torni tippu.

Näen viimasel ajal tihti unenägusid tornidest, kuid need on ägedad olnud.

Kolm neli päeva tagasi oli selline unenägu, kus Tallinna teletornis sai benjit hüpata. Kahjuks hüppamiseni ei jõudnud. Aga teletorni jõudmine oli konkreetselt jõhker rabelemine nagu 20-aastane odüsseia. Priit tuli minuga kaasa, et olla mu emotsionaalne tugi. Olime alguses Tartus, siis võtsime bussi Tallinna. Ning sealt edasi veel teletorni jõudmine… Ilmselgelt kui sa jõuad lõpuks kohale ning oled valmis hüppama, siis unenägu lõpeb ära.

Kurat, kui väga ma soovisin, et Tallinna teletornis saaks päriselt benji hüpet teha. Aga tegelikult tahtsin hoopis ühest teisest unenäost kirjutada, mis oli tunduvalt ägedam. See oli küll kaks nädalat tagasi, kuid on endiselt nii eredalt meeles.

Käisin Tokyo tornis, kuid see oli teistsugune. Mäletan, kuidas läksin sinna koos suvekooli sõpradega ning me tulime Lõuna-Koreast. Aga  see Tokyo torn oli teistsugune selles mõttes, et… me läksime sinna hilisõhtul, kui linn särab neoontuledest. Kuid vaateplatvorm oli veega täidetud. Terve korrus oli täis hapnikumaske ning enda hapnikuvaru sai täiendada iga kahe meetri tagant. See oli selles suhtes unikaalne kogemus, et sa oled vee all torni tipus, hoiad hinge kinni ja kui enam ei jaksa, täiendad kopsumahtu hapnikumaskiga ning vaatad öist linnavaadet.

Vahest seisneb põhjus selles, et kolm-neli nädalat tagasi vaatasin Lõuna-Korea filmi “The Tower.”  ‘ㅅ’

The Tower 2012