ma vaataksin seda filmi hea meelega uuesti ja uuesti. “Seenelkäik” mõjub tervikuna mulle sama värskendavalt nagu ehtne seenelkäik metsas selle Hollywoodi sitaraba kõrval. Ning pärast seda näitasin talle enda lemmikseriaali.

Otsustasin juba ammu, et viin teda Tallinnast pisut väljapoole ka ja järgmisel päeval näitasin talle Tartut. Raekojaplatsil toimus võrkpallivõistlus. Sõime pannkooke Ruuni kohvikus. Ajasime meeletult kaua juttu pommiaugu juures. Spontaanse mõttekäigu tulemusena külastasime Eesti Rahva Muuseumi, kuid jõudsime sinna pool tundi enne sulgemist. See oli väga kiire ekskursioon. Jalutasime mööda Emajõge, samal ajal jäätist süües. Leidsime ühe vaikse koha ja istusime Emajõe ääres, ning jõime veini. Vaatasime, kuidas paadid meist mööda sõitsid. Üks mootorpaat kihutas eriti kiiresti Emajõel, jättes endast maha suured lained. Meie jalad said väga märjaks. :D

Viimasel päeval külastasime Tallinna Loomaaeda. Üsna korralik pühapäeva tunne oli sees. Avastasin, et Doori kardab linde. See selgus juba esimesel päeval, sest ta kippus tuvidest mööduma suure kaarega. Aga ta kartis isegi neid linde, mis olid puuris. :3 Sain enda käte vahel hoida pisikest pardipoega. Aga samas loomad olid ilgelt rassistlikud Doori suhtes. Küülikud ei julgenud temale läheneda, kui ta toitis neid. Sama lugu kitsedega. Päeva tipphetk oli aga kaamlite nägemine! Hämmastaval kombel tõunimi oligi “the amazing camel.” Toitsime parte ja luikesid. Jätsime meist maha ühe väikese videokese. Ilmaga vedas taas järjekordselt. Loomaaias tundus korraks, et hakkab vihma sadama, kuid see kestis ehk viis minutit ning vaibus. Sama lugu oli reedel. Sõime Lidos korralikku eestlaste sööki.

Doori: “Sun is shining on you.”

Rauno: “It’s alright… 꽃미남이라서…”

Doori: “뭐..뭐라고?”

Rauno: “제가 꽃미남이라서..”

Doori vajus seda kuuldes kägarasse, külmavärinad käisid läbi. Rääkimata veel tema naljakast näoilmest. :’D

Enamiku ajast suhtlesime muidugi inglise keeles. Aga me panime tähele, et mida rohkem veetsime aega koos, seda enam hakkas korea keel integreeruma meie vestlustesse. Ilusad päevad meenutasid meile tohutult suvekooli. Hämmastav mõelda, et sellest on juba aasta möödas. Doorit paelus Eesti puhul kõige enam rohelus, millega ma kindlasti nõustun. Juuni paiku on siin tõesti nii ilus.

“It’s not goodbye, it’s see you. So 나중에 보자!”

This slideshow requires JavaScript.

Umbes 300 pilti sai tehtud see nädalavahetus, kuid siia riputan vaid pisikese käputäie pilte. ^^

kolmas korealane.

Teate, kui mõnusalt värskendav vabadusetunne süstib sisse, kui suvi algab enne juunit.

Eelmise nädala neljapäeval oli mul viimane eksam. Pingutasin seekord eriti palju, et saaksin kõik eksamid esimese korraga tehtud. Tunnen ise üpris enesekindlalt, et sain need kindlasti sooritatud. Nüüd on tegelikult jäänud 2-4 lehekülje pikkune essee kirjutada, millega on aega praktiliselt jaanipäevani. Kui on üks asi, mida ma jälestan südamepõhjast, siis see on esseede kirjutamine ülikoolis. Sellele vaatamata on suve tunne juba käes. *-*

Detsembris läkitasin teele paraja portsu postkaarte Lõuna-Korea suunas. See tunne, kui tuled koolist koju, avad postkasti ja leiad sealt ümbriku, mis on tulnud teiselt poolt planeeti.. ma ei suuda seda eriti hästi kirjeldada, aga see tegi mind meeletult õnnelikuks. Hämmastav, kuidas nii lihtsad asjad mõjuvad energiliselt.

it was a feeling that I can’t explain (HAPPY)

69023_4606286717146_1360587487_n (1)2222

Aga iseäranis tahaksin natuke rohkem kirjutada Insungi postkaardist. Insung oli üks mu neljast toanaabrist suvekoolis. Märtsis pani ta postkaardi minu poole teele. Sain ükspäev telegrammi, et olen saanud paki ning palutakse järele tulla kandekeskusesse. Sain üpris suure paki ning koju poole liikudes mõtlesin terve tee, mis peale postkaardi võib seal sees olla. Ehk black bean nuudlid, mida ma jumaldan lihtsalt, või muudsorti korea toidukraami. Kuid ma ei osanud uneski ette näha, et paki sees vaatas mulle vastu Girls’ Generationi kõige uuem album I Got A Boy. ∩_∩

SAMSUNGI Got A Boy albumi cover art’ist on tehtud üheksa erinevat versiooni, igaühel neist erinev liige. Insung saatis mulle just Sunny oma, sest ta teab, et ta on mu absoluutne lemmik. Albumi raamat on mitukümmend lehekülge täis pilte Sunny’st. ^^

Ning ma olen taas elevil nagu pool aastat tagasi, sest juba homme tuleb korealasest sõbranna Doori külla. Neljaks päevaks. Ei viitsi tervet nimekirja teha plaanidest. Teen seda parem järgmises postituses. Aga me tuleme kindlasti sel laupäeval Tartu. Tallinn on kena küll, aga Tartus on miskine oma võlu olemas, mida näitaks hea meelega välismaalasele. :)

Kahju oli ainult sellest, et paar päeva pärast Jeju reisi (selle algas suvekool) murdis ta oma jalaluu ära. Keegi lükkas teda tahtmatult ning kukkus trepist alla. Jalg läks kipsi. Seetõttu oli ta sunnitud suvekoolist loobuma ning rohkem me ei näinud teda. Ta jäi nii paljust ilma. :/ Jeju saare reis kestis ehk küll kaks päeva ja kolm ööd, kuid selle lühikese aja jooksul rääkisime palju. Sellele vaatamata hoidsime sidet. Mäletan, kuidas ta küsis ühel septembrikuu õhtul nii pelglikult ja tagasihoidlikult, et kas võib mulle külla tulla. ^^

Doori õpetas muideks, kuidas olla nunnu. :3

hullu pardi lubadus.

Miskipärast ei jõudnud kohe selleni, et pajatada Jungwoo ja Danbi külaskäigust detsembris. Siis tuli vaheaeg, aga ei leidnud enda jaoks õiget momenti alustada kirjutamist, jaanuar lendas mööda õppimise tähe all ning kui nendega sain ühele poole, tuli juba järgmine korealane, Minji, külla.

Kõigepealt jätkaks sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.

Jungwoo ja Danbi külaskäik oli nagu unenägu ja see aeg möödus meeletult kiiresti. Vaatan aeg-ajalt pilte koos oldud ajast ja naeratan endamisi. Jungwooga olime ühel meelel, kuivõrd meie koosviibimine meenutas suvekooli, vaatamata sellele, et samal ajal näpistab õues rõskelt jäine külm.

Mõni postitus tagasi kirjutasin, mida me teeme ja kuhu ma neid viin. Praktiliselt nii oligi sõna-sõnalt, kui mõningad muutused välja arvata. Tsiteerin üle-eelmist postitust:

Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis  (raekojaplatsi jõuluturul). Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel.

Pildid räägivad ehk iseenda eest.

15998_261331993993102_1383063829_n

SAMSUNG

Näljased ja ilusad.

IMG_0899

Kusjuures… ma olen ilmselt üks viimaseid inimesi, keda võiks iseloomustada sõnaga “patriootlik” ning mu sõbrad kindlasti nõustuvad sellega. Aga kui tegin neile esimesel õhtul tuuri Vanalinnas, siis tekkis ometi endas uhke tunne ja et meil on tõesti, mida näidata ja mille üle uhke olla. See lõi välja eriti tugevalt siis, kui ma rääkisin laulvast revolutsioonist ning näitasin sellekohaseid videosid. Jõulude paiku õhtusel kellajal vanalinnas ringi liikuda on tõesti väga ilus. Jõuluturg raekojaplatsil tekitas eriti maagilise ja sooja jõulutunde. Soojuse osas võib-olla aitas glögi natuke kaasa, aga see selleks. :D

Naljakas oli sealhulgas see, kuivõrd hämmingus olid need kaks korealast. :D Kui nad nägid jõuluturgu, vaateplatvormi Vanalinna ülemises osas või sinist lasterongi mööda tuhisemas tänavatel, siis nad ahhetasid kooris: “Whoaaaa!” Danbi läks eriti hüppesse, kui ta nägi seda sinist lasterongi. ∩_∩

Ema helistas esimese päeva õhtul mulle, et uurida, kas mu sõbrad jõudsid kenasti Eestisse. Ükskõik, mida ma emale ka vastasin, Jungwoo üritas kõike minu öeldut jäljendada. Teate küll, kuidas need väikesed lapsed teevad, kui nad imiteerivad kõike, mida täiskasvanud teevad. :’D

IMG_0886

Teletorni esmakordsest külastamisest oli möödas rohkem kui 16 aastat, seetõttu mõjus selle külastamine eriti nostalgiliselt. Mäletan hägusalt tolleaegset fuajeed.. Väga palju on muutunud selle aja jooksul.

SAMSUNG

Danbi kirjutas tahvlile korea keeles “Tallinn,” südamekesed kõrval. Jungwoo kirjutas ülevale paremale nurka: “Jungwoo, Danbi ja Rauno tulid siia.” Janeki kohta puuduvad õnneks teadmised.

Aga me läksime laupäeval sinna just siis, kui torni ümbritses udupilv. Ausalt, me ei näinud eriti kaugele. Aga nagu sellest vähe poleks, pärast torni juurest lahkumist läks taevas paari minuti jooksul selgeks. Seda on näha ka alumisel pildil. Me tukastasime isegi 5-10 minutit teletornis ja sellest ei piisanud. ㅎ.ㅎIMG_0938

Käisime Gotsus söömas. Omanik tuli ka piiluma ja ajasime paar minutit juttu. Ta tõi külaliste puhul isegi ekstra portsu riisi. Sööming oli mõnus. ^^
IMG_1086

Vaatasime mitu korea filmi. Kõige uuema “Running Man”i episoodi. Eesti filmi “Klass.” Mu lemmikseriaali “White Christmas”i paar esimest episoodi. Mängisime natuke. Minu ja Jungwoo vahel oli väike lumesõda. Veetsime koos aega ja muljetasime rummikoola/õlu kõrval pidevalt suvekoolist ja muudest asjadest. Jungwoo ja Danbi polnud kunagi rummikoolat joonud varem. Oleks te ainult näinud Jungwoo nägu, kui ma segasin esimesed joogid kokku. Ta oli metsikult hämmingus, et suured silmad peas ja suu põrandani vajunud. Nagu oleks Jeesuse teist tulekut näinud.  ^ㅅ^

SAMSUNG

[10.12.2012 3:28:53] Rauno: Danbi mängib GTA 4 praegu :D
[10.12.2012 3:29:04] Rauno: me Jungwooga vaatame, kuidas tüdruk mängib, haha
[10.12.2012 3:29:12] Rauno: she kills so many peole!! D:

Ilma naljata, Danbi tappis mängus rohkem inimesi kui mina ja Jungwoo kahepeale kokku. Ta tunnistas seda ise ka hiljem: “I am a VIOLENT GIRL.” Nagu Henrik ütles kunagi mulle.. probleemi ülestunnistamine on esimene samm lahenduse suunas. Haha. ^^

560957_389651467784655_1984392940_n

IMG_1116

Kristi oli samuti meiega Gotsus ja Hellas Hundis. :)

SAMSUNG

Jungwoo soojendab oma varbaid enne lennukile minekut.

Kõigest muidugi ei jõua kirjutada, aga ausalt.. see oli nii ilus nädalavahetus. Teada tuntud värk, kuidas aeg jookseb meeletult kiiresti. Lõpuks jõudis kätte ka aeg, kui nad pidid lahkuma. Pärast nende lahkumist ma ei osanud kuidagi olla. Ei osanud midagi teha. Äkitselt hakkas nii igav.

varsti… varsti…

Kõigest neli tundi on jäänud nende saabumiseni Eestisse. Täna öösel sain sõba silmale ehk neli-viis tundi, ülejäänud aja kas veeresin voodis edasi-tagasi põnevusest. Ma isegi ei liialda, et üks hetk oleksin äärepealt voodist maha veerenud põrandale.

Umbes täpselt sama elevil olin 2006. aastal just vahetult enne “King Kongi” uusversiooni vaatamist. Samamoodi rullisin end voodis edasi-tagasi. Kikiki. Õnneks ma ei teinud sama asja enne Girls’ Generationi kontserti, sest ühika narivoodi ülemisest osast mahakukkumine oleks päris valus.

Selline näeb välja silt, millega neile lennujaama vastu lähen. *-*

A9hWpXFCIAEt8Tx.jpg large

45 days of happiness.

Juba neljandat ööd järjest on mul olnud võimalus omaenda voodis magada, kuid iga kord üles ärgates leian end soovimast, et ma ärkaksin üles hoopis voodis teisel pool planeeti. Narivoodi ülemises osas, enam-vähem kõva madratsiga, mis mind isegi ei häirinud, fliisteki ja õhkpadjaga. Mu enda kodu siin Räpinas on nii võõras, et ma vaevu tundsin selle ära. Veel vähem siis Eesti. Kõik asjad on siin kohati nii õõvastavalt võõrad. Eile sattusin alles tagasi tulles esimest korda toidupoodi ning mind tabas paanika, et siin pole peaaegu mitte ühtegi asja, mida ma süüa/juua tahan. Kus on mu šokolaadipiim? Kus on mu šokolaadikook? Kus on mu soju? Ja veel paljud muud asjad.

Kui ma aprillis mõtlesin suvekooli programmi kandideerimise peale, siis sel ajal poleks ma osanud arvata, et Lõuna-Korea võib muutuda veel rohkem koduseks kui mu enda kodu, ning valdavalt suur osa sealsetest inimestest muutuvad tohutult südamelähedasteks. Bussisõit Suwonist Incheoni lennujaama kestab täpselt 1 tund ja 10 minutit.  Mu vanemad ja Mihkel, kes tulid mulle Tallinna lennujaama vastu, olid pisut kohkunud, kui nad nägid mu punaseid silmi.

Jeju saar, Udo saarel jalgratastega kihutamine SNSD – Twinkle saatel, valla pääsenud lehmad, pärastlõunased mere ääres plätserdamised ning tüdrukute tirimised vette, kollased taevalikult imemaitsvad kiivid, tohutu kuumus koos oma niiskusega, asjatud katsed ennast pohmelli juua, hulgaliselt Girls’ Generationi kraami, Girls’ Generationi kontsert Yeosu EXPO festivali raames, hilisöised jalutuskäigud kuni kella viieni hommikul silmarõõmu(de)ga keset ülikooli kampust ning kella üheksaks esimesse loengusse, pardihäälitsused keset lauatennist, eufooria üledoosid, Seouli linnas seiklemised ning selle käigus seal kaks korda ära eksimine, komplimentidega ülevalamine, soomlasega ropusõnade võrdlemised, purjus tüdruku kukile tõstmine ja tagasi viimine ühikasse nagu mingis tüüpilises korea draama stseenis, tähelepanu ning jõllitamised tänaval, sõbrannade armukadedus (et ma saan rohkem tähelepanu kui nemad), enneolematu paduvihma käes jooksmine läbi lompide ja naeru, igapäevane šokolaadipiim, toakaaslastega debiilitsemised, kokkamisvõistlus, ostuhullused, spontaansused laes, Jung Woo saab alati minu käest igasugustes mängudes pähe, videointervjuu Lõuna- ja Põhja-Korea piiril, mullitee, korea keele tundide ajal Jang Geun Suki kohta muljetamised pinginaabri Pengyiga, koeraliha söömine ning samal ajal mõeldes ühe kutsika peale lippamas kuskil lillepõllul,  “minu haridus ja minu kogemused,” dušifantaasiad, ilusalongis uue juuksesoengu tegemine, ohtrad naerukrambid, lõputunnistuse kättesaamise ajal mängis taustal Big Bangi laul Alive “I wanna dance-dance-dance shakalaka, ” ning kõige selle tipuks – unustamatu ja võrratu jalutuskäik suurima silmarõõmuga viimasel ööl kuni päikesetõusuni, tulvil liblikaid kõhus ning pilgeni täis momente, mis oleksid justkui pärit labastest lõuna-korea romantilistest draamadest.

Ma võiks edasi minna tegelikult, kuid ma otsustasin käsipiduri peale tõmmata, sest ma ei suudaks eales sõnadega siia kirja panna kõike seda õnnelikkust, eufooriat ja rõõmuküllaseid emotsioone. Kõigest sellest, mis toimus nende 45 päeva jooksul. Mil absoluutselt iga päev oli täidetud õnnetundega.

Muidugi, Lõuna-Korea külastamine ja Girls’ Generationi kontsert olid ühed mu suurimad unistused, mis läksid tõepoolest täide. Aga miks ma olin tohutult õnnelik, olid sealsed inimesed. Ma ei tea, mul vist vedas hullumeelselt sellega, et seekord tulid sinna väga suur hulk nii toredaid ja mõnusaid inimesi. Nõmedat jagelemist ega mõnitamist üksteise vahel polnud.  Ma… ei pidanud mingit maski looma, et enda tõelist iseloomu peita ja varjata, nagu ma teen siin Eestis väga palju. Alguses oli küll väike hirm, aga selle asemel külvati mind üle hoopis armastusega. Ma tundsin ehtsalt, et mind armastati ja mina armastasin neid inimesi. Sõbrad pidevalt kutsusid välja ja arvestati minuga.

“Hey, Girls’ Generation, let’s go eat something!”

“Rauno, have you tried a bubble tea?”

*blank stare* W-what…is…a… bubble tea?”

“Ok, you’re coming with us!”

Uued sõbrad, kes jäävad kindlasti eluaegseteks sõpradeks, tekitasid minus ääretult koduse tunde. Nad võtsid mind omaks. Mul oli konstantselt tunne, et ma olen leidnud üles selle koha, kus on minu koht olemas ja kuhu ma kuulun. Nad panid mind tundma tervikuna. Võib-olla viis nädalat oli liiga lühike aeg selleks, kuid ausalt öeldes ei tekkinud mul igatsust mitte kellegi ega millegi vastu Eestist. Isegi mitte parimate sõprade ega pere vastu.. ei tekkinud igatsust. Ma võin kõlada nagu külm isekas tõbras, aga ma ei tunne samas ka, et olen kellelegi vabanduse võlgu. Vot nii pööraselt õnnelik oli see aeg seal.

Ning nüüd, tagasi Eestis, läheb mul kindlasti väga palju aega, et uuesti ümber kohaneda Eesti eluga. Ja reaalsusega. Igatsus Lõuna-Korea ja seal tutvunud inimeste vastu on valusalt meeletu. Suure ja uue kogemustepagasiga, tunnen, et osa minust on muutunud. Henrik ja Mihkel väidavad sama asja. Tõepoolest, perspektiiv ja mõttelaad on mõnevõrra muutunud. Mul on seda tegelikult raske seletada, kuid ma tunnen ise, et nende 45 päeva jooksul arenesin väga palju.

Silme ees on esile tõusnud suurem unistus. Ma olen selles veendunud rohkem kui kunagi varem ning hakkan selle nimel suurt vaeva nägema. Ning selle nimel ma olen valmis oma prioriteete radikaalselt muutma.

45 päevale tagasi mõeldes ma saan tõepoolest tugitooli vajuda, sügavalt ning rahulolevalt hingata ja endale öelda, et

I have lived my life without regrets.

the happiest day in my life.

Juuni keskel, mõni paar nädalat enne Lõuna-Koreasse minekut jälgisin Girls’ Generationi kalendrit ja kirusin omaette, et miks nende viie nädala jooksul, mil olen teisel pool maakera, ei tee nad mitte ainsatki kontserti. Kui aga lend oli kõigest lähipäevade kaugusel, ilmus kalendris juuli keskele üks märge, mis tähistas kontserti – 12. juulil.

Leidsin suvekoolist ka paar huvilist, kes soovivad samuti kontserdile minna. Kuid see teekond oli üpris vaevaline. Alustades sellest, et kontsert toimub Yeosu EXPO 2012 festivali raames ning see on täpselt Lõuna-Korea lõunarannikul, täitsa tipus, kuhu bussiga sõitmine võtaks vähemalt kaheksa-üheksa tundi. Üsna tume valgus laskus kogu selle asjale. Sinna saamine on lihtne, rongiga võtab sõit ainult neli tundi, kuid tagasi saamine oli omaette probleem. Kõigest poolteist nädalat enne kontserti uurisime rongiplaani ja selgus, et viimane rong, mis tooks meid tagasi Suwonisse, oli juba välja müüdud.

See heidutas kohe Jenny’t ja Hannat, sest see tähendaks Yeosus ööbimist. See juba tähendaks kahe tunni üle laskmist. Ega minagi ei tahtnud väga sinna ööseks jääda ning koolitundidest puududa, kuid samas ma tundsin, et see on otseses mõttes once-in-a-lifetime võimalus ning ma ei lase sel nii lihtsasti käest minna. Võitlusvaim oli kõrge, olin väga motiveeritud, olin valmis kõigeks ja korrutasin endale peas: “I am definitely going there, even if I have to go alone.” Nii ma ütlesin endale ja ka teistele, kes tundsid huvi kontserdile mineku organiseerimise vastu.

9. juulil, pärast mitmeid kahtlusi ja hädasid, õnnestus mul osta pilet Yeosu EXPOle ja samuti rongipiletid. Asi läks oodatust paremini, tunduvalt paremini, sest ma sain rongipileti viimasele rongile. Tuli välja, et see rong oli ainult reserveeritud Yeosu EXPO külastajatele.

See kõik tähendas seda… et ma näen *tegelikult* Girls’ Generationi laval esinemas. Ning ma ei pea sinna ööseks jääma. Jenny ja Natalie otsustasid minuga kaasa tulla. Asjad läksid oodatust palju paremini.

12. juuli… oli, kui mitte kõige õnnelikum, siis üks õnnelikumaid päevi minu elus. Ei, kindlasti.. kõige õnnelikum päev minu elus. Ma ei mäleta ühtegi teist päeva, kus ma oleks nii pööraselt rõõmus olnud. Tõesti, see kogus rõõmupisaraid sel päeval polnud naljaasi. :D

Juba rongiga Yeosu poole sõites olin ma juba nii suur rõõmupall, täis elevust ning aeg-ajalt tuli pisar naeratamisest silma. Rongisõit möödus üllatavalt kiiresti. Yeosu EXPO… see koht oli kuradi hiigelsuur, massiliselt inimesi täis. Me läksime juba vara lava juurde, kuhu oli hulk inimesi juba kogunenud. Seisime paar tundi enne, kui kontsert algas. Ma olen Lõuna-Koreas juba vaikselt niiskusega harjunud, kuid selline niiskus, mis hõngus EXPOs, oli enneolematu. Peopesad olid niisked ning kleepuvad, käed ei kuiva isegi korralikult ära pärast veega pesemist, samal ajal tunned, et on raske hingata. Mõni hetk kartsin, et mu aju ei saa vahepeal piisavalt hapnikku ning minestan. Õnneks seda ei juhtunud. Aga higistamist see ei takistanud. Inimestest õhkas seda kuumust ja niiskust, peaaegu kõik kasutasid midagi lehvikuna. Mõne inimese puhul oli näha, kuidas higipiisad voolab mööda kõrvu.

Sinna tuli igas vanuses inimesi. Alates pisikestest lastest kuni pensionärideni välja. Mõned inimesed vaatasid mulle pidevalt otsa, naeratasid ja ütlesid: “Hi!” See oli üsna nunnu. ^^ Mõlemal pool lava kõrval olid hiigelsuured ekraanid. Kõigepealt läksid tuled põlema. Ekraanid lülitati sisse. Suurtel ekraanidel näidati Girls’ Generationi muusikavideosid. Genie, Echo, Hoot, Paparazzi, Sweet Delight, The Boys. See süstis veel enam ootusärevust sisse.

Girls’ Generationi soojendas Kay Bora ja EXO-K. See oli Jenny jaoks kaks kärbest ühe hoobiga, sest nii Girls’ Generation kui EXO-K on tema favoriidid.

Siis nad… üheksa inglit tulid lõpuks lavale. Issand, millises eufooriaseisundis ma olin. Ma olin tõeliselt elevil, rõõmus, täis siiraid ja puhtaid emotsioone. Mihklil oli selles mõttes õigus, et minust oleks pidanud fancami tegema. Sest ma kujutan ette, et kõrvalt oleks see vaatepilt olnud meeletult naljakas. Nagu ma ütlesin, ma olin meeletult õnnelik. Nii siiralt õnnelik, et pisarad jooksid konstantselt silmadest. Kogu see kontsert nägi peaaegu välja nii, et tegin digikaameraga pildi, pühkisin käega pisarad vasaku silma alt ära, tegin järgmise pildi, siis pühkisin järgmised pisarad parema silma alt ära ja niimoodi see käis lõpuni nagu kellavärk. :’D

Kogu värk kestis pool tundi. Genie, Run Devil Run, Hoot, Mr Taxi ja The Boys. Ei olnud kõige suurem kava, aga ma jäin enam kui rahule. Selle tipuks kuulsin isegi enda lemmiklaulu. Veel naljakam oli see, mis minuga toimus pärast kontserti. Ma olin veel hullemas eufooriaseisundis kui kontserdi ajal. Olin justkui omaette õnnemulli sees. Eufooriapilvede kõrgusel. “Ma nägin neid-ma nägin neid” mõtetega kümbluses. Muudkui muhelesin ja itsitasin omaette, hästi laia naeratusega. Jenny ja Natalie olid päris üllatunud, kui siiralt õnnelik ma olin. Jenny: “Wooow, look at him!” :D

Kontserdijärgselt oli meil rongini aega umbes poolteist tundi ja selle lõime laiaks Yeosu EXPOl ringi kõndides. Ööhämaruses ja hoonevalgustitega oli vaatepilt veelgi võimsam kui päeval. Värvide mäng, suurte näitustehoonetega. Kogu see plats oli nagu üks meeletult suur messikeskus suurte ja uhkete hoontega. Samsungi hoone. Lotte hoone. Neid võib näppudel üles lugeda. Kahjuks ei olnud nii palju aega, et kõike näha. Vaatamisväärsusi seal jagus ja see koht oli meeletult suur. Ostsin hästi palju suveniirikesi. Võtmehoidjad ja T-särk.

Isegi, kui rongiga tagasi sõitsin, sulesin enda silmad ja üritasin enda peas läbi elada uuesti mälestusi kontserdist. Terve tee jooksul tulid rõõmupisarad neli-viis korda silma. Eufooriaseisund kestis mitu päeva järjest. Tihti oli selliseid olukordi, kus olin mõtetega eemal ja sõbrad pidid mind kaks-kolm korda tagasi maa peale kutsuma, et ma pööraksin nendele tähelepanu. :D

Jah. Ootasime lava ääres ligi kolm tundi. Niiskus ja kuumus oli erakordselt enneolematu. Kuid see kontsert oli iga närvirakku ja higipiiska väärt. :)

Vasakul Jenny ja paremal Natalie.

See ei ole küll minu filmitud, aga lõpetuseks Genie videolõik kontserdist. Kusjuures, pange tähele, kui Tiffany ütleb lõpus “DJ! Put it back on” asemel hoopis “Yeosu, put it back on!” :’)