Seoses selle õppereisidega oli esmaspäeval Tartu Ülikooli Raamatukogus koosolek, mis algas kell 17.00. Ma arvasin, et see hakkas hoopis 18.00 ja jõudsin just täpselt kohale, kui koosolek lõppes. Ma olin suhteliselt sõnatu sel hetkel ja tundsin piinlikkust. Aga see-eest sain vähemalt mõningad küsimused ära küsida, mis mind vaevasid.
Mul oli kõht tühi, kui raamatukogust väljusin ja mõtlesin, et käiks siis lõpuks seal Planet Sushi’s ära. Trepist üles minnes olin ikka väga ärevil ja kui jõudsin tippu, olin suhteliselt hämmingus vaatepildist. Väga ilus koht oli. Menüüd vaadates läks silme ees kirjuks, võtsin Soba nuudlid köögiviljadega. Söögipulkadega söömine oli mul juba käpas ja söömine läks ladusalt. Alguses oli kuidagi veider süüa, kuid edasipidi hakkas eine rohkem maitsma. Ettekandja tuli isegi küsima, et kuidas maitseb. Ma ütlesin muidugi, et väga hea. Seda ma pole varem Eesti söögikohtades näinud, et ettekandja tuleb uudishimust küsima, kuidas toit maitseb.
Viimasel ajal olen rohkem end pühendanud Jaapani hiragana tabeli õppimisele. Mul oli “Everyday Japanese,” mille ostsin eelmise aasta suvel, koolis kaasas ja kui eesti keele õpetaja Saia seda nägi mingeid pabereid jaotades, ütles ta : “Ohohh.” Tagasi tulles ta sirvis raamatut. Ta küsis ka paar mõningat selle kohta jne. Lõpuks ütles: “Mitte keegi ei suuda neid sümboleid meelde jätta.” Ma ütlesin : “Mina küll suudan.” Ja kuidas veel seda jaapanlased suudaksid, arvestades, et neil on vähemalt 1000 kanji märki juures?
Ma nägin teisipäeva öösel und TÜ Raamatukogust. Raamatukogu oli väga tumedate toonidega, kuid siiski selline koht, nagu oleksin paradiisis. Põrandat kattis hästi paks, pehme sinist värvi vaip ja igal pool olid raamatud, mis mind kohe huvitasid jne. See unenägu jäi mind kummitama järgnevaks paariks päevaks ja neljapäeval käisin lõpuks seal raamatukogus ära. Ma lihtsalt pidin seal ära käima. Registreerumine võttis viis minutit aega ja raamatukogu… oli küll *köh* teistsugusem, kui minu unenäo nägemus raamatukogust, kuid see oli siiski võimas.
Eile oli parima sõbranna vanavanaemal Lindal sünnipäev, kes sai 86. aastaseks. :) Käisime Atsiga teda “õnnitlemas,” kusjuures selliseid üllatusi ma vihkan. :D
Ja täna tuli veel välja, et ma ei saagi koos vennaga Soome. Me leppisime selle umbes nädal aega tagasi kokku ja nüüd siis paneb näkku; ai kuidas ma selliseid üllatusi ka veel vihkan. Nagu alati, toob ta välja selle ettekäände, et kuna tema on koos kurtidega ja mina olen peamiselt ainus kuulja, siis mul hakkab igav. Come on, ma saan hakkama igavusega, alati olen suutnud seda teha! Ma ei kavatse vaheajal olla siinses sopas, mul on juba pikemat aega tunne, et pean siit Eestist välja saama. Jah, Eesti sakib. Ma olen ka mõelnud, et maailm on tegelikult ilus koht. Ainult inimesed muudavad ja teevad selle masendavaks kohaks, eriti eestlased.
Pyramid Head 