long time no see..

Neljapäeva õhtu, mil olin klubis Rock & Roll Heaven’is, oli kohe kindlasti selle aasta üks parimaid õhtuid. Ma nägin juba Kairet kohe alguses, aga varjasin end, et saaks teda ikka hiljem tervitada. Ta oli mõtetes ja ei pannud kohe mind tähele, seni kuni näitasin peace-i! Tõeliselt hea oli teda näha.

Mind üllatas täiesti, et nägin Ursulat ja Siimot, ning neid ei märkanud üldse. Nendega olin ka siis koos mõnda aega. Millegipärast olin esimesed tund aega närvis, tähendab, ma ei kartnud ega midagi, aga lihtsalt selline närvilisus oli pidevalt.

Platinum Annoyance esines viimasena, seega pidin keskööni seal olema. Ürituse keskel sattusin kokku Katiga, kes oli ikka väga pisikeseks jäänud, või siis on asi minus – olen ise väga pikaks kasvanud. Kaire ütles ka, et olen pikaks kasvanud. Natuke ajasime juttu, siis läksime taharuumi, vaiksemasse nurka, kus istusid minu suureks üllatuseks veelgi rohkem tuttavad ja sõbrad – kõik tammekast. Isegi paralleelklassi Toomas oli seal, kes ajas ikka tõsiselt naerma.

Kui Platinum Annoyance hakkas esinema, alles siis tundsin tõeliselt, et õige pidu on alanud. Platinum Annoyance oli jõhkralt ülikõva. Ma panen oma käe südamele, kui ütlen, et see oli minu silmis õhtu parim bänd, kuigi eelviimast ma ei kuulanud (olin samal ajal tammekatega istumas).Ma ei räägi seda ainult sellepärast, et Kaire oli laulja, vaid nende muusika istus väga hästi. Ma elasin täiega kaasa nende esinemise ajal. Üle pika aja (kui üliheade filmide ja seriaalide vaatamised vahele jätta) tundsin ma, et… I lived! Pärast iga laulu sai korralik aplaus ja hõise tehtud HG moel. Kaire rääkis, et mai alguses pidid nad esinema Põlvas. Suure tõenäosusega lähen sinna, sest see on kõigest 30-40 km kaugusel Räpinast. Ning mind ajas imestama ka see, et PA kitarrist Jörgen ja Toomas on sugulased. Mind valdas enam-vähem sama hämming, nagu Anna-Liisal, kui ütlesin, et Lehar on mu sugulane.

 

Reedel kolisin enda korterist välja ning viisin enamus asjad Valve juurde. Absoluutselt kõik mu asjad viisime ära. Toanaabri ema oli ka seal ning ta hakkas uuesti pärima üüri kohta. Ta ikka ei saa (või ei taha) aru saada, et ta on kolmas elanik ning peab maksma osa üüri eest. Ta maksab Hannese üüri kinni, aga kes maksab tema eest? Miks peame meie mingi osakese kinni maksma, et ta elab seal? Ühesõnaga on ta mõistus ikka nii lubjastunud, kui olla saab. Vahel oli selline tunne, nagu karjuks Makino Tsukushi (HYD peategelane) kombel täiest kõrist: “UNBELIEVABLE !!” Tänu sellele, et ta nii UNBELIEVABLY loll oli, oleks korteri omanik vabalt nad välja visanud; kuid mu ema vähemalt tegi nii palju ära kui suutis, öeldes korteri omanikule, et nad saaksid kuni kevade lõpuni sinna jääda mil Hannes lõpetab kutsekooli.

 

Nädalavahetus kulges üsna kiiresti, aga samas väga lõbusalt. Väga-väga lõbusalt. Sain proovida kaua oodatuid mänge – Resident Evil 5 ja Silent Hill 5: Homecoming. Pean tõdema, et RE 5 on parem, kuigi neid ei tohiks võrrelda. Ei saa mainimata jätta, et Homecoming pole eriti see õige SH. Uudsus on kadunud, küll aga graafika on väga võimas. Pean ette heitma sedagi, et see on kohati liiga rip-off filmist. Esimene osa, mil Alex oli õudusunenäos haiglas, meenutas see pidem bordelli, sest et väärastunud haiglaõdedel olid üsna suure dekolteega pluusid seljas. RE 5 sai mängitud kella 4-ni öösel, lihtsalt nii jõhkralt hea.

 

Üks tuttav Rando eputas väga hullult ning üritas mind kadedaks teha, kui tõmbas endale poole kuu eest SH 5 arvutile ning mängis seda. Tegelikult tal õnnestuski mind kadedaks ajada, lisasin Orkutisse lausa screenshot-i sellest. Kuid minu kättemaks on see, et ma sain enne teda RE 5 mängida, mida tema nii jõhkralt ootab. Ma pole veel muidugi seda öelnud talle, aga kui ta teatab, et sai selle kätte, saan mina magusalt naerda, öeldes: “Mul on see juba ammu käes ja üle poole on juba läbi tehtud.”

 

Küll aga, uus elukoht on palju mõnusam. Ma pean veidike harjuma selle mõttega, et mul on esimest korda enda tuba. Esmaspäeval ostsime uue LG 37” teleka, mis on ikka päris kihvt. Lisaks sellele olen tükk aega tahtnud kott-tooli ehk siis teise nimega tumbat, millesse armusin ära esimese filmi improvisatsiooni ajal Priidul külas olles. Internetti siin ei ole, mis on kohati tegelikult hea. Saan olla suuremast jaost sõpradest eraldatud, mis toimib minu jaoks samamoodi nagu elaksin ilma telefonita. Ehk mõne aja pärast saan Internetti, kui küsin Taavilt Kõu modemit, kuid vist mitte. Kannatan hoopis ilmselt kevadeni ära Internetita. Kui filmid olemas (ja telefon voodi alla visatud), suudan Internetita olla. See tähendab ka seda, et blogi sissekanded võivad ilmuda harvemini. Sellesama sissekande kirjutasin läpakas valmis ja koolis riputasin siia üles.

 

Näitasin esmaspäeval samuti sõpradele enda uut elukohta. Sain Ingeborgi, Atsi, Merka ja Andreasega kokku ning ma olin täiesti segaduses, kui Andreas ütles: “Konnichiwa!” Whaaa… ?! Polegi viimasel ajal rahulikult saanud uues elukohas olla, eile õhtul tahtis vend ka korterit näha. :))

Platinum Annoyance’ist niipalju veel ,et nad esinevad 1. mail Põlvas ja suure tõenäosusega olen seekord kohal. Ja seekord ma kavatsen raudselt rohkem rokkida, kui Band Battle ajal!

One thought on “long time no see..

  1. Ralf ütles:

    Usu mind, poiss, K6u on hullem kui üldse Internetita olla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s