a wobble-wobble bed.

Ema leidis Räpina lähedalt ühe lagendiku, kus ta leidis tõeliselt suure metsmaasikaparadiisi, mille sarnast pole tema varem näinud. Järeleandmatu nagu ta on, veab ta mind alati kaasa. Oleme seda kohta neli-viis korda läbi kamminud, iga kord jõuame koju suure portsu metsmaasikatega, kahepeale kokku vähemalt kolm-neli liitrit. Ausalt, seda kohta ei jõua ära imestada. Metsmaasikad hargnevad igale poole laiali, vahepeal ei tea, kust korjata.

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi. :)

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s