Sandaalid pandi pihta!

Neljapäeva hommikul hakkas mul jälle nina verd jooksma. Mitte küll nii intensiivselt, nagu pühapäeval. Lihtsalt tundsin, et ninas läks liiga niiskeks. Pidin hommikusöögi söömise (piparmündi tee ja paprikavorstiga võileib) tükiks ajaks katki jätma. Õnneks verejooks peatus kiiresti, paar-neli minutit aega läks. Merkal oligi õigus, pead peab ettepoole kallutama. Teisipäeva õhtul trennis käies küsisin treenerilt ning ta samuti ütles, et pead peab ettepoole kallutama. Nüüd hakkas mind tõeliselt hirmutama, et kannatan äkki mingi veresoonkonna haiguse all.
Täna hommikul kooli garderoobis avastasin, et mu sandaalid olid kadunud. Kolmapäeva hommikul oli ainult üks sandaal kadunud, kuid sain selle kohe tagasi kadunud asjade hulgast.
Täna olid mõlemad kadunud… Vaatasin isegi naaberkongid üle jne. Mitte midagi.
“Keegi motherfuc*er pani mu sandaalid pihta!” ütlesin mina, ajades sellega sõbrad naerma. Kell läks tundi, ma olin ikka ilma sandaalideta. Ka kadunud asjade hulgas polnud neid. Ega midagi, mul ei jäänud muud üle kui laenata kellegi teise jalanõusid ja mustad Nike’i plätud sobisid selleks ideaalselt.
Minu peast lendas sada asja läbi, enamus neist kirumised. Nt. I’m going to kill this motherfuc*er!
Järgmisel vahetunnil sain sandaalid tagasi, need olid ühte kilekotti pandud. Pff, ma mäletan väga selgelt, et neljapäeval panin sandaalid nurka maha.
Kogu koolipäeva oli tuju suhteliselt halb. Praktiliselt ainus, mis mulle täna kõige enam rõõmu tegi, oligi silmarõõmu nägemine.
Geograafia tunniks oli vaja töövihik täita, 52 lehekülge. Mul oli ainult 20 lehekülge täidetud, kuid millegipärast õpetaja siiski ei võtnud töövihikud ära. Sellegipoolest laenasin klassivennalt töövihiku ja täitsin enda töövihikut iga vahetund puhvetis. Klassiruumis ei tahtnud kirjutada, seoses halva tuju pärast ei tahtnud ma mitte midagi muud kui rahu ja vaikust, seda peaaegu puhvetis oli ka.
Keemia oli viimane tund koolipäeval ja ma tulin 10 minutit tunni lõpust varem ära. Mind kutsuti TÜ Spordihoonesse võistlustele kohtunikuks. Päris muhe oli seal, tõstis märgatavalt tuju. See lõppes minu jaoks varem ära, kui oodata oskasin. Teenisin selle eest 40.- (ma tean, koomiline.) Vanemad tulid mulle järgi, neil oli Tartusse asja..

See on kas mu ettekujutlus või on tõepoolest paljud tuttavad koolikaaslased (samuti klassikaaslased, paralleelikad jne) mu blogi lugema hakanud. Naerma ajab lihtsalt, et see buum järsku algas… et mu blog järsku populaarseks sai.. Nt. kolmapäeval isegi nägin, et klassivend Arto luges blogi vahetunni ajal arvutiklassis. Samuti on mõned kommentaarid päris huvitavad, mis kirjutati.. Otsepäringuid on viimasel ajal väga-väga palju ja tihti jõutakse samuti mu blogini orkuti kaudu.

Üks väike märkus ka Teile, lugejad: ärge parem isegi vaevuge küsima, kes see silmarõõm on. Viimasel ajal küsivad seda hästi paljud ja kes see tüdruk on, teavad ainult kuus inimest. Ma arvan, et selle arvuga see ka piirdub.

2 thoughts on “Sandaalid pandi pihta!

  1. Merka ütles:

    mul on ju alati õigus ometigi:D

  2. antsuu ütles:

    hea tekst

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s