kümme aastat šokiteraapiat.

Veedan üha rohkem aega korteris. Ühikas saan olla selle nädala lõpuni, siis jätan jumalaga. On taas põhjust vahuvein pauguga lahti teha. :3 Reedel viisime korterisse tosina jagu mööblit, kuid ruumi on endiselt päris palju. Mööblit tuleb veel. Üleüldiselt on väga suure korteriga tegemist, kokku 58,8 ruutmeetrit.

Reede õhtul näitasin korterit Anettele. Tegime natuke korrastustööd, terve köögi lõime läikima – puhastasime lapiga ära iga pinna, pühkisime põrandat, pesime külmkapi seest puhtaks ja panime kahvlid, noad, taldrikud, tassid ja muud kappidesse. Mu vanemad tõid Tallinna umbes 10-15 tassi… milleks nii palju… o_o Suurem vaev sai läbi, siis tegime sushit ja sõime kõhu täis. Õnnistasime korteri sisse ka esimese Lõuna-Korea filmi vaatamisega – selleks oli “71: Into the Fire.”

Henrik tahtis samuti korterit näha. Laupäeval pärast animeklubi koosolekut õhtul tuli ta mulle külla koos Anettega. Vaatasime ka siis filmi… Tegin läbi sotsiaalse eksperimendi. Panin ühe SNSD videokese käima.. mu lambakesed tormasid kiiruga välisukse juurde selle pärast. :D Henrik, see jobu, ehmatas mu ära, kui pärast külaliste lahkumist pesin köögis nõusid ja ta lehvitas mulle akna taga. Kaotasin 10 aastat enda elust.

Ma armastan seda momenti öösel, kui kella 4 paiku öösel kustutatakse kõik tänavalambid. Kottpimedat tänavat vaadata on tõeliselt lahe.

Korea keele vihik hakkab näitama tõsiseid märke kulumisest.

Nüüdseks mäletab seda vist ainult mõni üksik inimene, aga aastaid tagasi, õigemini 2009. aastal, üritasin algust teha animeblogiga, mille kujundus oli omal ajal hästi… heleroheline. Esimene arvustus oli Satoshi Koni “Paranoia Agent“ist ja rohkem midagi ei tulnud. Sinnapaika see jäigi. Vaatamata sellele, mis eesmärgiga alguses lõin selle blogi, võtan nüüd, kolm aastat hiljem, täiesti uue suuna – hakkan kirjutama Lõuna-Korea filmidest.

Kes teab, aeg-ajalt kirjutan paarist muust Aasia filmist, kui viitsin. Kommenteerin filmide kohta väga aktiivselt Filmiveebi foorumis, kuid teema “Viimane film, mida vaatasid” on üsna hajuv ja mööduv ning filmiblogis on parem säilitada arvamusi filmidest. Kirjutan muidu ikka paralleelselt nii filmiblogis kui ka filmiveebis. Filmiblogis otseselt ei kirjuta pikemalt, kui tegemist pole just täiendavate märkustega. Seda näitab ainult aeg, kas filmiblogi tabab sama saatus nagu animeblogil.

Alloleva loo meeleolu läheb üsna täppi minu tujuga viimaste päevade jooksul. Oivaline kombinatsioon viiulist ja trummist.

Only the ways of life teach me lesson, but the rhythm of music teach me how to feel.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s