Laeva sisse oli juba voolanud küllalt palju vett, et laev “hõljus” kindlal veesügavusel. Mõnda aega tegutsesin laeval ringi, oodates päästjaid. Teatud aja pärast juhtus ikkagi paratamatult see, et kuskil läks tõsiselt midagi katki ja laeva sisse hakkas voolama järjest rohkem vett, mis tähendas vaid ühte asja – laev vajub sügavamale ookeani põhja.

Üritasin oma sõbraga uurida, kas olukorda on võimalik kas või mingil moel parandada. Nägime koridoris tiigrit.. me põgenesime katlaruumi. Katlaruumi teise ukse taga pesitses ka tiiger ja me olime lõksus. Väljapääsu polnud. Ärge küsige, kust nad tulid. Jah, üritasime tõesti olukorda päästa, kuid asjatult. Me ei saanud sealt välja.

Raadio kaudu kuulsime teiste inimeste käest, et kõik on läbi. Selle aja jooksul, kui me katlaruumis olime, olukord halvenes veelgi enam. Laev täitus äärmiselt kiiresti veega ja hakkas järjest kiiremini põhja vajuma. Pärast raadiovaikust kuulsime väga-väga valju kõmakat ja tundsime suurt värinat. Selleni see piirdus, olime katlaruumis lõksus. Teadsime, et väljapääsu pole ja üsna pea on kõik läbi..

Siis ma ärkasin üles kodus. Sama sõber, kes oli minuga katlaruumis, ja veel mitmed tuttavad olid mul Räpinas külas. Kõik oli sürrealistlikult ilus ja päikeseline, kuigi tegemist oli vana-aastaõhtuga. It all had a dream-like quality. Tuttav luges ajalehte, silmanurgast nägin juhuslikult ühe artikli pealkirja: “Luksuslik kruiisilaev uppus ookeani põhja ja ellujäänuid polnud,” kuid sellele ma tõesti ei pööranud suurt tähelepanu.

Üsna pea jõudis õhtu kätte ja liikusime linna ilutulestikku vaatama. Oli konkreetselt plaan ühe künka tippu minna, kus oli ilutulestikku kõige parem näha. Sinna liikudes panin tähele, kuidas atmosfäär oli nii drastiliselt muutunud hommikuga võrreldes. Ööpimedus oli masendav ja hall, inimesed olid kurbade nägudega ja masendavas meeleolus, nagu nad teadsid juba, mida oodata.

Igatahes jõudsime künka tippu, kus avanes ilus vaade linnale. Keskööni olid veel jäänud mõned minutid. Siis jäin hetkeks mõtlema ja mind valdas üle kogu keha hirm, kui mind tabas üks mõte.. mõeldes tagasi sellele artikli pealkirjale. Pöördusin sõbra poole, kes oli minuga katlaruumis ja küsisin talt umbes nii:

“Kas sa ei ole kunagi mõelnud sellele, kuidas me sealt katlaruumist välja saime? Või kuidas me üldse kruiisilaevalt pääsesime? Keegi ütles raadios, et olukord läks väga metsa ja me upume sügavamale ja pääsu pole. Ma kuulsin suurt kõmakat ja tundsin suurt värinat… mis pärast seda juhtus, ma ei tea. Justkui suur osa minu mälust oleks minema pühitud.”

Sõber mõtles hetke ja taipas, mida ma sellega öelda tahtsin, ning ta nägu muutus kahvatuks.

Täpselt sel hetkel jõudis uus aasta kätte. Ja siis tuli maailmalõpp. Tundsin enda peas, kuidas maailm lõppes. Ma lakkasin lihtsalt eksisteerimast. Kõigel, mis kunagi oli olnud, polnud enam mingit tähtsust. Vajusin põlvili, üritades meeleheitlikult ja pilt kustus minu ees.

Siis, ma ärkasin üles.

<lostinthemist> Libastusin sel talvel ka nüüd. Tagumikuga plörtsti vastu maad. Tagumik sai märjaks.

<Kadii> tundud väga ünnelik selle üle

Vähemalt algus oli üsna muhe. Tagumik sai ristitud.

Nägin Priitu üle mitme-mitme aasta. Tema vaheaeg algas sootuks palju varem ja 7. detsembril läksin talle lennujaama vastu, kus ta lendas siia Norrast. Aitasin tema rasket kotti kanda ja ajasime terve tee bussijaamani juttu. Pole sõnugi, kui hea meel oli teda näha. Ma üllatusin alguses päris ära, kui ta mustade klaasuste tagant lõpuks nähtavale ilmus. Kaks aastat on siiski pikk aeg.. ja pealegi kui ta ütles, et tuleb raudpoltjoltkindlalt jõulupeole, siis ma ootasin seda ikka eriti innukalt.

Üsna pea selgus, et Kaia läheb veebruaris tagasi Tartu ülikooli õppima, mis tähendab seda, et veebruarist… ma võtan Asashio animeklubi juhtimise Tallinnas üle. Inimesed saavad üsna pea tunda minu hirmuvalitsemist, pwahaha! Ühel detsembriõhtul läksin Kaiale külla, et arutada kõike seda, mis edasi saab. Tema juurde jõudes avastasin, et ma unustasin telefoni koju.. seega pidin pisut improviseerima, kuidas talle teada anda, et olen kohale jõudnud… lumepalliga. :3

Juba detsembri keskel, õigemini 17. detsembril, ootas mind esimene katsumus. Sel päeval oli Asashio jõulupidu, mille korraldamine anti minu hooleks juba sügisel ja vahetult enne pidu oli koosolek Tudengimajas, mille viisin läbi mina. Koosoleku algus oli… eepiline. Sissejuhatuseks ütlesin, et Kaia läheb Tartu ära ja ma võtan veebruarist juhtimise üle. Nõjatusin tooli tahaseljale ja ütlesin muigega:

“Kas kellelgi on probleeme sellega?”

Inimesed puhkesid selle peale naerma. Ootasin paar hetke, kuni naer lakkas ja jätkasin:

“Einoh, kui on, siis ma võtsin paar lahkumisavaldust kaasa.”

See lõppes taas jällegi teise naerupahvakuga. Muidu koosolekust üldse.. ma usun, et ma sain sellega enam-vähem hakkama. Vahepeal said mõtted küll otsa ja lasin Kaial rääkimise üle võtta, nii mõnestki teemas oli tal paraku rohkem teadmisi ja oskas rohkem rääkida.

Jõulupeo korraldamine oli kahtlemata üsna võrratu ja erakordne kogemus. Ideede kogumine, kuidas ja kõike mida teha. Inimestele korralduste andmine. Kogu see planeerimine oli nii närvikõditavalt põnev. Lõpuks jõudis jõulupidu ka kätte. Kõige parem oligi see tunne, et ma suutsin inimestele midagi pakkuda, korraldades selle üsnagi korda läinud ja meeldejääva jõulupeo,  ja samas ma sain ise ka midagi, mida ma ei oska päris sõnadesse panna, suurema ringiga tagasi. Ütlematagi juba, et jõulupeo korraldamine mulle väga meeldis ja ootan juba huviga järgmisi üritusi, mida organiseerida. Selline tunne, et ma saan lõpuks proovile panna oma potentsiaali, milleks kõigeks ma siiski tõeliselt võimeline olen.

Jõulupeo esimesel poolel ma siblisin kogu aeg edasi-tagasi. Käed-jalad olid pidevalt tegemist täis. Ning see meeldis mulle. Kõik tulijad tähistasin ära smailiga “:3″, mille joonistasin markeriga käe peale. Laua peal poosetasid niisama mandariinid, piparkoogid ja kringlid. Ühes toas oli Stepmania kahe tantsumatiga. Ja nii edasi. Üllatavalt palju inimesi tuli lõppude lõpuks ikkagi kohale, ligikaudu 35-40. Ahaha, tuli meelde, kui ma võtsin lõpuks kolmanda ja ühtlasi ka viimase kringli välja, siis Andrei puhkes seda nähes naerma ja küsis:

“Where do they keep coming from?”  :’D

Miyako klubist Marion ja Laura tegid piparkooke jõulupeoks. Moosisin Marioni, et ta teeks mulle spetsiaalselt ühe Totoro piparkoogi, mis nägi ikka eriti nunnu välja. Aga kahjuks… üks Henriku-nimeline mölakas sõi selle hoopis otse minu silme all nii külmavereliselt ära!! Henriku sõnul ta ei saanud arugi, et tema käes oli Totoro piparkook ja söömise ajal ta juba mõtles, miks ma küll teda nii imeliku näoga vaatan. :’D Sain jõulupeol samuti lõpuks kätte ka sünnipäevakingituse, millest mainisin eelmises postituses ja jagasin neljale inimesele jõulukingitused. :3

Eriti äge oli see, et jõulupeole tulid kaks pesuehtsat jaapani tüdrukut! Kristi helistas keset pidu, et kaks jaapanlast on ära eksinud ja ei oska kohale tulla ning ootavad bussipeatuses. Jope kähku selga, saapad jalga ja jooksin päeva päästma! Ei, tähendab, tõttasin jaapanlasi päästma! Teatud hetk jäin isegi mõtlema, kas nad ikkagi tulevad kohale ja mitmed inimesed juba uurisid juba minu käest nende kohta.

Umbes kesköö paiku rahunes olukord maha ja sain ise ka lõpuks maha istuda. Põhiliselt veetsingi aega koos Priidu ja Tijaga. Meie kolmekesi, haha! Võib öelda, et meie seltskond oli üpris… kõditamiserohke. Mõnikord võib-olla isegi hakkas Priidust kahju… võib-olla hästi-hästi natukene, kui me Tijaga tegime talle kambakat. :3 Ta muudkui taganes meie eest, ma üritasin teda maha rahustada sõnadega: “Eiei, kuhu sa lähed, me tahame sulle midagi öelda..”

Lõpuks oli küll nii nukker tunne, kui kõik see mõnus pidu läbi sai. Siis aga algas lõpuks jõuluvaheaeg. ^^

]]> http://pyramidhead.wordpress.com/2011/12/28/936/feed/ 0 lostinthemist http://pyramidhead.wordpress.com/2011/11/11/2011-sunnipaev/ http://pyramidhead.wordpress.com/2011/11/11/2011-sunnipaev/#comments Fri, 11 Nov 2011 06:51:28 +0000 lostinthemist http://pyramidhead.wordpress.com/?p=929 ]]> Jõudis lõpuks ka kätte sünnipäev. Oeh, ma ei tea, mis mul seekord viga oli. Tee mis tahad, mul polnud mitte üks raas sünnipäeva tähistamise isu. Koguni vastupidine efekt oli. Pigem tahtsin enda sünnipäeva eest ära põgeneda. Niimoodi ma tundsin juba isegi paar kuud enne sünnipäeva. Mõeldes tagasi kõigele, ma ei olnud piisavalt vastavas tujus, et üldse.. ma ei tea. Igatahes, võib öelda, et ma peitsin end pigem sel sünnipäeval. Feisbukis panin sünnipäeva varjatuks.

Sünnipäev.. oli võrdlemisi üsna rahulik. See oli pühapäev. Hommikul ema tegi pannkooke. Pannkoogid toormoosiga. Nurr. Vanemad õnnitlesid. Kui perekond välja arvata, sealhulgas ka mydramalisti (sealt tuli päeva parim üllatus, kui administraator saatis mulle üsna muheda sünnipäevapildi ^^ ) ja filmiveebi foorum, siis oligi ainult kaks inimest, kes pidasid meeles ja õnnitlesid mind õigel päeval – Ketly ja Kristi. Kuidagi.. nende õnnesoovid läksid mulle rohkem korda kui ligi 200-300 õnnesoovi feisbukis. Vanemad küsisid ka, mida ma endale sünnipäevaks tahan. Ma tõesti ei osanud lihtsalt vastata.

Eks, nagu Henrik ütles, peas käis ka müstiline mäng, kes õnnitleb ja kes mitte. Mida ja kui palju ma kellegi jaoks üldse tähendan, mida kõike see küll ütleb. Kindlasti see tähendab midagi, kuid samas ütleb ka see võib-olla mind ümbritsevate inimeste kohta, midagi nende iseloomu või suhtumise kohta. Mmm, kes teab?

Aga see muidugi kindlasti ei tähenda seda, et hilised õnnitlused ei läinud mulle üldse korda. Ei, need tekitasid ikka väga hea meele. Vahepeal tundus, et teatud inimesed olid nii ahastuses, et magasid mu sünnipäeva maha. See oli kõigest mu sünnipäev, mitte maailmalõpp. Võib-olla teatud inimeste puhul, et kas nad ei soovigi siis üldse õnne, isegi tegi see natuke kurvaks. Või pigem murelikuks. Natuke murelikuks. Paari tilga kurbusega.

Sünnipäevakingitused sain igatahes Ketlylt ja Tijalt. Ketlyga tulime lagedale plaaniga, et kuna mul kool algab niikuinii alles kl 18, siis võiks enne Tallinna edasi minekut Tartus kokku saada ja tema kooli minna. Niisiis ta tuligi mulle bussijaama vastu ja andis kingituse kätte. Oii, kus mul on ikka maailma parim õde. ^__^ Kinkekoti sees oli Girls’ Generationi T-särk, kus nad on Genie vormis ja sünnipäevakaardiks oli Sunny pilt, kuhu oli peale kirjutatud: “Palju õnne sünnipäevaks!” :3 Seejärel, me läksime loli-deitole.. tema kooli. Põukisin ja õrritasin teda niisama maalimistunnis. Täpselt nii nagu ma arvasin, põukimine ja õrritamine lõppes… noh, mis te ise arvate, kui tema käes olid pintsel ja maalimisvärvid? Jah, asjad läksid ikka päris… akrüülvärviliseks. :3 Isegi siis, kui ma mitte midagi ei teinud. Kuri õde… ta küsis üks hetk täiesti ootamatult:

“Kas sulle meeldivad nibuneedid?”

“…….”

Miskipärast peaaegu kõik tüdrukud suunasid pärast seda küsimust oma tähelepanu mulle. Nad ootasid vastust. Igatahes, kogusin paar hetke, ja punastades, väikese muigega vastasin…

Tundub, et ma pakkusin ka Ketly maalimisõpetajale päris palju huvi, sest ta küsis, kas ma ei tahaks mõnikord sinna modelliks tulla. Vastasin igatahes, et kui rahvas nõuab, siis päris sellest ma keelduda ei saa. Äkki.. kes teab, äkki ma kunagi lähengi sinna poosetama. Võiks ju isegi loota, et Ketly pildi peal olen ma hästi paks. See oleks üsna armas. Eriti äge oli see, kui Ketly klassiõed rääkisid, et me näeme päriselt välja nagu õde ja vend. ^^

Tijalt sain sünnipäevakingituse alles kuu aega hiljem, Asashio jõulupeol. Üks mu lemmikmangasid, kui “Mushishi” välja arvata, “Fruits Basketi” esimene volüüm. ^__^

Pärast sünnipäeva oli mul ka ootamatult isu külastada gümnaasiumi. Nägin kooli peal tuttavaid nägusid, kes on paari aastaga ikka nii suureks kasvanud. Aga eelkõige oli kõige mõnusam öelda tere oma õpetajatele. Klassijuhataja, füüsika õpetaja, eesti keele õpetaja ja veel mitmed teised. Küll nad tegid kõik nii suured silmad, kui ütlesin, et õpin korea keelt. “Miks?” küsisid nad. “Miks mitte,” ütlesin ma. Meenus päris koomiline vestlus ajalooõpetaja Tamminguga.

“Aga, Rauno, ütle mulle siis, kui sa seda nüüd õpid, mis õigupoolest siis ikkagi on informaatika täpsemalt?”

*blank stare*

Ausõna, te oleksite pidanud mu nägu nägema. :’D Klassijuhataja ja Tamming rääkisid ka, et nägid mind Arteri ajakirjas. Küll ma olin ikka päris meelitatud. ^^ Aga kõige rohkem kahju oli sellest, et üks mu lemmikõpetajatest oli läinud pensionile. Ma oleks tõesti nii väga tahtnud õpetaja Kapiga juttu ajada. Ma olin üsna nukker selle pärast. Sellegipoolest, vana kooli külastamine.. tuttavate nägude nägemine.. jutuajamine õpetajatega.. mõjus nii värskendavalt. Uuel aastal ma kavatsen veel kindlasti gümnaasiumi külastada.

Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.

Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.

Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.

Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.

Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.

Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.

Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.

Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.

Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^

Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.

Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..

“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”

“Er.. Jah..”

“Siis ma vihkan sind!”

Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.

Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:

“Homme kella kaheksaks kooli…”

“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.

“I KILL YOU!!”

Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.

Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3

Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.

Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.

<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt

Raadiosaatjad olid õudselt lahedad, millega instruktor kommenteeris ja andis nõu, mida järgmisel korral teha. Vahel lausa soovisin, et palun jää vait. Mõni hetk hakkas mul igav ja ütlesin raadiosse mõned asjad. Nagu näiteks: “Mu loomulik värv on sinine” või “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Üks hetk sõidukaaslane ajas põdra alla ja hõikasin raadiosse “PÕDER~!” ning seejärel instruktor palus kommentaarid endale jätta. ;_; Pool teed sõitsin ise tagasi Räpina poole ja see polnud mitte põrmugi erinev tavalisest õppesõidust. Oi, kuidas sõiduõpetaja armastas rääkida. Kui ta leidis millegi, mida ma võiksin sõitmisel parandada, siis ta rääkis sellest väga pikalt ja lõputult. Aga ma ei kurda. Teooria loengul rääkis ta ka praktiliselt sama juttu, mis kaks aastat tagasi. Check-listi täitis ta täielikult ära. Näiteks ütles sõna-sõnalt, nagu eelmine aastagi: “Alkohol mõjub igale inimesele erinevalt – mõni hakkab laulma, mõni hakkab tantsima. “

Läksin järgmisel päeval juba Põlva ARKi. Võtsin igaks juhuks kaasa 25 eurot, ehk läheb kõht tühjaks või midagi sellist. Jõuan kohale. Tädike ütleb, et peab riigilõivu maksma.

*blank stare* “Eee… okei, kui palju?”

“Teil läheb see maksma 27 eurot ja 48 senti.”

Nojah siis, mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju minna. Uuesti ma samal päeval tagasi minna ei viitsinud.

Reedest kuni eilseni olin Tallinnas. Tomatihooaeg on juba kõvasti alanud ja järgmise kuu veedan enamasti Tallinnas, keskturul müün ja õhtuti liigun linnas ringi. Samamoodi nagu aastaid on olnud. :3 “Pannidega blondiin, kes vaatab Solarise 0-korrusel pea iga päev SNSD muusikavideosid.” :’D

Kinokava on see suvi kuidagi nii… kuiv. Muidugi, eks häid pärle on sel suvel olnud, aga eelmistel suvedel on olnud kordades rohkem filme, mida tahaks näha. Käisin eelmise nädala reedel Ameliaga viimast Harry Potteri filmi vaatamas, nii veider kui see ka poleks, pärast seda ma pole lihtsalt viitsinud kinos käia. Aga Harry Potter lõppes väga võimsa pauguga. Pärast vaatamist oli pisut tühi tunne, et see on nüüd lõpuks ometi läbi. Iga Harry Potteri filmi vaatamine kinos oli nüüd omaette otsast lõpuni traditsioon. Liiga muhe oli vaadata pärast seanssi ühte väikest poissi, kes oli ikka veel Harry Potteri maailma uppunud ja vehkis oma joogikõrrega nagu võlukeppi. Ning hiljem nägin teda uuesti õues. Liiga äge ja naljakas on sellist asja vaadata. :’)

Sama päeva õhtul oleksin ka äärepealt Katusekinos ära käinud. Aga vot, kui juunis uurisin Katusekino kohta, oli meelde jäänud, et seanss algab iga päev kl 23.30. Ning tookord avastasin, et nüüd algab Katusekino seanss pool tundi varem. Uurisin ka katusekino kava ja seal leiab ikka väga häid pärle, mida vaadata. Värske õhu käes, Viru keskuse katusel, rannatoolidel ja kõrvaklappidega. Oi, kas või puhtalt Katusekino kogemuse ja elamuse pärast tahaks seal ära käia.

Mm… Solarise Vapiano avastamise rõõmud. Ma olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Koht on tõepoolest väga-väga ilus ja omapärane. Esimesel korral sõin Calzone pitsat, mis on nagu hästi mahlane kokkukeeratud pitsa singi, teravamaitselise vorsti ja seentega. Järgmisel päeval tirisin Henriku ka Vapianosse pitsat sööma. Kolmandal päeval proovisin aga pastat. Bolognese pastat. Ning kõige tipuks tiramisu kooki. See oli esimene kord, kui ma sõin tiramisut. Esimene lusikatäis ja tundsin, kuidas ma lihtsalt tõusin kõrgemale. See oli… unikaalne maitseelamus. Mul polnud sõnu enam, kui kirjeldamatult hea see oli. Iga lusikatäis oli vapustavalt hea. Ma ei tahtnud, et kook otsa saaks, mitte ealeski. Nii kuradi maitsev. Nii dellishiouss. Rääkisin Riho-chanile ka, mida ma olen nende kolme päeva jooksul Vapianos söönud ja ta küsis: “Miks sa paks ei ole?” :’D

Sõime Henrikuga igatahes kõhud täis ja mõtlesime, mida edasi teha. Siis tema tuleb ootamatult ühele mõttele: “Ma viin su Lasnamäele!” Lasnamäe ekskursioon oli omamoodi masendav ja sünge kultuurišokk. Tegelikult kultuuri ei olnudki. Tegelikult paar kohta olid intrigeerivad. Vaatan paremale, seal toimub mingi remont ja pilt on niisama kole. Vasakule vaadates näen aga veekoguga karjääri. Veekogu juures nägime silti: “Ujumine keelatud.” Vähem kui minuti pärast nägime, kuidas üks inimene hüppas vette. : D Nägime kaks kiirabit. Siis ta näitas mulle, kus koolis ta õppis ja kus ta kunagi elas. Mõni vaatepilt oli paraku lihtsalt liiga masendav. Võttis kohati kõhedaks. Üks ülikonnas mees kõndis meist mööda. Ütlesime mõlemad samal ajal naljatledes: “Maffia!” Niivõrd muserdav, et mu kurk kuivas kohutavalt kogu aeg ja iga natukese aja pärast võtsin lonksu vett. No ikka..

Kusjuures, meil oli Henrikuga enne Vapianot väga pikk arutelu ruutjuure teemal. Ma esitasin väite “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Oi, me vaidlesime selle üle pea terve tee, kui liikusime keskturult Solarise Vapiano poole. Seda vaidlust oleks pidanud arutlema. Üks trollib ühte, teine trollib teist. Lõpuks jõudsime järeldusele, et õige väide on siiski “ruutjuur juurruudust on juur.” Või midagi sellist. Tegelikult mu juhe jooksis kokku lihtsalt.

Õhtul läksime Koidu korterisse. Hannes ja Anette vaatasid filmi “Shutter Island.” Anette… ei andnud mulle kallit, sest ma olen liiga pikk! TT_TT Fain siis, fain! Järgmine kord ei saa temalt siis minu käest kalli. Ma nõuan oma kättemaksu! Igal juhul käisime Männikul ujumas. Hannes jõudis enne mind öelda “shotgun.” Anette vanemate autoga sõitsime kohale. Pagasist võtsime ujumisasjad. Mina aga haarasin kohe rannapalli enda kätte. Ja siis varitsesin neid kõiki rannapalliga selja tagant – viskasin rannapalli vastu nende päid. Relvastatud rannapalliga. Ja ülimalt eluohtlik! :3

Üsna haruldane on Tallinnas kokku põrgata tuttavaga. Võtsin endale McFlurry Lioni šokolaaditükkidega ning mõtlesin uurida, mis raekojaplatsil toimub. Tegemist oli ikkagi laupäeva õhtuga. Poolel teel kõnnib Ingrid vastu – meie animeklubi kõige uuem liige. Ta sõbranna läks sünnipäevale ja jättis ta üksinda linna. Oh well, mis siin ikka. Olime siis koos ja ajasime juttu raekojaplatsil ning nägime ära, milline näeb välja Vabadussammas hämaras. Tal oli õigus – McFlurry söömine polnud kõige parem mõte, sest ma hakkasin lakkamatult köhima. Ingrid naeris iga kord, kui ma üritasin midagi öelda, aga köha ei lasknud mul seda teha. Siiani vaevlen köhahoogude käes.

Viimased 3-4 ööd Tallinnas viibisin Koidu korteris. Seal on iga kord nii muhe olla. Hannesega on eriti lõbus. Ühel õhtul ta praadis pelmeene ja  tantsis SNSD järgi, mina aga samal ajal laulsin. Ta tegi isegi kätekõverdusi muusika rütmis. : D Mõni päev oli mul olukord, et viimase 48 tunni jooksul olin maganud kõigest seitse tundi. See on konkreetselt see, kui sa jääd Hannesega väga elavalt rääkima ja avastad, et kell on juba pool 4 – äratus on hommikul aga kl 7. :’D

See on tõepoolest väga mõnus koht. Kuigi, mul hakkavad tekkima juba vaikselt süümepiinad, et ma ööbin seal ehk liiga palju. Tõsi, seal on väga ülimalt tore, aga ma ei taha Koidu elanikke ära tüütada. Kuigi ööbisin seal vist kolm-neli ööd, hakkas juba seest natuke kripeldama. Õigus, viimane öö Koidu tänaval oli nii kohutav. Miskipärast tuleb kõige tugevam köhahoog just magama jäämisel ja see öö oli küll nüüd köha tipphetk. Pidin nii palju pingutama, et köhimisega Riho-chani mitte üles ajada. Kuid see polnud veel kõik tookord, mu nina hakkas verd jooksma. ._.

Eile oli aga turul tõesti väga raske müüa. Viimase nädala magamata tunnid andsid end tugevasti tunda. Sellistes olukordades on väga muhe, kui hästi kohv töötab, kui seda harva juua. Sellega kaasneb aga üks oht – kõhulahtisus. Üks päev Heleri naeris, kuidas ma järjest jõin kuume jooke. “Kõigepealt tuled vasakult kohviga, pärast tuled paremalt teega ja siis tuled uuesti paremalt uue kohviga.” Ma poleks eile pärast turgu mitte kuidagi jõudnud koju sõita, vähemalt mitte sellise unevõlaga. Seega magasin paar tundi, mis tegi mu tunduvalt erksamaks ja olin valmis lõpuks üle tüki aja Räpina tagasi sõitma.

Tallinn-Tartu maantee õhtutundidel jooksis üks noormees läbi tugeva paduvihma ja välgu. Teda aga see ei häirinud ja jooksis niisama edasi, endal suured pannid peas. Eemalt vaadates oli see väga võimas vaatepilt, eriti kui välku sähvib taustal. Ja mina aga kuulan sõidu ajal SNSN’d ja naudin lihtsalt seda vaatepilti, ning sõidan muiates temast mööda.

Täna hommikul oli üle tüki aja nii mõnus magada – ilma äratuse ja ühegi kohustuseta. :’)

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi.

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!

Tema aegyo (cuteness, spoiled child) on aga erakordne. Isegi Meriti aegyo ei pääse mitte kuidagi nii lähedale. Üks asi on tema aegyo, kuid teiste tüdrukute reageerimine on palju parem. :’D Sellest videost piisas, et mind ära võluda ja temasse armuda.

Ma ei oska tõesti öelda, mis SNSD laul meeldib kõige rohkem. Igas seni kuulatud laulus on oma sära olemas. Hoot on ülilaheda tantsu ja laulusõnadega (ma polnud seda esimesel korral jõudnud poolt ära kuulata ja JUBA siis hakkas kummitama), Gee on nagu turbojänes, mis annab mõnusalt palju energiat, Oh! aga kõige tabavama rütmiga ja Echo on lihtsalt rahulik nunnusus kuubis. Viimases videos on need tüdrukud erakordselt ilusad, et võttis põlved nõrgaks. X3 Peaaegu iga kord, kui autoga sõidan, lükkan maki käima, esimesena mängib alati laul Oh!  ja iga kord laulan sõidu ajal kaasa. :3

Teine lemmik praegu on YoonA.

Tegelikult see on täiesti tõsi, SNSD on tavaline näide iidoligrupist. Kuid näed mis, nii lühikese ajaga on selle vastu nii suur armastus tekkinud. Ma ei mäleta, millal ma olen üldse mingit bändi nii väga esinemas näha tahtnud. Nad esinesid juunis Prantsusmaal, ning kõik piletid osteti 15 minuti jooksul Interneti vahendusel ära. x_x Ehk vist vähemgi, kui 15 minuti jooksul. Peab vaikselt raha koguma juba eraldi SNSD jaoks. Kui nad peaks naaberriiki esinema tulema, siis ma tahan niikohutavalt ära käia kontserdil.

Väike hoiatus mu lugejatele seoses baka suvise kokkutulekuga. Kui läheb nii, et saan auto võtta, siis kes iganes tulevad Tartust mu auto peale – ma hakkan laulma! Ja tõenäoselt terve tee! Ja enamasti SNSD laule! I’m gonna make you like it! Kui keegi peaks ka nii julge olema, et võtab plaadi makist välja ja viskab selle aknast välja, siis see ei tööta, sest igaks juhuks teen teise plaadi ka!

Olen praktiliselt sama juttu rääkinud neljale-viiele inimesele – nende kõigi reaktsioon oli umbes selline: “Oh sind küll. Sina ja su jaapani tüdrukud” Nad ei ole Jaapani tüdrukud, nad on Lõuna-Korea tüdrukud! ._.

Tegin SNSD puhuks lausa eraldi kategooria, kekeke.

Eesti Maaülikooli ei kavatse ma igal juhul jääda. Kuigi vahel oli küll väga suur isu viimased eksamid tuimalt üle lasta, kuid üritasin need ikka ära teha. Eks mõned said tehtud, mõned mitte. Kuid ma ei kurda. Viimasest aastast on Maaülikoolist kahjuks nii halb maik suus. On aeg ära minna.

Kuigi nüüd alles hakkab tomatihooaeg pihta, olen paar korda juba Tallinnas müümas käinud. Erinevalt eelmistest aastatest, mil olime alati müünud keskturul, proovisime seekord Mustamäe ja Lasnamäe turgu. Keskturg on korrumpeerunud. Kuid pole lihtsalt parata, sest seal müüb kõige paremini. Lasnamäe ja Mustamõe, ka Nõmme turu haldurid pingutavad täiest jõust, et turge käima lüüa. Lasnamäe turul oli toopäev karussell lastele, keegi esines ja sai isegi tasuta suppi, kuid rahvas ei käi lihtsalt. Üksikud inimesed ainult. Ja Mustamäe turul, kus mina olin, laulis Erich Krieger. Turuhaldurite entusiasmi peab tõesti hindama. Siin mängib olulist rolli kindlasti harjumus, eriti vanade inimeste ja pensionäride puhul, kes hommikutundidel apteeki külastades hüppavad keskturult läbi.

Sel päeval ma sõitsin ka esimest korda autoga Tallinnas. Üksinda. O_O Mul ei õnnestunud mitte kordagi ära eksida, ausõna! Küll aga kolmerealisel maanteel hirmutas see natuke ära, kui sõitsin täpselt kahe suure veoauto vahel. Need olid niiii suured ja tekkis korraks klaustrofoobia. Ütlesin omaette põrnitseval häälel: “Y U guys so HUEG?!”

Riine oli vahepeal tagasi Eestisse jõudnud Indoneesiast.. Pärast Mustamäe turupäeva läksin Andrei poole, kus toimus tema tagasituleku pidu. Hilinesin natuke, kuid see-eest tõin külakosti puhul karbitäie maasikaid. Valisin neid hoolega välja. :3 Ema hoiatas lausa, et mul võib bussi peal uusi sõpru tekkida, kui suure maasikakastiga lähen. Maasikad läksid nagu soojad saiad. Riine tõi mulle kingituseks võtmehoidja – Cloudi mõõk. :3 Sobras oma kotis ja ütles: “Raunoo, tule siia!” Ütlemata hea meel oli teda uuesti näha. :B Samuti tekitas päris palju uudishimu ja intriigi tema kihlumine. Kuid kes, kus, millal, miks – see kõik on siiani saladuseloori all. :B

Teine kord, kui müüsin maasikaid, oli Maasikafestivalil. Päeva nael oli üks pensionär. Ma parem tsiteerin meie dialoogi:

“Kas pensionäridele allahindlust teete?”

“Eks see sõltub, kui palju soovite. Üks kilo või viis kilo maasikaid?”

Ta muutus õrnalt kurjaks. “Viis kilo maasikaid? Kas te tahate mind paksuks teha?!”

“Maasikas ei tee paksuks.” Endamisi mõtlesin, et vähemalt mitte mind (kekeke).

“Teeb küll! Sina, ja teised müüjad kõik kurat tahate mind paksuks teha! Ja ei raatsi selle eest ka allahindlust teha!”

Sel momendil ma lihtsalt lõpetasin kuulamise, tema hääl oli nii võimas, et kajas üle suure telgi. Ning ta mölises veel pool minutit. Mina aga olin lihtsalt vait ja pingutasin täiest jõust, et mitte talle näkku naerda. On the inside *kekeke*. Sest tõesti, tema mölisemine sellise häälega oli hirmnaljakas. Hetkeks vaatasin muigava näoga ringi, kas kuskil on varjatud kaamera. Kui ta lõpuks kadus silme eest, siis ma pidin sekundiks maha kükitama, et end välja naerda. Ausõna, kust sellised välja ilmuvad? :’D

ETV võttegrupp käis Maasikafestivalil uudishimutsemas ja ma jäin vist ka paariks sekundiks kaameralindi peale.

Jaanipäeva veetsin Ahjal. Lehar, Ursula ja teised muhedad Ahja tegelased. Jõime õlut spordiplatsi ääres, mängisime korvi all mängu seitset. Jalgpalliga. Sest korvpalli meil polnud ja mul oli nii raske seda tunnetada kusjuures. Ühel hetkel me hakkasime lihtsalt üksteisele keerama – viskasime palli täiest jõust vastu korvi, et see lendaks kaugele ja järgmine inimene peaks kaugelt viskama. Ühel momendil ma pidin eriliselt kaugelt viskama. Mõtlesin: “Ah, mida põrgut,” viskasin palli üles ja lõin seda jalaga nii kõvasti kui suutsin, suvaliselt. Mitte keegi ei ootanud seda. Pall tabas suure hooga korvi ning lendas tohutult kaugele. Neljakesi purskasime naerma nii, et kõht kõveras ja ma isegi tundsin tegelikult kaasa Leharile, kes pidi nüüd palli nii kaugelt viskama. :’D

Leharit ja Kamat ootas natuke rohkem kui nädala pärast sõjavägi. Ühel hetkel tulime mõttele, et ajaks pardliga juuksed maha. Sõitsime Lehari koju, Lehar ütles vapra häälega: “Emps, kus pardel on?” Kihutasime pardliga Ahja kooli taha, kus oli pistik ning ajasime nende juuksed maha. Inimesed kõndisid meist muigavalt mööda. Lehari juuksed läksid külgedelt maha, et keskele jäi triip.  On ikka punkar… Hiljem läksime autoga sõitma, käisime Luunjal ära ja veel teistes kohtades. Alates sellest momendist hakkab mälu natuke lünklikuks jääma. Kekeke. :3 Kusjuures, Luunjal tahtis keegi Leharile peksa anda, sest ta nägi nii punkar välja. :’D Ning ma pole kindel, kuhu järgmisena läksime.. Läänistesse? Igatahes, kammisime Ahja ümbruskonna läbi, sest Ahja jaaniüritus oli väga mage. Ursulast hakkas lausa kahju. Järgmisel hommikul oli ta Lehari peale pahane, sest ta oli eelneva õhtu jooksul temaga koos olnud ehk 15 minutit ja ta ei mahtunud auto peale.. :3

Pärast jaanipäeva avastasin duši all, et mul on jalal korralik sinikas. Asja konks seisneb selles, et ma ei mäleta, kust ma selle sain.  O_O’

Ning üle ja ümber ei saa sellest, kui pidin maasikaid kolmandat korda müüma minema. Sõitsime õhtul Tallinna isaga, magasin Lehari ja Ranetiga keskturu kõrval hostelis. Äratus oli pool seitse. Ma olin vaimselt nii valmis maasikaid müüma. Hakkame pihta!

“Kus me maasikaid müüma hakkame?”

“Maasikad on juba otsas.”

“Juba otsas? Öösel müüsid kõik ära?” Nüüd alles pöörasin tähelepanu bussile, mis oli tõepoolest maasikatest täiesti tühi.

“Aga milleks mina siis kaasa tulin?” küsisin naerusuil. :’D

Väga tore on lihtsalt Tallinna tulla, et ööbida ühe öö hostelis ja siis hommikul tagasi minna. Te peaksite ka seda proovima! :E

Juunikuu lõppes ühiselamust välja kolimisega. Kaks päeva koristasime. Eelviimasel päeval viisime praktiliselt kõik asjad välja. Kuigi olin juba eelmistel kordadel asju sujuvalt Räpinasse tagasi viinud, oli ikkagi too päev nii palju asju.. Pidev asjade tassimine ühiselamust autosse. Kõige võimsam moment – võtsin kolm suurt Totorot kaissu ja ühe kaisulooma veel (kõige iroonia on selles, et tüdrukud kinkisid mulle need sünnipäevaks). Lehari ilme oli geniaalne, kui ta nägi mind – kolm Totorot kaisus. Mina aga ütlesin: “When life gives you lemons, make lemonade!” ja marssisin autosse… like a boss! Viis suurt Battle Royale manga volüümi ma ei viitsinud tõesti suveks tagasi koju vedada, seega andsin need Ketly kätte. :B Kaks tundi koristasime, ning järgmisel päeval lõin toa enda arust täiesti läikima. Siis aga tuli tore administraatoritädi ja ta suutis leida endiselt kohti, mis olid kahe silma vahele jäänud. Järgmised kaks tundi taas koristasin…

vähemalt sai Maaülikooli ühiselamuga hüvasti jätta.

Mul on tõeliselt hea meel, et AMV’d hakkavad järjest rohkem populaarsust koguma. Kowarete iku Sekai AMV’l on hetkese seisuga 426 vaatamist (täpselt kuu aega tagasi oli 300), 20 meeldimist ja kuus-seitse inimest on seda lemmikute hulka lisanud. See on Abandoneri AMV’st väga ette kihutanud, millel on ka päris hästi läinud – 388 vaatamist ja 12 meeldimist.

Mõned kommentaarid teevad lausa südame soojaks.

You have to be stupid not to love this <3

Ning kui mu Kowarete iku Sekai AMV’l on hoopis demoraliseeriv jõud, et pärast olengi ainsana võistlusel (olgem ausad, vaevalt küll :3 ), siis seda ma tõepoolest ei plaaninud. Ausõna! D:

God,,, seems like it’s useless for me to attend cuz this is just epic…

Aga hea küll, tänaseks aitab. Vähemalt suutsin kirja panna, mis juunis toimunud on. Järgmisel õhtul jätkan sealt, kus pooleli jäi.

Nädalavahetus oli üsna tegevusterohke. Asusin varahommikul pool 4 koos isaga Jõhvi poole teele, kus müüsime turul tomatitaimi ja lilli. Tartu ümbruses oli sellisel kellaajal võimas udu. Nägin rukkipõllul põtra läbi paksu udu kappamas. Esialgu oli plaanis Võrru minna, siis tuli jutuks Jõgeva. Näen, et isa ei sõidagi Jõgeva poole ja sain teada, et lähme hoopis Jõhvi. Müüsime niipalju tomatitaimi ja lilli, kui saime ning sõitsime Kehra poole, Eda sünnipäevajuubelile, kes sai 70. aastaseks. Samal päeval oli Piiul ka sünnipäev. Õigemini sünnipäevapiknik, mis oleks kindlasti ülimalt lahe olnud, kuid kahjuks ei saa kahes kohas korraga olla.

Me eksisime Kohtla-Järvel ära, kui üritasime Kehra suunas sõita. Saate aru, kell 2 päeval, kus õues polnud mitte ainsatki udukübetki. Huvitav fakt: inimesed ei eksi mitte ainult udus ära. Otsisime teed Tallinna poole, kuid hämmastaval kombel me ei näinud mitte ainsatki silti Kohtla-Järvel, mis näitaks meile Tallinna suuna ära. Küsisime abi kolme inimese käest. Esimese noorpaari juhtnööre järgides sõitsime hoopis Mäetaguse suunas, teise inimese juhatusel sattusime kuhugi tehasepiirkonda. Mida põrgut?

Kuid Kehra poole sõitmine oli teatud mõttes üsna kurb. Eda ja Jevgeni tütar ometi ju suri viis aastat tagasi. Vahepeal satun mõtlema Eivi peale. Ta oli liiga noor, et surra. Ta oli kõigest 34. aastane. Vahetult enne surma oli tal raske periood, kaotas oma lapse sünnitusel.. Mul on endiselt väga selgelt meeles tema naeratus. Mitte ükski vanem ei peaks oma kullakallist last matma ja leinama. Ning et, ainus järeltulija on surnud, Jevgeni ja Eda elavad edasi.

Sünnipäev oli tore. Hilinesime küll mõne tunnikese, kuid süüa sai ja juua sai. Degustreerisin kõik veinid peolauas ära. Brändid ka. Säilis ka õhkõrn lootus, et mu kullakallis Muusik on Kehras. Helistasin ning oligi nii nagu arvasin, ta oli Piiu sünnipäeval. Mis siin ikka. Esialgsete plaanide järgi pidime õhtul tagasi Räpina sõitma, siis helistas emps ja tuli välja mõttega, et jääme ööseks ning järgmise päeva hommikul müüme taas Jõhvi turul. Jäin üsna vara magama. Ei, mitte joomise pärast, nii täis ma ei olnud. Teisipäevast saadik olen vara magama läinud ja vara üles ärganud. Miks ometi küll mul õnnestub unegraafik korda saada semestri lõpus? Kas või eile läksin kl 11 magama ja ärkasin täna hommikul kl 7.43 täiesti ilma äratuseta üles. Seega, nädalavahetuse marsruut oli konkreetselt: Räpina-Jõhvi-Kehra-Jõhvi-Räpina-Tartu. Ligikaudu 775 kilomeetrit. Ning ärge unustage ka ilma uduta ekslemist Kohtla-Järvel, mis lisab mõnikümmend kilomeetrit juurde.

See nädalavahetus oli kõigest väike proloog eelseisvale suvele. Sain juba harjuda ka eurodega arveldamises. Kui juba aastaid turul olla, siis ma suudan juba vaikselt vahet teha eestlasel ja venelasel. Ausalt, kohati on nad justkui kaks erinevat rassi. Ning ma ei mõtle venelase all kohe ilmtingimata paksu venelast. Alates juuli keskpaigast, nagu iga aasta, hakkan Tallinna keskturul müüma tomateid ja värki. Vahetult pärast jaanipäeva satun ka juba kindlasti Tallinna maasikaid müüma. Ei imesta, kui lugeja jaoks võib see kõlada väsitavalt. Üsna tihti 4-5 päeva järjest hommikuti keskturul, pärast kella viite aga linna peal. Suure tõenäosusega kinos. Ning ma naudin seda. Sagedane infosulg. See suvi võib natuke igavam olla, kui eelnevad aastad, sest Lehar läheb üsna pea sõjaväkke. Kellega ma lähen siis nüüd kl 1 öösel pubisse küüslaugurukkileibu ja õlut jooma? ;_;

Psühholoogias sissesaamine on juba niivõrd kinnisideeks muutunud. Ma vist pole midagi nii väga tahtnud õppida varem. Ma näen seda juba unes. Üleeile öösel nägin nimelt unes, et olin ühes psühholoogia loengul. Samuti ei välista võimalust, et tulen hoopis Tallinna. Eelmine suvi.. eh, Tartu oli ainuke variant minu silmis, igal juhul ei soovinud Tallinna minna. Nüüd aga, pole mul suurt selle vastu midagi.

Aurelia kutsus külla, kui kunagi peaksin Tallinna sattuma. :B

Vahepeal sai korvpalli mängimas käidud Tamme staadionil. Pihel, Sander, Raili ja Ummi. Õigemini päev pärast piknikku. Ja oh, kus ma ikka üllatusin, staadionile oli vahepeal tekkinud tribüün. Ja väga korralik. Hämmastav, mis lühikese aja jooksul võib tekkida. Ma olin üllatunud, et mu korvpalli oskused ei ole niivõrd rooste läinud, kuid füüsiline vorm on tunduvalt kehvemaks jäänud. Ma väsisin mängu ajal nii kiiresti ära ja pidin hinge tõmbama. Jõudsime kõigest tunnikese mängida, siis hakkas vihma sadama. Vihmasadu läks järjest tugevamaks. Ei läinud eriti kaua, kuni lihased hakkasid valutama ja kodus kõndisin justkui lai oks.

Eelmisel nädala teisipäeval käisin veel teist korda korvpalli mängimas. Lootsime, et Rahel tuleb ka mängima. Ta tuli mingi hetk poest tagasi, seljakott täis ilmselgelt muffineid. Hämmastav lausa, et tal läks terve õhtu aega, et toitu külmkappi panna ja ei jõudnudki korvpalli mängima. Ta elab kõigest üle tee! Mäng aga võttis korralikult võhmale ja mängimise katkestas taas vihm. Koju jõudsin läbimärjana ja värisesin külmast.

Kiire väsimine näitas ilmselgelt, kui nõrgaks olen jäänud ja hakkasin juba kolmapäeva õhtul jooksma laululava juures. Enne seda ma polnudki korralikult jooksnud mitu kuud. Veebruaris sai Raheliga jooksmas käidud Ale Coq spordihoones paar korda, kuid sinna paika see ka jäi. Lihtsalt helistas mulle üks esmaspäev ja kutsus mind jooksma. Mul oli väike paanika, et mul polnud spordirõivaid. Leidsin küll püksid, mida jooksuks jalga panna, aga tekkis sellest suurem probleem – mul polnud mingeid jalatseid. Ei botaseid ega ketse ega tenniseid. Ainult kingad, millega oleks ebameeldiv joosta. Siis aga jäin korraks mõtlema, mis mul toas olid jalas sel külmal talvepäeval. Minu kohal lõi põlema 711-vatine elektripirn.

Saimegi siis Ale Coq spordihoone juures kokku ja vahetasime riided ning… Astusin garderoobist välja nagu boss… suurte paksude sussidega! Me naersime selle üle ikka päris palju. Kas te olete vähemalt ühe korra oma elus näinud, et blondiin jookseb sussidega? Ma ei arva nii. Jooksime natuke üle poole tunni. Mõne inimese nägu oli päris huvitav näha, kui jooksin mitu korda mööda ning lõpuks märkas, mis mul jalas oli. Ja endiselt irnusime susside üle nagu blondiinid. Ah, ta ei ole enam blondiin ju, mingi porkss hoopis. Sussidega oli väga mõnus joosta, ausõna kohe. Paljajalu oli tunduvalt halvem, nagu jookseks asfalti peal. Kahju küll, et selliseid muhedaid jänkususse polnud, kuhu läheb terve jalg sisse. Mu ema naeris selle üle viis minutit järjest, kui rääkisin talle sellest kodus nädalavahetusel.

Kuhu ma jäingi nüüd, kolmapäeva hilisõhtune jooksmine laululava juures. Pimedas jooksmine tekitas vahepeal adrenaliini. Tervelt tund aega jooksmist, mis oli mõnus küll, aga ma pean siiski tõsiselt treenima oma uhiuut välja arenenud võimet “OMFG Pedobear, jookse nii kiiresti kui saad.” Kurb on aga see, et siin piirkonnas ei ela mitte ühtegi Pedobeari. Vähemalt minu teada mitte. Siis oleks täiesti mõnus seda võimet arendada, saaks kohe palju EXP’i. Väga kurb lausa, et nad ei tegutse siin… muidu areneks välja ka uus võime Pedobear-sense, millega ma tajuks nad kaugelt ära. Nagu Anette ütles, ei kujuta tõesti ette, kui kiired need Pedobearid on. Nad võivad mind oma kuldkiharate tõttu loliks segamini ajada ja siis on küll tõsine jama käes, kui nad hakkavad mind taga ajama. Niipea, kui sellesamuse sissekande kirjutamisega olen lõpetanud, lähen taas jooksma. Väike jooksmine enne statistika ja tõenäosusteooria eksamit teeb ainult head. Lihasevalud, mis järgnesid pärast seda, olid väga mõnusad. Tõesti väga mõnusad. Ainult tõelised mehed armastavad valu.

Viimasel ajal on päris palju mõtteid olnud ülikooliga. Praegune eriala on enam-vähem okei, suht meh. Pole viga. Esimene semester oli tore. Aga nüüd mõtlen liiga palju üsna tihti, et ma raiskan oma aega. Ma ei saa käsi südamel öelda, et olen valikuga rahul. Siin peab olema midagi paremat. Proovin suvel uuesti Tartu Ülikooli sisse saada psühholoogias. Piinlik tunnistada, aga ma magasin akadeemilise testi maha eelmisel suvel. Sama päeva õhtul sain teada, et see oli ära olnud. Henriku sõnul pidi akadeemiline test olema päris kirves. Aga kui tõesti läheb piisavalt hästi, et riigieelarvelisele kohale saada, vahetan ülikooli sügisel. Samas nigel tunne tekib natuke, sest praegune eriala on tasuline. Ma ei taha ometi, et vanemad mõtleksid, et praegune õppemaks läheb asjata raisku. Kuid praegu on parim aeg eriala vahetamiseks, sest veelgi enam kurvem tunne tekib teise kursuse lõpus. Igal juhul on siin konks. Psühholoogiga on see värk, et tööd ei saa enne 3o. eluaastat. Ning maha ei saa kanda seda samuti, et praegune eriala oleks kindlasti kasulik tulevikus – majandusarvestus ja finantsjuhtimine. Raamatupidaja töö toob rukkileiba lauale. Kuid täielikult ei köida see eriala ja psühholoogia on kogu aeg olnud esimene valik. Üsna mitmed väidavad, kuidas nad ei kujuta mind ette majanduserialal. Lehar jõudis täna öösel ühikasse ja rääkisin talle sellest. Ta ütles, et ei suuda kuidagi mind ja majandust kokku viia. Ei sobi kuidagi kokku. Vahetult enne Leharit olin jõudnud rääkida Aureliaga samal teemal ning ta ütles praktiliselt sama asja pärast AMV vaatamist:

[1:46:54 AM] Anna-Aurelie Minev: vot minu jaoks oled sa ikka veel see Rauno, kes peaks kas jaapani keelt või filmi õppima

Paar pilti Irma merinotsudest. Viimasel pildil see turboorav siblis kogu aeg mööda põrandat ringi, aga kui panin ta padja peale, siis ta oli täiesti paigal. Enam-vähem paigal. Ta värises… väga palju. Ning padi värises koos temaga.