ma igatsen teid, kuhu te jäänud olete.

Oh, ma ei teagi enam, kust alustada nüüd. Viimasest postitusest ongi vist aasta möödas, või pisut rohkemgi. Puhas enesetapp oleks kirja panna kõik vähegi korda läinud sündmused ja tegevused, mis selle aja jooksul toimunud on. Väga palju elu, seiklusi, rõõmu, avastusi; samas ka kaotust, kurbust, pisaraid ja ebaõnne.

Üks kommentaar videost, mis läheb täppi sissekande kirjutamise ajal olnud meeleoluga, eriti sissekande lõpus nimede kirjutamisel: i think it sounds like all those and a little bit of happiness, like a memories flashback to when you were always happy or those slow motion montages of videos with your friends.

Ma olen tegelikult mitu korda üritanud end kätte võtta ja kirja panna, mis toimunud on.  Näiteks juulis vist üritasin kirjutada midagi, mul oli täpselt õige meeleolu kirjutamiseks, aga siis teatud inimesed olid öelnud midagi halba, mis viis halvale tujule ja sinnapaika jäigi see. Eh.. juuste siniseks värvimine (värvisin juukseid kaks korda – esimesel korral tuli lillakashall, teisel korral rohkem… lilla), joint, südamelihasepõletik, AnimeFest Riias, Awesome Foursome, kanuumatk, gümnaasiumi lõpetamine, tume periood, rukkipõld, pesapall, baka suvine kokkutulek, ülikool, Animatsuri, esimene Jaapani rokk-bändi Guild kontsert Eestis, juubeli sünnipäev…

Õigus, jah, ma olen tudeng. Õpin majandusarvestust ja finantsjuhtimist Eesti Maaülikoolis. Liiga pikk eriala? Äkki lühendame seda ja siis saame “raamatupidamine.” Selle kõrval õpin jaapani keelt Tartu Ülikoolis niiöelda külalisüliõpilasena. Ausalt kirjutades esimene semester läks suhteliselt aia taha. Paljud kursused jäid arvestamata, sealhulgas jaapani keel. See semester alustasin uuesti jaapani keelega. Täna oli seal just esimene kanji töö, mis oli liiga lihtne. Muidugi on see lihtne, kui seda õppida kirglikult. Õpetaja Miyano on ka täiega äge, põnev on vaadata, kuidas ta mängib nukkudega, mille nimedeks on Anne ja Rika. Eriti muhe on ka vaadata, kuidas ta kaotab mõtte ja jääb kokutama: “Heee… jah.. mhm… ee… jah!” Kui ma nüüd pingutan, siis läheb kõik hästi.Kurb ainult, et kodus on hetkel masendav olukord…

Ma ootan innukalt homset päeva. Ma saan lõpuks uhiuued kuulmisaparaadid kätte. Neli aastat sai täis. Viimased pool aastat on praeguste kuulmisaparaatidega ikka tõeline pind perses olnud. Juulis läks vasak kuulmisaparaat ootamatult katki ja sellest ajast saadik töötab see poolõrnalt. Eriti frustreeriv oli, kui läksin seda parandusse viima, siis Tartu kuulmiskeskuse remont oli suvepuhkusel ja seda üsna pikka aega. Mida kanni? Ja Tallinnas oli täpselt sama olukord. Nagu sellest vähe ei oleks, detsembris läks parem kuulmisaparaat täielikult katki. Olin raamatupidamise aluste praktikumis, parem kuulmine halvenes järjest kuni midagi enam kuulda ei olnud. Sattusin paanikasse, põgenesin klassist ja läksin kiiruga kuulmiskeskusesse. Mhm, võimendi oli täielikult läbi ja see jäi sinna parandusse, sain asemele teise aparaadi ajutiseks. Vaatamata sellele, et homme saan uhiuued aparaadid, on see katkine siiani paranduses – mida põrgut?! Igatahes, need uued aparaadid – neid on Eestis ainult kaks. Ühe paari saan mina ja teine paar läheb ühele tüdrukule. Ongi juba aeg… need oleksid pidanud kohale jõudma juba veebruaris. Vahepeal möödus märts ja nüüd on peaaegu aprilli keskpaik käes.

Homset ootan ka, sest lähen Ketlyle külla. Ta vanemad läksid Brüsselisse ja meil on plaanis teha Final Fantasy VII: Advent Children Complete filmiõhtu! Juhuu! :3 Ja mis siis, et me vaatasime seda filmi juba paar nädalat tagasi? Me oleme mõlemad Final Fantasy fännid ja seda peab kordama lihtsalt. Siis Ketly mainis ka jäätisetordi tegemist ja ilmselgelt me ei piirdu ainult ühe filmiga. Siis ta mainis ka veel šokolaaditordi tegemist homme! Ilmselt jään sinna ööseks. See tuletab mulle meelde eelmise aasta kevade lõppu, kui mina ja Raimond käisime tal tihti külas ning ööbisime seal pidevalt. Eriti eredalt on meeles, kuidas ma olin kätte saanud just Final Fantasy XIII ja mängisime seal pea terve öö. Ja mainimata ei saa jätta Awesome Foursome’i… Awesome Foursome – mina, Raimond, Gerli ja Ketly. Kurb, et suvel nii läks. Et seda enam pole, tunnen ma osaliselt end süüdi selle lagunemises.

Tegelikult, mind ajendas üldse praegu kirjutama see asjaolu (ülemine tekst oli niisama boonus), et mul on igav. Teistsorti igavus. Mul oleks hetkel küllalt tegevusi, näiteks doramat või filme vaadata, juttu ajada, õppida.. kuid, ma mõtlen igatsuse tõttu tekkinud igavust. Mul on tunne, et inimesed libisevad käte vahelt lihtsalt minema nagu liiv – hoia nii kõvasti kui tahad, aga ikkagi pisikesed liivaterad libisevad minema… järgnevaid inimesi ma lihtsalt… igatsen.

Riine – ta läks aastaks ajaks Indoneesiasse kunstiõpetajaks tööle. Sadist selline, et kõditas mind jõulupeol ja seejärel kõditatakse mind endiselt siiani. Ta oli ka põhiline ürituste eestvedaja, et alati oli tegevust – kino, uisutamine, Megazone..

Aurelia – läks aastaks ajaks Austraaliasse seiklusele ja maailma avastama. Tema poiss, Holger, samuti läks Inglismaale ülikooli ja kahtlen, et teda näen lähiaastatel.

Rahel – eh, enam nii hästi läbi ei saa nagu suvel, kui jagasime muresid kõigest… Nüüd lihtsalt mõlemad oleme üksteisest eemale tõmbund, rääkimata sellest, et ülikooliga seoses on ta õppimise alla mattunud.

Robert – ta aitas mind. Tema huvi filmide vastu kadus aja jooksul ning kadus silmapiirilt üldse ära. Ei unusta eales seda telefonitünga, mida sa tegid. xD

Enda gümnaasiumi klassist kõige rohkem ilmselt Ingemar. Pinginaabrina oli ta tõesti vägev, eesti keele tunnis pidevalt tegime nalja nii, et naersime kõht kõveras.

Madeleine – hilissügise ajal ütles ta mulle, et ma olen nagu ta BFF. Jaanuaris lihtsalt.. pärast kohutavat õnnetust kodus lakkasime nii hästi läbi saamast.

Karoliine – pärast Animatsurit saime eriti hästi läbi, sest meid mõlemaid huvitas dorama. Ei saagi enam aru. Detsembris otsustas ta lihtsalt mind ignoma hakata. Lihtsalt, ei räägi ja kõik. Isegi, kui üritan temaga juttu ajada, siis on ta kas rämedalt väsinud või õpib. Oeh..

Kaire – enda sihiks seadis ta oma ambitsioonid. Tõenäoliselt üks nendest inimestest, kes on tugevalt mu elu suunanud.

Ingrid – tüdruk, kelle tegin dorama- ja ühtlasi Jaapani fänniks, kui soovitasin tal vaadata doramat “Hana Yori Dango.” Täpselt nagu Ingeborgi puhul, leidis ta omale poisi ning hakkas üldse eemalduma.  Huvitav, mis temast nüüd on saanud…

Hannes, Joosep – mis teist küll on saanud pärast seda, kui kolisin Hannese juurest ära vanatädi juurde.. Lapsepõlvemälestused… at its finest.

Ja kõige lõpuks, kõige rohkem igatsen Priitu. Ma võin julgelt süümepiinadeta öelda, et ta on läbi aegade olnud üks parimaid sõpru. Nüüd ta õpib Norras vahetusõpilasena. Tal on endal tekkinud elu seal, et suhtlemiseks jääb vähe aega. Ometi on ju tema see, kes on kõige rohkem mu elu mõjutanud. Ta soovitas mul vaadata “Hana Yori Dangot,” mis tegi mind Jaapani fänniks (ja mõistate irooniat, ma andsin jaapani pisiku Ingridile edasi) ning huvi anime vastu tekkis aastaid hiljem. Silent Hill, Final Fantasy VII, Girugämesh. Mäletad, kuidas eelmisel aastal tegime sõbrapäevapeo ajal Resident Evil 5 maratoni terve öö? ^^

Kui sellele kõigele mõelda, siis see teeb mind kurvaks. Väga kurvaks. ma igatsen teid.

One thought on “ma igatsen teid, kuhu te jäänud olete.

  1. Riine ütles:

    aga ma tulen tagasi juba varsti.
    ja siis ma tahan kõik tegematajäämised järgi teha. ja proovi sa mitte kohale ilmuda!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s