Vanaisa matused olid väga kurvad. Õues valitses kohati väga tugev tuul. Kell 11 hakkas saatmine vanaisa kodust Räpinast tükk maad eemal. Minu hooleks anti mustade lintide jagamine autode jaoks. Hea oli näha tuttavad ning samas mõndi sugulasi ma nägin lausa esimest korda, nt enda tulevast sugulasest klassivenda ning tema venda samuti. Üks sugulane Eda, keda ma nägin viimati 4-9. aastaselt, oli selle ajaga meeletult palju muutunud. Samavanune tüdruk kui minagi.
Suhteliselt ebameeldiv üllatus oli, et mina pidin saatmisel ristiga ees kõndima. Ootamatult tuli ja ma natuke jälestan selliseid ebameeldivaid üllatusi. Aga polnudki nii hull, probleem seisnes ainult selles, et ma ei näe selja taha, kas liigun liiga kiiresti või aeglaselt. Taha vaatamine aitas natuke, aga sain suht kiiresti käppa. Start oli natuke kiire.
Kirikus, kirikust surnuaeda sõitmisel, kolm pihutäit mulda viskamas kirstule, hauda kinni kaevates – neil hetkeil tulid pisarad silma.
Pärast matuseid läksime sööma Sillapää lossi keldrisse, seal on baar vms. Veidral kombel ma suutsin kõhu täis süüa enne, kui tõeline praad tuli. Pärast söömist läksin õue. Sugulasest klassivend Raul tuli välja, tema vend Taavi tuli autost ja nendega sai natuke juttu puhutud. Lahedad tüübid. Ja veel üks headest seltsilistest oli väike tüdruk Laura, vanust ei oska öelda, kui pakuks 8-10. Teda nägin esmakordselt Tallinnas turul müümal, kui sugulased müüsid meie läheduses. Väga vahva tüdruk.
Siis ma jalutasin Laura ja Rauliga Sillapää pargis, näitasin neile paar kohta, nt Musitemplit jne. Tänu neile muutus päeva lõpp mõnusaks ja heaks, nad suutsid tuju tõsta. Raul jutuajamisega ja Laura oma tempudega jne. :) Musitempli juures hakkas vihma tibutama, siis kiirustasime tagasi. Poolel teel hakkas vihma eriti võimsalt pladistama ja jooksime keldrisse. Natuke (liialdus) märjaks saime, aga omamoodi lahe.
Ja nemad koos peredega olidki viimasena jäänud, ülejäänud lahkusid sel ajal, kui jalutasime väljas. Kui nende perekonnad lahkusid, siis Laura haaras mul paremest käest tõmmates ning ütles “Tule meiega kaasa!” :D Naerma ajas, vahva tüdruk tõesti.
They brought me back.
Muideks, teisipäeva kohta kirjutaks ka seda, et käisin Tamme gümnaasiumis töövihikute järel. Ilmselt nägin enda klassikaaslasi, kuid ei tundnud nad ära. See on ilmselt esimene kord (kui 1. klassi minemine välja arvata), kui ootan kooli. Väga ärevil olen.
Ehk mõni minu aktiivne lugeja mäletab, et eelmise aasta oktoobris suri mu 34. aastane onutütar Eivi, sissekanne on siin.
Tunnen siiani Jevgenile ja Edale kaasa, nende ainus tütar on surnud. Mitte ükski lapsevanem ei peaks enda last matma. Dead end…. See oli esimene must kolmapäev, minu vanaisa matused toimusid ka täna, kolmapäeval.. Kolmapäev näikse mingi paha päev. Ning ühe parima sõbranna Kaire vanaema suri täpselt eelmisel aastal, samal päeval. Tunnen talle siiani kaasa, see on ikka väga šokeeriv, kui väga lähedane inimene sureb silme all.
Pyramid Head 
Taaskord pole mul muud öelda kui, et tunnend siiralt kaasa.
Sellistel puhkudel kipuvad sõnad kaduma ja alles jäävad vaid mõtted.
Mäletan kui läksin oma onu matusele. Oli külm talv. Mõtlesime perega, et neil jõuludel läheme Saaremaale oma onule seltsiks. Ta elas üksinda. Oli tugev maamees! Ei tea ühtki teist kel oleks olnud nii palju rammu, nuppu, tahtejõudu ja kirge. Paar nädalat enne jõule helistati mu isale. Tulin rõõmsalt töölt ja nähes oma vanemaid vesiste silmadega köögis vestlemas, sain kohe aru, et miskit on mäda. Kuuldes, et onu valis kiirema tee võimalikku paradiisi, hakkasid mul pisarad lahinal voolama.
Jäin pooleli… Niisiis onu matustel, kui liikusin oma onupoja juurde, et talle kaastunnet avaldada, vaatasin talle silma ja tundsin kui raske on olla. tahtsin öelda nii paljut, ent ühtki sõna ei tulnud suust. Vaid hädised häälikud mu öeldust, pisarad tema silmist ja hakkasin kibedalt nutma.
Ka sellistest sündmustest kirjutamine toob pisarad silma.
Niisiis.. Minu sügavad kaastunded.
Väga ilus ja kurb sissekanne, kompvek. Aitäh, ning avaldan ka sinu onu kaotuse puhul kaastunnet!
Ise olen kaotanud emapoolse vanavanaema ja matustest mäletan ma miskipärast ainult söömiseosa, ju siis oli hea toit. Eriti temast puudust ei tunne, ta ei olnud mulle just väga lähedane. Varsti aga läheb kass ja eks ma siis saan õiget lähedasekaotamise maiku tunda…
Mina ka ootan pööraselt kooli! Tulevased klassikaaslased on mulle kõik tundmatud, kuid paralleeli läheb õnneks TIKi klassivend. :)
Sellistest sündmustest olekski veider õnnelikult kirjutada.
Aga aitäh kaastunde eest. :)
Siiras kaastunne minu poolt.
Mäletan uduselt oma tädipoja ning vanaema matuseid. Tädipoja surma ajal olin ma suht noor ning ei mõistnud kõike eriti. Pidevalt lootsin, et tädipoeg ärkab järsku ja viskab nalja.
Vanaema matused on natukne rohkem silme ees. Kirikus, kui inimesed tulid kaastundest kätt suruma, siis ei suutnud ma pisaraid kuidagi kinni hoida. Lihtsalt nutsin. Vanaema haual tegin talle ühe lubaduse, mida ma aga pole suutnud täita ja ilmselt ei saa ka. Loodan, et ta ei pahanda.
Oma vennatütre matustele ma ei tahtnudki minna…ta oli ainult 3. aastane :S