kirsiõied puhkevad varsti, taas!

Astusin pubisse. Holger on tagasi Eestis. Näen, et ta istub oma sõbraga laua taga akna all. Mul oli hea meel teda näha üle nii pika aja. Läksin tema juurde, ütlesin “tšau” ja ühinesin nendega. Ta oli endiselt päris rõõmsameelne. Tema sõpra ma pole varem näinud. Natukese aja jooksul jõudis Aurelia meie juurde, kes oli asja just Austraaliast tagasi tulnud. Ootasin juba innukalt tema muljeid sealt. Oota, mis muljeid. Nendest on ta juba kirjutanud oma blogis ning ta soovis hoopis minu kohta teada saada, mida mina ise teinud olen. Siis aga Holger jälgib mind tükk aega, kortsutab kulme ja vaatab uuriva pilguga.

Vahepeal möödusid tudengipäevad. Kuigi tegevust jagus päris palju ja ei viitsinud ausalt öeldes kava läbi lugedagi, käisin ainult öölaulupeol. Mul oli üpris hea meel, et laulmine toimus ikka suures tuumapommiaugus, mitte raekojaplatsil. Seega kogunesime meie, bakad, ja laulsime ühe ilusa kuuse all. Ma laulsin ikka täiest kõrist vahepeal ning mind isegi ei huvitanud, kui vahepeal läks rütmist mööda. Õigem oleks siiski öelda, et vahel oli mu laulmine üsna lähedal karjumisele. Igal juhul, vahepeal helistas Henrik ja küsis, kus me asume. Ütlesin: “Me oleme siin kuuse all. Ja ära aja seda männiga segamini!” Maa oli endiselt jahe ja pimeduse saabudes hakkas vaikselt külm, rääkimata valusast kurgust – mis on ilmselgelt karjumisest tingitud. Koju jõudes oli hääl ikka päris ära. Mõelda vaid, ma pidin järgmise päeva hommikul inglise keeles ettekandega esinema. Jõin paar tassi kuuma sidruniteed vahetult enne esinemist, et hääl oleks olemas. Mis puutub ettekandesse, see läks väga hästi.

Kolmapäev.. kolmapäev. Oi-oi. Pärast jaapani keelt valitses minu hinges tühjus. Aga siis Henrik võttis ühendust ja kutsus mind Zavoodi. Olin sellega üsna päri ja enne õue minekut tegin kiiresti statistika koduse ülesande ära. See päev ma veendusin kindlalt, et telefoniga rääkida on üsna raske. Ma pidin kesklinnas mitu korda telefoniga rääkides paluma, et Henrik kordaks uuesti sõnu. Uued aparaadid võtavad linnamüra päris palju sisse. Igatahes, Henrik kolib ühikast välja ja hakkab Edwardiga korteris elama. Ma ei tea, kes see Edward on, igatahes õpib arstiks ja värki… kindlasti särab ta oma teadmistega. Enne Zavoodi jõudmist oli meil üksjagu tegemist. Viskasime pilgu peale ta uuele korterile, kus ta elama hakkab. Ma olin üsna hämmingus. Nende korter oli äsja remondis ja nägi väga ilus välja. Paar pisikest huvitavat detaili oli seal, kuid korter oli üldiselt tühi. Soolaleivapidu tuleb ilmselt sügise alguses alles. Rõdu oli väga muhe. Astusin vannituppa, mu suust lipsasid sõnad: “Oi sa vana kurat~,  teil on siin isegi vann!” Üsna pirakas vann. Kolm-neli inimest mahuksid vanni, seda muidugi eeldusel, et nad ei ole paksud venelased.

Läksime tagasi tema ühikasse suure ringiga. Kõndisime Anne kanali ja Emajõe vahelisel jalutusrajal, kus me mõlemad polnud kunagi käinud. Ma tean, isegi mina mitte oma kolme-nelja aasta jooksul! Mõtlesime, et võiks veel ühe ringi teha ja minna Tigutorni tippu. Ma tean, ma käisin seal nädal aega tagasi ja siis? Tahtsin näha vaatepilti linnale õhtusel ajal. Kasutasime sama taktikat sissepääsemiseks. Õhtune Tartu oli tõesti ilus. Süvenes veel enam tahtmine seda näha talvel, kui linna kaunistavad jõulutuled. Mis veelgi huvitavam, see veinipudel, mida me Liisoni, Juuli ja teistega seal tühjaks jõime, oli ikka veel seal alles!

Zavoodis seisime järjekorras. Minu õlale koputas üks tüüp ja ütles, et mul on täiega lahe pusa. Silmitsesin tema pusa ja tal oli täpselt samasugune seljas. Puhkesime selle peale naerma. Siis mõne aja pärast koputas õlale Lehar. Ei, tema ei tulnud Zavoodi jooma, ta on üsna tubli ja viks ning peab olema kaine autojuht. :3 Henrikuga jõime õlut rahvarohkes Zavoodis ja ajasime juttu maast ja ilmast, kõige rohkem Põhjalast. Kõndisime Põhjala poole. Möödusime kolmest inimesest, kes parkisid jalgratast. Üks neist oli blondiin ja roosa pusaga. Põhjala juures viskasime pilgu peale, kas keegi pesitseb seal kurikuulsal diivanil. Pimedus. Pimedus! Tühjus. Tühjus!! Rääkisime endiselt üsna pikalt ja laialt Põhjalast. Üsnagi mõeldav, et ühinen Põhjalaga sügisel, sest ülikoolielu on natuke igav praegu. Samas ma ei ole veel täielikult müüdud ja miski hoiab mind tagasi. Põhjala on minu meelest variant, sest erinevalt teistest korpidest on seal nii mehed kui naised. Küsimus on pigem selles ka, kas ma olen reaalselt nõus ohverdama Põhjala seltsi jaoks päris palju enda vaba aega, mida saaks kulutada hoopis dorama vaatamisele. Natuke hirmutab ka see vaakum, nagu Henrik ütles.

Jõudsin koju pool 3 öösel, kuid ei läinud veel magama. Ajasin juttu filmiveebi kanalis, kus avastasin, et roosa pusaga blondiin oli filmiveebi liige Dream. Temast mööda kõndides ma ei saanudki aru, mõtlesin, et natuke tuttav nägu, kuid meh. Alles hiljem juttu ajades jõudis kohale, et krt ma vist nägin teda. Tema ise ja teised filmiveeblased olid päris hämmingus, mina aga naersin selle kõige naljaka juhtumise peale nagu väike tüdruk. Igatahes tema, Eveli, pakkus välja, et võiks kokku saada ja midagi teha. Otsustasime Irmale külla minna, kuigi ta elab täiesti teisel pool Tartut. Natuke kõhklesin alguses. Aga siis Eveli ütles, et lähme Irma merinotsudele pai tegema.

<lostinthemist>    oota
<lostinthemist>    merinotsud? :3
<Dream>    kaks tükki!
<lostinthemist>    kaks tükki??
<Dream>    turbosiga ja lihtsalt nunnusiga
<Dream>    jep
<lostinthemist>    let’s do it~!!! X3

Ma ei saa siiani üle, kui koomiline see neljapäeva öö oli. Kõndisime hämaras Irma poole ja ajasime terve tee juttu. Irma merinotsud olid täiega übernunnud. Natuke piiksusid minu käte vahel. Üks oli pruuni värvi pisike, väga kiire ja siblis innukalt puuris ringi. Teine aga oli suur (nagu paks venelane) mustvalge ja sõi praktiliselt kogu aja, kui seal olime. Dream, tähendab Eveli, on kolmas filmiveeblane, keda olen silmast silma näinud. Ralfi ja Steni pole ammu, väga ammu näinud. Lootsin väga, et Ralf ilmub pühapäeval JAFFi infolaua juurde, kuid ei..  ;_; Ja siis. Kõndisime tagasi kodu poole, pool teed hommikuse bussiga ning jõudsin koju kl 6. Päike tõusis vaikselt ja hommik oli tõesti väga ilus. Mul oli kell kaheksa hommikul statistika tund ka veel. :3 Mis me võime sellest järeldada? Merinotsud on väga efektiivne meetod mind kell kolm öösel välja meelitada, kus ööhämaruses võib iga puu taga Pedobear mind varitseda. Punkt.

Vahepeal on nädal möödunud ja ma näen neid üliübernunnusid merinotsusid täna jälle! Irma, Eveli ja kolmanda inimesega lähme kinno esilinastusele ja pärast seda Irma poole. Oi, ma hakkan neid merinotsusid uuesti nunnutama! Väga palju! Sest Irma neid ei viitsi väga nunnutada ja laseb seda teha külalistel. Vot see on juba privileeg. :3

Esmaspäeval tulid vanemad Tartu. Ühe eesmärgiga.. mu ema tiris mind uusi teksasid ostma. Tõepoolest oli ka lõpuks aeg osta uued teksad. Eelmised olid päris räbaldunud küljest, et mu reied olid näha. Infolaua ajal Ketly tiris viimased niidikesed lahti, mis seda veel koos hoidsid. Ta küsis ka, miks ma kannan katkiseid teksasid. Vastasin: “Sest ma olen rebell. Ja pealegi, nii on päris hea sügada end, kui on auk kohe olemas” ja kratsisin end. Ketly puhkes selle peale päris julmalt naerma. Vägagi veider, aga uute teksade leidmine võttis vähem kui pool tundi! Hämmastav ju, eks ole! Minu meelest küll on hämmastav! Kas te ei nõustu minuga, et hämmastav? Ei ole hämmastav? Tahate öelda, et see ei ole hämmastav? …Tõesti? Mis teil viga on siis? See on ju hämmastav!

Ma leidsin need üsna kiiresti. Tegelikult mu vanemad olid juba varem mind tirinud uusi teksasid ostma, kuid siis ma lihtsalt ei tundnud vajadust uute järele ja otsimine lõppes tulutult. Aga kui ma tõesti tahan, siis ma leian selle kiiresti. Nagu esmaspäevalgi. Te oleksite pidanud nägema mu ema nägu, kui ostsin uued teksad. Ta oli selle ostu üle nii õnnelik ja ta ei sallinud silmaotsaski mu räbaldunud teksaseid. Nagu ta ütles, meeldivad talle ilusad asjad. Aga ostuga olen väga rahul. Ma tunnen end… peenemana.

Nad viisid mind kohe jaapani keelde ning mul õnnestus telefon autosse unustada, see rändas Räpinasse. Koju. Viimased paar-neli päeva olen telefonita elanud. Ja ma ütlen, see on kuradi mõnus tunne. Keegi ei saa sinuga kontakteeruda. Liiga kurb, et niipea leiab telefon tagasi tee minuni. Ma viskaks ammu juba telefoni ära, kuid eks pere pärast olen sunnitud… telefoni omama. Siinkohal ma põikan tagasi eelmisesse aastasse, kus umbes samal ajal oli mul inglise keele suuline eksam. Mõtlesin, et suuline osa kestab viis minutit kõige rohkem, mis ma ikka telefonit sätin hääletu peale. Monoloogi ajal tekkis väike vaikus, mõtted said otsa. Ja täpselt siis, DANG~, telefon heliseb! Aru ma ei saa, kuidas mu emal on selline imetlusväärne oskus helistada alati täbaral ja kehval ajal. Sellist oskust peab tõesti imetlema. Aga mingil moel andis see vähemalt monoloogile hoogu juurde.

Aga inglise keele eksami eest õnnestus mul saada 69 punkti. Kuulamise osa arvelt kaotasin liiga palju punkte. Kui teised osad olid stabiilselt umbes 15-18 punkti, siis kuulamisel kõigest 5-6 punkti. Ja pealegi, inglise keele eksami korraldus oli minu jaoks nii kohutavalt mööda. Ma olin väga vihane pärast eksamit. Tartu Tamme gümnaasium. Meh. Sai sügisel juba õpetajale öeldud, et minu puhul on vaja saata taotlus Haridusministeeriumisse, sest vaegkuulja hakkab tegema inglise keele eksamit. Seega oleks pidanud mulle tulema teistsugune korraldus kuulamisosas, näiteks õpetaja loeb ette või mingi muu variant. Aga ei, tõmmati suht jalge alt. Terve elu olen raadiod vihanud. Kuid mu ema oli veelgi vihasem kui mina. Ma poleks pidanud temaga kaasa õppealajuhataja kabinetti minema, ta sõimas päris korralikult. Huvitav fakt: paralleelklassis oli liikumispuudega tüdruk ja ometi tema puhul oli taotlus saadetud Haridusministeeriumisse. Miks..?

Täna on aga Lehari sünnipäev. :3 Eelmisel aastal sepitsesime Ursulaga, et ärkan hommikul varem ja lasen ta uksest sisse, et ta saaks Leharit hommikul koogiga üllatada. Öösel jõime kolmekesi Karliga šampust.

Ma olen päris üllatunud, et minu tehtud AMV on nüüdseks kogunud peaaegu 250 vaatamist. GEEZUS! Arvamused on väga seinast seina. Raimond ütles, et hajutatud muusika ja suvalised klipid üksteise otsa pandud, ning tema meelest päris ebaõnnestunud. Samas leidub inimesi, kes väga seda kiidavad. Ehk siis, sa kas vihkad seda või sulle meeldib see. Nüüdseks olen hakanud teist AMV’d tegema, mida tahtsin juba alguses tegelikult teha. Võib öelda, et ma olen suhteliselt kinni jäänud. Lauluks on seekord üks mu lemmikuid: Girugämesh – Kowarete iku Sekai. Ma olen positiivne, et see AMV meeldib inimestele rohkem. Vähemalt see pole üsna tegevusetu, nagu Ummi kirjutas kommentaarides. Küll aga, ma olen selle tegemisel kinni jäänud. Ma olen suutnud esimesed kaks minutit ideaalselt ajastada ja olen päris korralikult läbi mõelnud, kuidas lõpp välja nägema hakkab. Aga just keskmine osa – inspiratsioonipuudus. Lihtsalt kinni jäänud. Praegu pean lihtsalt projekti sinnapaika jätma ja mõtlema uuesti selle üle.

Ma ootan kevadpiknikku juba tuumapommiaugu juures kirsipuu all. Ja samuti tänast õhtut, mil näen taas Irma merinotsusid. Oi, te nii pisikesed übernunnud karvased värdjad… :3

Holger jälgis mind paar minutit ja lõpuks ütles välja: “Vabandust, aga kes sa oled?” Ma kohkusin selle peale. “See olen ju mina, Rauno.” Siis aga vaatan Aurelia poole, kes istus lauas minu kõrval. Ka tema nägu oli päris üllatunud ilmega. Nad nagu ei tunneks mind üldse ära. Kas nad trollivad? Aru ma ei saa enam. Kas nad tõesti on välismaal olles mu ära unustanud? Nad ei tunne mind ära. Ei tundnud mind ära. Nad jõllitavad mind sõnatult ja see hirmutab mind. Tundsin piinlikkust ja tahtsin maa alla vajuda.

Ma vajusin, ärkasin kell 5 öösel üles.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s