põder kappas läbi udu rukkipõllul.

Eksamiperiood on nii vale aeg doramast sõltuvusse jääda. Jäi silmapiirile “49 Days,” mis haaras mind kohe ja praktiliselt terve kolmapäeva vaatasin seda, et lükkasin jaapani keele eksami järgmisele nädalale. No tee mis tahad, nii võrratult hea. Täna hommikul lõpetasin sellega, ja mul pole sõnu – see on kohutavalt kurb. Esimese kahe-kolme episoodi jooksul olin jõudnud vähemalt viis korda pisaraid poetada. Ning see muutus järjest enam südantlõhestavaks, et ma ei suutnud enam nutta viimastes episoodides.

Nädalavahetus oli üsna tegevusterohke. Asusin varahommikul pool 4 koos isaga Jõhvi poole teele, kus müüsime turul tomatitaimi ja lilli. Tartu ümbruses oli sellisel kellaajal võimas udu. Nägin rukkipõllul põtra läbi paksu udu kappamas. Esialgu oli plaanis Võrru minna, siis tuli jutuks Jõgeva. Näen, et isa ei sõidagi Jõgeva poole ja sain teada, et lähme hoopis Jõhvi. Müüsime niipalju tomatitaimi ja lilli, kui saime ning sõitsime Kehra poole, Eda sünnipäevajuubelile, kes sai 70. aastaseks. Samal päeval oli Piiul ka sünnipäev. Õigemini sünnipäevapiknik, mis oleks kindlasti ülimalt lahe olnud, kuid kahjuks ei saa kahes kohas korraga olla.

Me eksisime Kohtla-Järvel ära, kui üritasime Kehra suunas sõita. Saate aru, kell 2 päeval, kus õues polnud mitte ainsatki udukübetki. Huvitav fakt: inimesed ei eksi mitte ainult udus ära. Otsisime teed Tallinna poole, kuid hämmastaval kombel me ei näinud mitte ainsatki silti Kohtla-Järvel, mis näitaks meile Tallinna suuna ära. Küsisime abi kolme inimese käest. Esimese noorpaari juhtnööre järgides sõitsime hoopis Mäetaguse suunas, teise inimese juhatusel sattusime kuhugi tehasepiirkonda. Mida põrgut?

Kuid Kehra poole sõitmine oli teatud mõttes üsna kurb. Eda ja Jevgeni tütar ometi ju suri viis aastat tagasi. Vahepeal satun mõtlema Eivi peale. Ta oli liiga noor, et surra. Ta oli kõigest 34. aastane. Vahetult enne surma oli tal raske periood, kaotas oma lapse sünnitusel.. Mul on endiselt väga selgelt meeles tema naeratus. Mitte ükski vanem ei peaks oma kullakallist last matma ja leinama. Ning et, ainus järeltulija on surnud, Jevgeni ja Eda elavad edasi.

Sünnipäev oli tore. Hilinesime küll mõne tunnikese, kuid süüa sai ja juua sai. Degustreerisin kõik veinid peolauas ära. Brändid ka. Säilis ka õhkõrn lootus, et mu kullakallis Muusik on Kehras. Helistasin ning oligi nii nagu arvasin, ta oli Piiu sünnipäeval. Mis siin ikka. :) Esialgsete plaanide järgi pidime õhtul tagasi Räpina sõitma, siis helistas emps ja tuli välja mõttega, et jääme ööseks ning järgmise päeva hommikul müüme taas Jõhvi turul. Jäin üsna vara magama. Ei, mitte joomise pärast, nii täis ma ei olnud. Teisipäevast saadik olen vara magama läinud ja vara üles ärganud. Miks ometi küll mul õnnestub unegraafik korda saada semestri lõpus? Kas või eile läksin kl 11 magama ja ärkasin täna hommikul kl 7.43 täiesti ilma äratuseta üles. Seega, nädalavahetuse marsruut oli konkreetselt: Räpina-Jõhvi-Kehra-Jõhvi-Räpina-Tartu. Ligikaudu 775 kilomeetrit. Ning ärge unustage ka ilma uduta ekslemist Kohtla-Järvel, mis lisab mõnikümmend kilomeetrit juurde.

See nädalavahetus oli kõigest väike proloog eelseisvale suvele. Sain juba harjuda ka eurodega arveldamises. Kui juba aastaid turul olla, siis ma suudan juba vaikselt vahet teha eestlasel ja venelasel. Ausalt, kohati on nad justkui kaks erinevat rassi. Ning ma ei mõtle venelase all kohe ilmtingimata paksu venelast. Alates juuli keskpaigast, nagu iga aasta, hakkan Tallinna keskturul müüma tomateid ja värki. Vahetult pärast jaanipäeva satun ka juba kindlasti Tallinna maasikaid müüma. Ei imesta, kui lugeja jaoks võib see kõlada väsitavalt. Üsna tihti 4-5 päeva järjest hommikuti keskturul, pärast kella viite aga linna peal. Suure tõenäosusega kinos. Ning ma naudin seda. Sagedane infosulg. See suvi võib natuke igavam olla, kui eelnevad aastad, sest Lehar läheb üsna pea sõjaväkke. Kellega ma lähen siis nüüd kl 1 öösel pubisse küüslaugurukkileibu ja õlut jooma? ;_;

Psühholoogias sissesaamine on juba niivõrd kinnisideeks muutunud. Ma vist pole midagi nii väga tahtnud õppida varem. Ma näen seda juba unes. Üleeile öösel nägin nimelt unes, et olin ühes psühholoogia loengul. Samuti ei välista võimalust, et tulen hoopis Tallinna. Eelmine suvi.. eh, Tartu oli ainuke variant minu silmis, igal juhul ei soovinud Tallinna minna. Nüüd aga, pole mul suurt selle vastu midagi.

Aurelia kutsus külla, kui kunagi peaksin Tallinna sattuma. :B

5 thoughts on “põder kappas läbi udu rukkipõllul.

  1. Kaia ütles:

    Kuule, tänapäeval saab ju võtta endale kõrvaleriala teisest ülikoolist :) Sa võid jätta praeguse eriala enda põhierialaks ning TÜst võtta psüholoogia aineid. Süsteem peaks enamvähem sama olema. Maksmine on ka muidugi sinu puhul. Aga uuri asja!

  2. lostinthemist ütles:

    Kaia, seda küll. Kusjuures, varakevadel semestri alguses ma üritasingi mõnda psühholoogia ainet võtta kõrvale, kuid ükski neist ei kattunud enda kooli tunniplaaniga kahjuks.
    Viimased paar kuud olen veendumusele jõudnud, et raiskan enda aega.
    See selleks.
    See pilt on täiega ÜBERnunnu :3 päris ammu nägin juba ja on arvutisse salvestatud ka. Kui näeks oma silmaga, siis ma jookseks ta kalli tehes lihtsalt maha. *.*

  3. Rallu ütles:

    Uuuu-uuuut postitust nõuan! Siis saad kanuumatka (6)

  4. lostinthemist ütles:

    Nah, not interested anymore. Sry :(

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s