i need to get to the lighthouse.

Jooksen metsas pimedas, ning ma pole enam isegi kindel, mille eest ma õigemini põgenen. Täpsem oleks öelda, mis asja eest. Adrenaliin on laes, süda puperdab ja jooksmisest on võhm peaaegu otsas, kuid ma tean, et ma ei tohi peatuma jääda. Jõudsin metsatukast välja.

Täiskuu valgustab õrnalt minu ees seisvat tumesinakas toonides järve, mis on hästi tihedalt ümbritsetud pilliroodega ja mille kohal lasub udu. Tuul tõuseb. Kuid ma tean, et ma ei saa sinna pikemaks ajaks edasi jääda. Teisel pool järve, kõrgel mäekünka jalamil on majakas. Ma mõtlen paanikahoos, et ma pean sinna kuidagi saama, pean sinna saama, ükskõik kuidas.

Torman järve ääres asuva vana üpris kahtlase väljanägemisega sõudepaadi juurde ning sõuan majaka poole. Kuigi võiks arvata, et oht on möödas, mille iganes eest ma metsatukas põgenesin, ei tundnud ma end turvaliselt. Minu hirmul polnud kindlat füüsilist vormi, see oli tume.. must kogu, mis liikus kiiresti läbi õhu. See oli pimedus. Ma teadsin, et kui ma pimeduse kätte jään, on minul lõpp. Meeleheitlikult hakkasin kiiremini sõudma.

Ehk paadi võtmine polnud hea mõte, sest tuul tõusis järsult, lained muutusid mäslevaks ja raputasid mind korralikult. Üks hetk laine lõi peaaegu üle pea, hoidsin kramplikult paadiservast kinni. Tuul vilises mu kõrvus. Suunan pilgu tagasi metsatuka poole, kust välja jooksin. Ma ei näe enam metsatukka, sest pimedus seisab selle ees. Mul pole enam kontrolli enda paadi üle, sest tuul on liiga võimsaks muutunud. Kordan jälle endale, et ma pean majakasse jõudma.

Mõistus mürgitatud meeleheite, hirmu ja paanikaga.. näen, kuidas pimedus siidrub taevasse, kuu ette, blokeerides ära igasuguse kuu poolt tulevad valguskiired. Nüüd ma ei näinud enam mitte midagi, mind ümbritses otseses mõttes kottpimedus. Mõned sekundid pärast valgusallika kadumist suutsin natuke tajuda, kus majakas asub, aga nüüd enam mitte. Tuul on suunataju segamini ajanud. Miski lükkab paadi ümber, kukun vette. Õhku ahmides tõusen veepinnale, raban kuidagi ümber lükatud paadist kinni. Ulpides veepinnal pimedas, värisedes nii külmast kui ka hirmust, ma ei oska enam mitte midagi teha.

Ma tean ainult seda, et…

“I… need to get to the lighthouse!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s