Oh girl oh, mis väljendid.

Eelmise sissekande kulutasin siinse korteri olukorra kirjeldamiseks, nüüd tuleb teine sissekanne, kus on väheke lõbusamad asjad kirjas. Ühesõnaga, kõik muu, mis vahepeal toimunud on.

Vanemad käisid Egiptuses naabrimehe ja -naisega, jäid sinna nädalaks ajaks. Nad tõid mulle sealt kingituseks T-särgi, millel kaamelid… tõmbavad vesipiipu. Ma ise käisin ka koos perega seal umbes 2003/2004 talvevaheajal. Linnas olles ütles üks kohalik eesti keeles: “Tere-tere, vana kere.” Vahepeal on möödunud 5-6 aastat ning nad on selle ajaga suutnud selgeks saada veel mõned väljendid. Nimelt ütlesid mu vanemad lampi : “Tere!” ja üks kohalik ütles: “Sae pekki!” See pole veel kõik. :D Nad olid ühes poes, ema vaatas kangaid. Teretas samuti müüjat ning see müüja ütles : “Situ ruttu, karu tuleb!” Ma naersin end ribadeks, kui vanemad rääkisid sellest tagasi tulles. Kes see küll õpetab neile selliseid väljendeid? :D

Eelmisel neljapäeval käisin “Külmale maale” lugemiskontrolli tegemas peale tunde. Paber laual, pliiats käes, jäin ootama õpetaja küsimusi. Ma küsisin, et millest kirjutan. Õpetaja ütles:  “Kõigest?” Like what, kõigest?! Täitsin ta soovi ja kirjutasin kõigest. Kirjutasin kolm lehte järjest seda juttu ning ligi kaks tundi. 8. tunni alguses läksin sinna ja pool 5 lõpetasin. Ei saa ka mainimata jätta seda, et kirjutasin väga väikese käekirjaga, mille peale õpetaja natuke törtsus, et peab luubiga vaatama või siis teisi prille kasutama. Kuid vähemalt sai vaev tasutud ja eile ütles ta mulle, et sain lugemiskontrolli eest 5+.

Ma jäin veebruari viimasel nädalal haigeks. 20. veebruari reedel, vahetult enne viimast nädalat, käisime Borise ja teiste inimestega improvisatsiooni tegemas. Nagu, inimesed kokku, kaamera kätte ja filmime seda ideed, mis pähe tuleb.  Tegime hääletamise filmikese. Mul oli suhteliselt vale riietus ja väljas oli väga külm, et vist mõjus halvasti.  Terve nädalavahetus pea valutas õrnalt, esmaspäeval pärast nelja õppetundi ja aktust läks hullemaks.

Sama päeva pärastlõunal läksin juba Räpinasse, palavik näitas 37,8 kraadi. Bussijaama poole kõndides tekkis Taskus kerge minestustunne. Teisipäev, 23. veebruar oli väga kohutav päev. Mul oli vahepeal täiesti meelest läinud, kui vastik on olla haige. Nimelt ma ärkasin öösel kella 4 paiku üles (kusjuures, millegipärast paar kuud järjest on juba nii, et ärkan korraks nelja paiku üles), mul oli nii kohutavalt külm. Nii külm, et külmavärinad käisid läbi iga paari sekundi tagant, võtsin teise teki ka, kuid suurt ei aitanud. Hommikul näitas kraadiklaas 38,9 kraadi palavikku. Õudukas. Põhimõtteliselt ei jõudnud ma ka püsti seista, päeval ainult puhkasin elutoa diivanil. Peab tunnistama, et kohati oli väga mõnus tegeleda Xbox360-ga. Pult on juhtmeta ja sain mugavalt mängida nii, et pult oli teki all.

I must admit, sometimes when I felt really awful. I really tried to convince myself it’s the end. And also, on the 14th February, some another tragedy happened, but it really didn’t bother me after this. Their lives, their choices; all of them have fucked up their chances.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s