ürita kinni haarata valgusvihust.

JAFF on selleks  aastaks läbi. Oh jah, kus oli Tartus selle seanssidega probleeme. Minu teada on seitse seanssi lihtsalt aia taha läinud. Kas siis on vale dublaaž, subtiitrid sünkroonist väljas või hoopiski täiesti olematud. Neljapäeval oli meil viimane infolaua päev Tartus. Hilinesin pool tundi, sest pärast kooli pikutasin paar tundi ja magasin sisse, ärkasin Alo telefoni peale üles. Tuli välja, et Ott ja Rahel, kes pidid infolauas ka täna olema, lasid selle üle lihtsalt. Seega, viimane päev Aloga kujunes üsna lõbusaks. Tšekkasime pilte ja naersime nii, et kõht kõveras. Stepmania tantsumatti polnud mõtet välja võtta, sest ma olen oma silmaga näinud ainult kahte inimest, kes Tartus tantsinud on.

Mõtlesin pingsalt, kas hakkan riskima ja lähen pärast infolauda vaatama “Tales of Vesperiat.” Siis aga Dolly helistas ja küsis, kas ma tulen Püssirohu keldrisse. Lasin animefilmi üle ja läksin Püssi. Neljapäeviti on seal rodeoõhtud – paned oma nime kirja ja üritad keerleva pulli peal võimalikult kaua kinni hoida. Ma jõudsin taaskord liiga hilja kohale, et nimekiri oli täis. Juba kolmandat nädalat järjest! Olen päris mitu korda pulli peal ratsutamas käinud. Märtsi keskpaiku õnnestus mul saada isegi esimene koht pulli peal. Võidu eest anti mulle punane diplom, mis ilutseb praegu ühikatoa seinal ja sain 10 euro eest võtta ükskõik mida Püssist. Hot shots’id…  Kuradi kurb, et too õhtu Raimond ja Dolly lahkusid varem, kuid see-eest teised… Stiina-Mari, Gerli, Cätlin, Tauri, Ats, Priit – kuidas nad küll elasid mulle täiega kaasa, kui läksin finaalis pulli peale. Sinna ronimine toob päris palju tähelepanu. Esimene õhtu pulli peal… oiii… isegi kempsus oli veider olla, kui mind jälgisid tähelepanelikud silmad ja ma polnud isegi naiste kempsus.

Eriti eredalt jäi meelde, kui ma hakkasin ära minema sealt. Minu juurde pöördus üks noorpaar. Tüüp oli oma naisega kihla vedanud, et ma suudan olla pulli peal rohkem kui 20 sekundit ning ma olin tõepoolest… 22 sekundit pulli peal. Huvitav küll, mille peale nad kihla vedasid. Igatahes, ma olin väga meelitatud sellest. :3 Tüüp mainis lisaks veel ka, et ma olin nende silmis tõeline kauboi ja kui mul peaks üldse fänniklubi olema, siis nüüd on… “Isegi siis, kui ma olen ainuke liige.” Oioi, fännid… Sellega tuleb viimane Animatsuri meelde. xD

Reedel oli plaanis kinno minna koos Meriti, Triinu ja Tiiduga. “The Disappearance of Haruhi Suzumiya,” mis põhineb animeseriaalil. Pidime taaskord ootama enne, kui meid saali lasti. See ei ole mitte kunagi hea märk. Oli juba ette teada, et see seanss läheb metsa. Kinos ootamine pole kunagi hea märk. Tšikk tuli välja ja ütles, et eestikeelseid subtiitreid polnud. Duh. Anti valida, kas küsime piletiraha tagasi või lähme ilma subtiitriteta jaapanikeelset filmi vaatama. Kui üldse subtiitreid oli, siis ainult koreakeelsed. Huvitavaid versioonid liiguvad JAFFil.. saksakeelne “Ogade kuningas,” venekeelne “Klaver metsas.” Ei viitsinud vaadata, lahkusin umbes 20 minutit pärast algust. Meel oli selle üle nii nukker, et ei viitsinud piletiraha tagasi küsida. Jalutasin tagasi kodu poole ja mõtlesin, kui ilusa päikeseloojanguga õhtu see oli.

Aga, siis kõndisid vastu Liison ja Juuli, nendega oli veel kaks tüüpi, kelle nimesid ei mäleta, üks neist oli välismaalane, ning nad tirisid mind kaasa Tigutorni tippu, kus me jõime veini ja nautisime ilusat vaadet. Hämmastav, kuidas nad lihtsalt välja ilmusid. Vaade sealt ülevalt oli ilus, väga ilus. Eriti sellise päikeseloojanguga, kui päikesekiired sirutasid end pilvede vahelt välja.

Nädalavahetuse veetsin Tallinnas. Tõsi, infolaud oli Tartus selleks aastaks läbi saanud, kuid Tallinnas mitte. Jõudsin Solarisesse. Minu ees kõndisid kaks ülikonnas noormeest lillekorvidega. Üks neist peatus, pööras ümber ja andis mulle ühe ilusa punase roosi. Nii armas temast. *-* Kampaania oli selline, et kui kingid roosi raamatupoe müüjale, saad tasuta raamatu. Sain Viktor Pelevini “Õuduse kiivri,” mis esialgse mulje põhjal tundub nagu väga lõbus raamat.

Piltide põhjal teadsin, et Tallinna infolaud on lahedam ja mõnusam. Nii oligi, ainult mitu korda rohkem! Tallinlased on tartlastest ikka mitu korda aktiivsemad. Nad julgevad Stepmaniat matil tantsida ja infolaua juures tšillitakse suht. Jäin Kaia poole ööseks, kus vaatasime Disney klassikat “Heraklest” ja sõime pannkooke kell 11 õhtul. Viimast pannkooki kavatsesin süüa loominguliselt. Panin sinna kolme erinevat sorti moosi, suhkrut ja mett peale. Oleks isegi Nussa šokolaadikreemi ka peale pannud, aga see oli Riho oma, avamata ja ta vihastaks ilmselt end lõhki, kui näeb, et keegi on tema šokolaadikreemi söönud. Tema toas ma ju magasin….

Viimane päev infolauas oli kuidagi vaikne. Kõik olid nii ära vajunud ja väsinud, igaüks tegeles suht oma asjadega ja olid omas mullis. Kauri-chan ja Xire-chan mängisid PSP peal korda mööda Patapon 3’e, Kaia luges raamatut, Ketly kirjutas juttu sülearvutil ja nii edasi. Tutvusin Ameliaga, kes oli meelde jäänud Misa cosplayga baka foorumis ja ta oli täiega armas inimene, eriti iseloomult. Käisime Eriku ja Ameliaga jäätist ostmas, siis Amelia mainis, et ma meenutan oma näoilmetega ühte tema sõpra. “Ongi nii või?” ütlesin ma naeratades. :3

Mõtlen osa võtta Animatsuri AMV võistlusest ja tegin proovimise mõttes enda esimese AMV, ühendades selleks kt2 muusika ja Final Fantasy VII. Reede öösel tekkis isu ja videotöötlemist hakkasin nautima esimesest sekundist. Oh, ma olin nii põnevil ja erutatud AMV kokku panemisest, et selg oli isegi mingi hetk märg. Videotöötlemisel lendab aeg hämmastavalt kiiresti. Tegin seda bussis, kui sõitsin Tallinna. Kaks tundi möödusid äärmiselt kiiresti. Otsest mõtet ja tegevust polegi, lihtsalt tahtsin luua AMV, kus üritasin heli ja video kokku sulatada, mille koosmõju viiks transsi. Kuid hei.. see olen ju kõigest mina ja kindlasti ei pruugi see kõigile meeldida. Aga kui teile, kallid lugejad (nii palju kui neid üldse on alles), minu koostatud AMV meeldib, siis oleksin väga tänulik kommentaaride või like’ide üle. :3

Abandoner Main Title – Crisis Core: Final Fantasy VII AMV

Kusjuures, selle tõttu, et läksin Tallinna infolauda, sõimas Alo mind läbi. Tsiteerin teda:

Infolauahoor! Ma arvasin, et meie infolauas oli midagi erilist! Aga sul läks ainult paar päeva, et uude infolauda ronida! ;_;

Alo eksib nagu alati, mul läks tegelikult ainult üks päev!

Infolaua juures toppisin Anette pusa taskusse igasuguseid origamikujukesi. Paberkurg, paberkonn ja üritasin isegi paberkuubikut sinna panna, kuid see kuubik oli liiga suur. Origamikujukeste ja tema pusa värv oli täpselt üks-ühele, roosat värvi. Täna aga…

Leidsin taskust paberkure. Päev läks kohe paremaks. Tnx Lost

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s