Iga Silent Hilli fänn nagu mina teab, et nüüdseks on väljunud uus mäng – Silent Hill: Shattered Memories. Eelkõige platvormile Wii, kuid peatselt ilmub kohe PS2 ja PSPle.

Kuid mängust ma ei hakka siin kirjutama, vaid OSTist (soundtrack – heliriba, võtke kuidas soovite), mis on hetkel paraku illegaalselt saadaval. Aga uskuge mind, ma olen iga kell valmis ostma Silent Hilli muusikaplaate, kui ainult need motherf…flogging värdjad turustaksid neid Eestis. Jah, ma tean isegi, et siinne turg on selle jaoks liiga väike, ma olen majandust õppinud ja tean seda.

Aga tulles tagasi Shattered Memories OSTi juurde. Lubage kõigepealt öelda, et eelmise mängu Silent Hill: Homecoming OST jättis mind tervikuna väga külmaks, kuigi peab tõdema, et seal oli üks võrratult hea laul, mis kuulub SH soundtrackide hulgas ühe parimate hulka. Sellest laulust tegin kusjuures ka ühe pikema sissekande, kus analüüsisin laulusõnu põhjalikult. Kes soovib mälu värskendada, saab lugeda siit.

Shattered Memories OST on üllatavalt hea, teistsugune ja omapärane. Seda on kohati raske kirjeldada. Ärge saage valesti aru, muidugi seda heas mõttes. Minu puhul eelmiste mängude OSTs oli üldiselt nimekirjas teatud lood, mis mulle peale läksid. Ütleme, favoriidid. Kuid Shattered Memoriesi kõlbab väga hästi kuulata tervikuna.

Mary Elizabeth McGlynni poolt on selgi korral neli vokaallugu, mis on enam-vähem.. pole  viga. Kuid üks laul, ühtlasi ka avalaul, on vaieldamatult albumi parim. Ja see laul on “Always on my Mind,” mis on nimelt samanimelise Elvis Presley laulu niinimetatud uusversioon… Silent Hilli jäises ja hõrgus kastmes.

Laulusõnad:

Maybe I didn’t love you
Quite as often as I could have
And maybe I didn’t treat you
Quite as good as I should have

If I made you feel second best
I’m so sorry I was blind
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Maybe I didn’t hold you
All those lonely, lonely times
And I guess I never told you
I’m so happy that you’re mine

Little things I should have said and done
I just never took the time
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Tell… tell me
Tell me that your sweet love hasn’t died
Give… give me
One more chance to keep you satisfied

Little things I should have said and done
I just never took the time
You were always on my mind
You were always on…
You were always on…
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Mul pole muud eriti midagi öelda, vapustavalt lummav. Ja muide, pange tähele. Shattered Memoriesi ametlikus traileris kõlab Mary hääl teistsuguselt. Justkui laulaks ta väga kõrgelt.

Hetkel ei oskagi muud kirjutada. Igal juhul saan puhta südamega öelda, et kuulasin albumi esimesel korral algusest lõpuni ja tõesti, ma pole seda varem teinud. Kuid kuulama hakates juhtus nii ja peab mainima, et seda on tervikuna väga meeldiv ja hea kuulata. Üldjuhul on minuga nii, et albumis on teatud favoriidid ja kuulan ainult neid. Shattered Memoriesiga seda mul pole. Akira Yamaoka on suurepärase albumi teinud.

Kusjuures, albumis oli üks lugu, mis mõjus mulle väga.. khm, väga negatiivselt. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et selle loo pärast ma jätsin kooli vahele, sest tunded, mida lugu tekitas… oli peamiselt masendus, üksindus ja kurbus. Tõtt-öelda pärast selle loo korduvat kuulamist see ei mõjutanudki, aga hommikul ärkasin üles ja loo esimene pool kummitas mind, ja kohe, sattusin masendavasse tujusse. Paar asjakohast säutsu Twitterist:

One song from there completely turned down my mood today. Songs with Mary Elizabeth McGlynn were great.

1:01 PM Dec 11th from web

http://www.youtube.com/watch?v=uNuv6-NCBd0 This song (the beginning!) was able to make me sad and completely turned down my mood

1:04 PM Dec 11th from web

Täpselt nii.

Akira Yamaoka – Creeping Distress.

Kuid see oli tõesti jah, väga ootamatu sündmus. Hetkel ma tõesti ei julge Creeping Distressi korduvalt kuulata. Nimelt see esimene pool, Priidu kirjeldus oli hea: kuiv kitarr. Ja ma olen üsna kindel, et ma ei olnud 11. detsembril koolis. Ja see, mida Ralf selle peale ütles, on puhtalt geniaalne:

Ralf ütleb:
interesting
kui koolist puudusid
siis panid ka tõendisse
et jäin koju, kuna creeping distress kummitas

Ralf ütleb:
lp. klassijuhataja
kuulasin silent hilli soundtracki ja minus tekitas depressiooni lugu “creeping distress” blaaa-blaa

All the best,

Pyramid Head

Okei, nüüd on küll aeg kirja panna, mis paari viimase kuu jooksul toimunud on.

Esiteks, rebaste ristimine. Julgen öelda, et see oli ilmselt Tamme kooli kõige parem rebaste ristimine ja isegi mõned õpetajad tunnistasid seda. See kestis nädal aega, iga päev pidid nad erineva riietusega kooli tulema. Esmaspäeval pidid nad emotsema (täpselt nii, emo stiilis riided), teisipäeval pidid nad kehastuma baleriinideks (liibukad, whoo~!), kolmapäeval oli aga cross-dressing (ehk siis poisid pidid riietuma tüdrukuteks ja tüdrukud poisteks), neljapäeval pidid nad sõjaväevormides kohal olema ja reede.. ma polegi eriti kindel, mis päev see oli, kuid rebased olid koolis igasugustes erksavärvilistes riietes.

Tundub igav? Eksite. Iga abiturient sai endale rebasest orja, keda nad peavad nädal aega kantseldama. Orjad pidid kandma tervelt nädal aega meie tehtud silte. Oh man, mõned sildid olid küll räme head. Minu ori pidi kandma silti, millel seisis: “Rauno Kaldmaa on minu ainus ja kõikvõimas boss!” Ühel orjal oli nt “Minu nimi on tühine Siim. Täidan alandliku Marise käske!” või siis “Varjupaigast leitud & vaktsineeritud, omanik: Keio Küüt.” Paari sõnaga ilmselt panin mööda, aga saate toreda ettekujutuse küll. Ahjaa, nad pidid iga kord au andma, kui abiturienti näevad. See oli mingisugune kombinatsioon tavaliselt auandmisest ja saluutist. Aga võite uskuda, et pidev auandmine ja orja omamine viib ego-boosti väga lakke, et meile vaadati alt üles. Ahjaa, minu ori oli ka väga nunnu, aga kuna tegemist on orjadega, siis nende nimed on siiski tühised (hea küll, ta nimi oli Marili).

“Koostöö” paralleelklassiga oli kahtlane. Nagu ma aru sain, võtsid nad reedese päeva täielikult enda kontrolli alla arutamata meie klassiga esiteks. Ma pole muidugi kõige õigem seda ütlema, sest ma ei löönud. Esialgsete plaanide järgi pidi rets palju hullem tulema, näiteks kavas oli punase morsi sees kastetud tampooniga teatejooks. Aga vaatamata sellele pole mitte ükski koolinädal olnud nii lõbus. Üks asi jäi nimetamata – Rebaste Rada. Nagu siis, kui meid retsiti, pidime mööda Rebaste rada kõndima ja meie orjadest rebased pidid see aasta täpselt samamoodi tegema. Ja kui ükski neist peaks mitte alluma – see oli kas siis rajast mööda astumine, au andmata jätmine või mis iganes, siis olid nende jaoks karistused olemas.  : ))

Vaheaeg möödus üsna rahulikult ja kenasti, mu emps pidas sünnipäeva vaheaja lõpus. Ja see oli küll üsna korralik pidu, kärakat oli nii palju et tapab. Pidu kestis tervelt 10 tundi ja ma ei tee nalja, ma sain magama alles kl 5 öösel.

Ja minu tühine sünnipäev oli ka 6. novembril. Mul kujunes täielik ükskõiksus enda sünnipäeva vastu juba paar kuud enne seda. Absoluutselt mingit vaimustust polnud. Aga sellegipoolest sünnipäev oli suhteliselt muhe. Sain ühe kingituse Janika käest, mida ma olin tükk aega tahtnud – söögipulgad!! Ja lisaks sellele veel YamYam!i eine sushi kastmega.  Vanemad olid sel päeval ka Tartus ja käisime siis Tartu Lõunakeskuse uue osa avamisel. Uus osa oli väga ilus ja ainsa asjana häiris see, et Rimi võttis üle poole sellest uuest osast.

Sünnipäeva pidu ka muidugi ei pidanud, vaid veetsin õhtu koos perega. Lihtsalt selline lebo olemine, mitte täielikku mäluauku joomine ja hommikul enda ropsi sees ülesärkamine. Kuid ma saan ühte asja öelda – seriaali “Zeni Geba” vaatamine nimelt sünnipäeva õhtul ei ole üldsegi hea mõte. Tegemist on hea seriaaliga, õigemini parandan, ülivõimsalt hea seriaaliga, kuid see on lihtsalt nii kuradi sünge, jõhker ja julm.  Pole näinud ühtegi Lääne seriaali, mis oleks selliselt tasemelt nii julm.

Sest et küsige endalt, kumb on tähtsam – raha või inimese süda? Ütlete, et inimese süda? Võtke aga “Zeni Geba” ette. Ütlesite hoopis raha? No igal juhul, veel enam vaadake seda.

Nüüd on parim aeg kirja panna, mis septembris toimunud on.

12. septembril käisin Aurelia sünnipäeval Tallinnas. Ta pidas sünnipäeva Vertigos restoranis, mis nägi robustselt ilus välja. Vaade kesklinnale oli ilus. Kingitust otsisin tükk aega päev enne sünnipäeva ja kuidagi läbi surma õnnestub alati leida kingitus, mis sünnipäevalisele meeldib. Kuid fakt on see, et ei saa öelda päris, kui kingitus ei meeldi, eks? : )  Aga Aurelia sõnul meeldis talle soolalamp väga ja sobib isegi toavärvidega. Vertigos sõime peamiselt jaapani toitu. Sushi, teate küll. Ma olin põhimõtteliselt ainus, kes söögipulkadega sõid. Mõned vist proovisid nendega süüa, aga lõppude lõpuks läksid üle kahvlitele ja nugadele. Sünnipäev ise oli väga muhe ja mõnus. Vahepeal sai tohutult palju naerda. Holgeriga aretasin välja täiusliku plaani. Lausa kahju hakkas Liisust. Vaene Liisukene, pidi taluma minu blondiinsust, kui mängisime Aliase mängu.Tulin viimase bussiga tagasi Tartu.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Siiani imestan selle üle.

Samal nädalavahetusel Tartus toimus AniMatsuri ja sinna jõudsin pühapäeval ainult. Priit oli laupäeval sellel üritusel ja temaga taas ei saanud kokku. : D AniMatsuri oli täiega kickass. Päeva nael oli kohe kindlasti cosplay esinemine, enamik külastajatest olid lätlased. Seega polnud ime, kui enamik lätlasi olid cosplay kostüümis. Ja ma räägin, mõned cosplay-d olid küll sellised, et löövad täiesti pahviks ja karp vajub põrandani. Nt “Code Geass”ist pikkade roheliste juustega C.C., samasugune riietus ja käes pitsakarp. Päeva parim cosplay esinemine oli võimas ja oli teisigi häid esinemisi. Üks tüdruk kehastas Misa-Misat animest “Death Note,” ta tutvustas laval seda vihikut (y’know the drill – write someone’s name on it and the person dies in 40 seconds) ja siis seejärel kohe küsis ühelt lava ääres seisjalt: “Hi, what’s your name?” Ma purskasin selle peale naerma, see oli ikka väga andekas. xD Iiris Vesik oli laval võimas.

Lisaks sellele seal oli kirbuturg, müüdi mangat ja DVD-sid. Ostsin sealt Final Fantasy VII: Advent Children plakati ja FF VII mängukaardid, lisaks sellele Claymore võtmehoidja. Veidike soolased hinnad tõesti, kuid FF VII fännile kohutuslik ost. Ma oleksin pidanud Mushishi teise volüümi ära lugema, kui pärast sünnipäeva sõitsin bussiga Tartu poole. Sel juhul oleksin saanud Mushishi kolmanda volüümiga pihta hakata manga lugemisnurgas. ^^

Selle aasta JAFFil lubasin Kaiale, et liitun animeklubi Asashioga pärast JAFFi, kuid polnud jõudnud seda teha. Kuid õnneks polnud ta minu peale pahane, et ma seni polnud liitunud. Otse vastupidi, kalli sain hoopis. ^^

Käisin üleeile Erichi ja Virco sünnipäeval Külitses. Sünnipäev oli päris muhe. Küll aga Vircost oli see väga nõme, et ta sünnipäeval minema tõmbas. Külajuttude kohaselt pidid olema probleemid oma tüdrukuga, kuid mina ei tea. Mina ja teised saime küll aru, et mõlema sünnipäevapidu on ja kui niimoodi ära kaduda.. siis ei tea tõesti, mida sellest arvata. Kaks tüüpi pidasid kõne ja see oli tõeliselt vaimukas. Et kuna Erich sai 18. aastaseks , siis pole mitte ainult alkohol ja suitsud lubatud, vaid ka… võtsid kinkekotist välja pornoajakirja ja -video. Enamik läksid sauna, kust oli kuulda tõelisi metsahääli. Sõna otseses mõttes karjuti üksteise kõrva täiest kõrist ja niisama. Kui üks hakkas karjuma, siis teised kohe ühinesid karjumisega. Marx oli vahepeal suures jamas, sest ta istus saunas Keio poti peal! Mängisin esimest korda Twisterit ja Ats on ikka väga hull, pidevalt lükkab maha. Mina lasin tõesti end maha lükata, kuid Ingermar mitte ja selle tõttu Ats lõi enda pea tohutult vastu põrandat ära, et laubal oli robustne muhk. Never seen anything like this. Jõudsin koju kell 2 öösel. Ahjaa, kingituse tegime koos mitmekesi ja kõige olulisem kingitus Erichile oli kohe kindlasti roosat värvi bokserid. Vot selliseid ma kannaks! Üks asi pani mõtlema: mida paganat nad kohvi sisse panid?

Lõpuks liitusin eile Asashioga, käisin esimesel koosolekul Anne Noortekeskuses. Veidike hilinesin, ei leidnud seda kohta kohe üles. Nüüdsest ma olen ametlikult animeklubi Asashio liige. ^^ Koosolekul rääkisime peamiselt AniMatsurist, selle plussidest ja miinustest, mis oleks võinud paremini olla jne. Vaesekesed, kui ma end tutvustasin, siis nad pidid taluma minu Totoro hullust. : ))

Nüüd on siis teha väike kokkuvõte suvest. Ma sain lõpuks juhiloa kätte 27. augustil. Autokooli teooriaeksami sooritasin veatult, sõidueksam aga tuli veidike kohmakalt välja, kuid sooritatud. ARKi teooriaeksamil tegin kaks, imepisikest viga ja sõidueksamil tuli veelgi imetillukesem viga, aga sooritatud. Küll aga, juhilubade tegemisele läks, veripõrgult, terve suvi. Absoluutselt kõik plaanid jäid selle pärast ära – Belgia reis, Est-Con (või siis midagi sellist), sõpradega kokkusaamised ja palju muud. Tõepoolest, see on väga nõme. Seega lühidalt – kui ma oleksin teadnud, et juhiluba näeb välja nii ilusalt roosa (mõtlen tõsiselt, roosa on ilus), oleksin juhiload juba eelmisel suvel ära teinud. Oijah, see plaanide luhtaminek läheb ka selle roosaga kokku..

Mis tõeliselt meeldejääv ja lummav oli, Põlva ARKi teooriaeksamile sõites nägin hommikul tohutut udu Leevakul. See oli tõeliselt ilus. Tundsin, et olin tõeliselt valmis rokkima eksamil.

Ühesõnaga, see suvi oli tõesti väga morn ja igav. Kui nüüd suvele tagasi mõtlen, siis tõenäoliselt ei tule midagi muud erilist meelde, kui ainult juhiload. Suve lõpp (pigem hilis-lõpp) oli väga meeldiv, 5. septembril sain Laura ja Aureliaga kokku. Täpselt aasta tagasi sain nendega pärast GoLive kokku. See aasta mind see üritus järsku ei huvitanud ja otsustasin,et veedan hoopis nendega terve päeva Tallinnas selle asemel, et GoLive-l igavleda rahvamassi hulgas. Aurelia lubas, et oli mulle giidiks ja tänu sellele nägin siis ära selle kurikuulsa Vabadussamba ja uue Rotermanni kvartali, siis viidi mind Von Krahli, kus toimus kogu see Taneli teema (ärge küsige) ja Kompressorisse, kus sõin imemaitsvaid kartulipalle. Need olid tõeliselt head.

Lootsime, et ehk näeme üksteist enne 5. septembrit (teate küll, et kaks on alati parem kui üks), kuid taaskord ei saanud  – kokkusaamise päeval pidin Põlva juhilubade järgi minema ja lisaks sellele oli vaja koolis töövihikute järgi minna. Arvake ära, kui palju maksid kokku matemaatika, keemia ja ajaloo töövihikud? 413 kroonil. Hea, et mul vene keelt ei ole, muidu oleks arve napilt alla 500 krooni.

Aurelia ja Laura juurde tagasi tulles veel niipalju, et Aurelia sai 9.09.09 18-aastaseks ja ta kutsus mind sünnipäevale, sel laupäeval. Kas te teate, mida see tähendab? Ma saan nendega uuesti kokku ja vot seekord on mul lilled kaasas!

Kooliaasta algas kenasti. Ma olen veendunud, et see kooliaasta saab olema üsna igav. Paljud tuttavad läksid teistesse koolidesse ära. Kuid seni on see üsna huvitav olnud, sest paaril klassivennal nagu näiteks Marxil ja Atsil on mingi imelik noku sündroom ja neil on imelikud vajadused seda mu päevikusse ja vihikutele kirjutada. “Noruks” või “loruks” ümbertuunimine ei võta palju vaeva, nagu sellest vähe poleks, siis mu ülikuum Jokkeri stiilis pinal meelitab neid ligi. Ja kõike seda, mis seal sees on. Ühes tunnis avastasin isegi enda korterivõtme keemia klassi pingil asuva kraani küljes. Kuid parem ikka noku, kui mingi juustuviiner, eksole? See käis Sinu kohta, Ats! : )))) Kohati raske uskuda, et tegemist on 12ndikega.

Kui blogis pole uusi sissekandeid, siis vähemalt üritan Twitteris säutsuda. Rahvas, liituge ometi sellega!

Käisin vahepeal juuksuris. Jah, suvel on raske lõngus olla. Aga positiivne on nüüd veel see, et ma olen nüüd veelgi kuumem kui suvi seni on olnud. Inimesed on tõepoolest imelikud. Ühed on kommenteerinud mu soengu kohta, et ma näen nüüd inimese moodi välja ja samas teised väidavad vastupidist, et näen rohkem välja nagu marslane.

Esmaabikoolitus ikkagi toimus ja see oli jube & vahva. Esimesed kaks tundi räägiti haigustest, nende sümptomitest nagu näiteks epilepsia korral ning ma ei talu selliseid loenguid. Kui mõõt täis sai, tõusin püsti ja ütlesin, et pean korraks väljas ära käima. Õues viskasin end kohe muru peale ja lebotasin seal viis minutit. Kui ma seda poleks teinud, siis ma oleksin minestanud. Hommikusöök? Check! Jõin piparmündi teed ja sõin kolm võileiba ja kiirnuudleid. Hiljem tundsin veel, kuidas hakkab järk-järgult halvemaks minema ja nagu õpetaja ütles enne: “Pane jalad laua peale, kui hakkab halb” ning täpselt nii tegingi. Muidugi, niimoodi näeb väga kickass välja, aga tervis ennekõike. Et te teaks, ma juba põhikoolis ei talunud neid videosid suitsetamise ja narkootikumid kohta, et mis tagajärjed nendel on ja kuidas see organismile mõjub jne. Hiljem läks lõbusamaks, kui igaüks pidi elustamist tegema ja nn “muinasjuttu” rääkima, et mida kannatanu puhul teha. Ei tea, kas viga oli minus või teistes, kuid teised rääkisid pidevalt, et seal hakkas järjest palavamaks minema. Kui mänguasjaga tegelesime, siis oli minu meelest seal paras temperatuur. Dunno, inimesed on imelikud.

12. juulil, ehk siis pühapäeval plaanisin Tartu minna. Inimesed on ikka nii imelikud. Hommikul räägin, et lähen Tartu ning kui bussijaamas ootan, helistatakse ja öeldakse viimasel hetkel, et tule kohe tagasi. Kurat, niimoodi tillist tõmbamine ajas ikka väga vihale. Niivõrd kohe, et viskasin telefoni vastu elutoa põrandat pilbasteks. Pole äärmist huvi selle üle, kas telefon töötab või mitte. Samamoodi ei paku huvi ka Viljandi folkfestival ja üldlaulupidu jättis ka täiesti külmaks, samas mida te ootasite tulihingelisest Jaapani fännist? Ja ma keeldun ka telefonit kasutamast. Ülehomsest saab kaks nädalat täis ilma telefonita. Isiklik rekord.

Sain mingi päev Tartus ära käidud küll jah. Devastator-i munanditest sangpommide nimel, ma tunnistan, et mulle meeldis “Transformers 2: Revenge of the Fallen.” Ma ei ootanud sellelt mitte midagi muud, kui täiesti mindblowing action-it. Action tundus mõnevõrra parem kui esimeses osas, kuid ülejäänu võib maha kanda. Nõustun Ralfiga, et Sideswipe oleks võidud rohkem näidada. See, kuidas ta rokkis filmi alguses, oli kickass – vuhises ekraanist täiel kiirusel mööda ja lõikas deception-ist auto pooleks oma mõõgataolise relvaga.. aegluubis. Ahjaa, mu Cinamoni klubikaart on siiani Lehari käes. :T

Ralfi ajendil, nagu tegi ta blogi puhul, hakkasin ajaga kaasas käima – liitusin Twitter-iga! Uurisin välja, et isegi (!) Britney Spears kasutab seda, mis on iseenesest muidugi väga positiiiivne. Paljud stsenaristid, muusikud ja näitlejad kasutavad seda. Näiteks “Sõbrad” seriaalist tuntud Matthew Perry säutsumisi on väga muhe lugeda. Siinkohal tsiteerin Sopranot: “See on kõigest aja küsimus, millal te kõik sinna tulete. ) Minu säutsumisi saate lugeda siit.

Reedel oli viimane õppesõit, mis läks päris hästi. Paaril korral ununes suunatuli ära ja seesama venelane sõitis tund aega, kuid seekord paremini. Selles mõttes, et seekord ei olnud eluohtlikku olukorda. Ma olin päris üllatunud, kui õpetaja ütles, et kohutuslik sõidutundide arv on läbitud. Järgmise nädala laupäeval on viimased teooriatunnid, seega kas eksam toimub siis kohe pärast neid tunde või kuidas? Dunno. Ja huvitav on see, et ma pole mitte midagi kuulnud mingist hädaabikoolitusest, mida peab autokooli käigus tegema. Ma olen küll esitanud arstitõendi, aga hädaabikoolitus? Doesn’t ring any bells.

Kuigi suvi on käes ja mul on praegu palju vaba aega, olen sellegipoolest uppunud animetesse, mangadesse, raamatutesse ja filmidesse. Anime hulgast ootab mind “Hellsing,” millest on peaaegu pool ära vaadatud, “Sailor Moon R” teine hooaeg (ärge naerge selle üle :d see on kickass shojo) ja Seirei no Moribito; manga hulgast “Mushishi,” mida hakkasin Kaia pärast lugema, “Battle Royale” ja Ouran High School Host Club; raamatute hulgast Natsuo Kirino “Grotesque” ja filmidest ammugi ei hakka rääkima.

Sel päeval, kui Lehar lõpetas keskkooli, küsiti minult neli (!) korda, et kas mul on tüdruk olemas. Neli korda samal päeval sama asja küsida erinevate inimeste poolt, see ei ole normaalne. Inimesed on imelikud.   -.-

Plaanisin Lehariga minna Belgiasse kuskil juuli keskel, ütleme 16-23 juuli, kuid ilmselt ei saa. Me saame minna siis, kui maasika hooaeg on läbi ja tomatid on valdavalt rohelised. Ja samuti tahaksime minna siis, kui Helen parasjagu välismaal tööl ei ole. Igal juhul, kui lähme – meid ootab Pariis, mida Lehar raudselt külastada tahab ja Amsterdam (punaste laternate tänav, HOO~!)

Eilne õppesõit oli eelmiste sõidukordadega palju parem. Siduriga koha pealt minek hakkab selgemaks saama. Ma olen määrasin endale tänasest karistuse, kui ma peaks siduriga tegeledes mootorit välja suretama. Kui võrrelda üleeelmise korraga, kui mootor suri välja 13 korda, siis täna kõigest neli korda! Märgatav areng siiski ei päästa mind 40-st kätekõverdusest.

Täna olin koos Liisiga sõitmas, kordamööda nagu ikka. Kumbki sõitsime ligikaudu 190 minutit Põlvas. Vahetult enne Räpina poole sõitu tuli tunniks ajaks autosse teine õpilane – vene keelt rääkiv neiu. See oli lihtsalt täiesti kohutav, kuidas ta sõitis. Pidurdas pidevalt liiga järsku ja ma kaotasin järje, mil muutusin väga ärevile, ma mõtlen kaasreisijana. Ühel hetkel tundus, et ta ei kavatsegi mööduda lapsevankriga emast ja Põlva Kaubamaja ette sõites kaldus ta vasakpoolselt realt kogemata parempoolsele rajale, et tagant sõitev auto oleks äärepealt peegli otsast sõitnud, kui õpetaja poleks viimasel hetkel rooli keeranud. Riina ka eneskindluse puuduses ei sõitnud nii hullusti, kuigi sattusin kohati ärevile.  See tuletas mulle meelde, et ta oli vist esimene tüdruk, kellest olin sisse võetud. Sel ajal, kui käisin algkoolis ning isegi lasteaias oli vist nii. : )) Vanemad pärisid kogu aeg, et kes see tüdruk paralleelklassist on ning nad siiani ei tea seda. Nagu sel oleks praegu tähtsust. : )

Lähipäevade jooksul saab hakata teleka ees rokkima~! Oh, seda ka, et te olete nüüdseks raudselt märkanud uut blogi kujundust. Loodetavasti teile meeldib!

Kokkuvõtlikult kahest-kolmest viimasest nädalast:

Jäin suvetööle, nagu oli arvata. Selle käigus pidin järgi tegema: 4 matemaatika, 2 eesti keele, 1 kirjanduse, 4 bioloogia, 4 ajaloo ja 2 lugemiskontrolli raamatutest “Isa Goriot” ning “Kuritöö ja Karistus,” mis muide sarnaneb olemuselt “Death Note”-ile. Lisaks sellele veel 2 matemaatika kodust kontrolltööd ja töövihikus mõned leheküljed täitmist. Pole paha, kui minu arvamust kuulda tahate. Võrrelge seda eelmise aastaga, kui mul oli vaja ainult 3-4 matemaatika kursust järgi teha. Skoor! Üle poole klassi jäi suvetööle ja ma imestan, et kui ma andsin hinneteraamatu klassijuhataja kätte, siis pool mu klassist polnud veel 11. klassi “lõpetanud.”

Miks nii palju järeltöid? Ühelt poolt lasin tunnid üle, millega kippusin liialdama ja teiselt poolt häirisid mind tohutult isiklikud probleemid parima sõbrannaga. Miks ma siiani kirjutan temast kui “parimast” sõbrast. Peamiselt kevadel ja ka juuni alguses, kui iga kord mõtlesin kas või korra tema peale, muutusin vihaseks. Ta ajas lihtsalt marru sellega, kui häbematult ta on mind ära kasutanud, et kedagi endale saada (mäletate neid jaanuaris toimunud pidusid eelmises korteris?) Ma ehk olen tõepoolest väga naiivne, et seda ei taipanud. Kuskil kevadel tuli laks vastu pead ja asjad selginesid. Kaotad oma sõbrast üle poole, kui ta armub. More than that. Okei, see fenomen kehtib enamiku kohta ilmselt, kuid häid sõpru ka ei tohiks unustada. Rohkem ja rohkem olen järeldusele jõudnud, et ma ei taha enam temaga mingeid tegemisi teha. Tal pole ilmselt aimugi, mida ma olen pidanud tundma tema pärast. See tähendab, et meil on ees tõsine vestlus. Ja foto shooting temaga jääb arvatavasti ära. Ma ei saa lihtsalt temaga enam edasi suhelda, kui tema peale mõeldes muutun vihaseks ja kurvaks. Kui mõelda kõigele sellele, mis viimasel ajal toimunud on. Kuidas öelda inimesele, et ma ei taha enam teda näha? Kõlab egoistlikult? Võib-olla ehk ta isegi on sellest aru saanud ja süümepiinade tõttu üritab kontakti edasi hoida. See on võimalik, kuid ta ise tõi selle endale kaela.

Zack: “We’re friends, right?”

Sellele järgnes lõpetamiste maania ja valus on selle peale mõelda, sest järgmisel aastal lõpetan mina. Üsna huvitav on võrrelda Tamme gümnaasiumi ja Räpina ühisgümnaasiumi 9. lõpetajaid. Seda märkasin juba eelmisel aastal, et Räpina 9ndikud näevad välja pigem laste moodi, kes on suhteliselt lapsikud võrreldes Tammega 9ndikega. Imelik erinevus.. või siis mitte. Lehari keskkooli lõpetamine oli kõige lahedam. Ahja keskkoolist lõpetas see aasta.. ee.. 8 inimest?! Lõpetajad olid selliste nägudega, nagu oleks käimas Jaapani tv show “Do Not Laugh Batsu Game,” kus üritatakse naeru tagasi hoida. Serioosselt kohe, muigama ajas.

Käisin kolm korda hambaarsti juures ja viimane külastus oli eelmistest kõige valusam. Eelmised korrad oli pigem mõnus kõdi sellega võrreldes. Tuimestus on päris lahe. Pool suud ei tunne, saad närida suu sisemist nahka ilma et midagi tunneks. Miinused on sellel ka – raskused rääkimisega. Ma pidin kaks korda bussipiletit küsima, et müüja saaks mu mõminast aru.

Umbes 1/3 õppesõitudest on läbitud ja siduriga vajab kõvasti harjutamist. Vahel tuleb sellega kohalt minek hästi välja, siis teistel kordadel läheb see nii metsa kui üldse annab minna. Eelviimasel suretasin autot 13 korda. Skoor. Iga titt, kes on manuaaliga sõitnud, oskab automaadiga sõita.

Oh, hakkab pihta. Enamus ajast juulis ja augustis olen taas Tallinnas nagu eelmistel suvedel. Müük läbi, siis on terve õhtu vaba. Coca Cola Plaza ootab! Oih, st mu suurimad fännid Aurelia ja Laura ka. They’re dying to see me. Me too! :*

Eelmises sissekandes jäi mul kirjutamata see, et kui ma päeva võrra varem ilmusin koju, siis tegin vanematele tünga, kui ütlesin: “Õpetajad saatsid mu koju, sest ma jäin seal õlle joomisega vahele.” Oii, nende nägu oleks võinud keegi filmida.

Lõpuks hakkasin nüüd autokoolis käima. Koolitus kestab 6 nädalat, laupäeviti kella 9-st kuni 14-ni. Tunnistan, et esimesed kolm tundi olid päris igavad, sest see oli rohkem sissejuhatav osa koolitusele. Kui aga asja kallale läksime,  siis läks rokkimiseks. Õpetaja on päris hea, ta oli isegi minu ema õpetaja. Ma oleksin pidanud juba eelmise aasta suve alguses autokooli minema, kuid siis olin ükskõikne selle vastu. Kodus sattusin kohe pommirahe alla, vanemad panid mind proovile, küsides esimese päeva jooksul õpituid asju ja muidugi seda, et kuidas seal oli olla. Come on, nad on kõik autokoolis olnud, nad ise teavad kõige paremini, kuidas seal oli.

Neljapäeva õhtul käisin kinos, mil oli viimane võimalus vaadata Rootsi vampiirifilmi “Luba sisse see õige.” Ma jõudsin napilt õigeks ajaks kohale ja unustasin telefoni hääletuks panna. Ja täpselt siis, kui ma olin kindel, et kindlasti keegi ei helista, aga näed, Lehar helistas. Helin ehmatas isegi minu ära. Film oli fantastiline, pärast filmi rääkisin temaga ja ta kutsus mind kuskile Vallikraavi tänaval asuvale klubisse, kus esines Ahja bänd Groundhog Day. Kõik see oma kompanii oli seal kohal – Mini-Me, Ursula, Kama jne. Kontsert oli mõnus.

Pärast seda läksin nendega Püssirohukeldrisse, võtsime ühed püssi punased. Seal toimus kaks… tähelepanuväärset sündmust, üks veelgi müstilisem kui teine.

Me istusime lauas, jõime oma püssi punaseid. Lehar läks korraks välja ja tüki aja pärast tuli tema kohale üks võõras täis mees, kes hakkas Kathleenile hullusti külge lööma. Alguses oli see üpris naljakas, aga hiljem läks asi tõsiseks. Ta võttis Mini-Me vihmavarju, alguses mängis küll sellega, aga hiljem ei tahtnud tagasi anda. Lehar tuli tagasi ja siis Mini-Me nõudis vihmavarju tagasi ja ta oli sunnitud seda jõuga tagasi võtma. Istus tagasi lauda. See tüüp muutus veidraks, tuli korraks ühele poole laua äärde, minu kõrval põhimõtteliselt. Ta jõllitas Mini-Med sellise imeliku pilguga.. ma vaatasin tema silmi – pupillid olid märgatavalt laienenud.  Siis kõndis teisele poole lauda ja üritas Mini-Mele laksu anda, mis oleks peaaegu õnnestunud. Ilge jama hakkas pihta, Lehar läks mölisema temaga ja peaaegu oleks vastu vahtimist saanud. Tüüp oli lihtsalt nii haigelt täis, et ei seisnud püstigi. Turvad tirisid ta välja ja rohkem me teda ei näinud.

Nii, mind ajabki rohkem segadusse, et kumb saab olla veidram, kas see, et tüüp lõi Kahtleenile külge või hoopiski see, et samal ajal, kui Lehar käis neid punaseid jooke ostmas, lõi üks vana mees mulle külge! Dunno, kas tal oli midagi viga, et ei märkanud armsat Kahtleeni just mu kõrval seismas; kuid ta pani mulle käe ümber ja kutsus tantsima. Aga sama kiiresti nagu ta ilmus, sama kiiresti kadus ka ära. Ilmselt jõudis täiega laksu all ajule kohale, et ma pole tüdruk.

Kool on põhimõtteliselt läbi, kuid mitte minu jaoks. Mul on ikka veel seal üht-teist teha, paar kursust on vaja korda ajada nagu näiteks bioloogia, matemaatika, eesti keel, kirjandus, ajalugu ja… vist ongi kõik.

Eelmisel nädalal käisin enda klassiga keemia praktikal Kohtla-Järvel. Me pidime esialgsete plaanide järgi veetma seal kolm päeva, kuid demokraatia võitis ja otsustasime teisel päeval kiiruga ära teha kõik ning koju minna. Igal juhul, kui oleks see kolm päeva kestnud, oleksin saanud Priitu silmast silma näha. Kusjuures, ma nägin fuajees juhtumisi tema pilti teiste piltide hulgas.

Sooritasime erinevaid keemiaga seotud ülesandeid TTÜ Virumaa Kolledžis, mis nägi päris kobe välja ja seal oli üsna modernsed masinad ja aparaadid. Me pidime näiteks suhkru sisaldust leidma jäätises  ja naatriumkloriidi sisaldust ketšupis. Grupp jagati kaheks, üks tegi katseklaasidega ülesandeid, teine sisalduse leidmist. Üks grupp tegi ühel päeval ühte tööd, teine grupp teist tööd ning järgmisel päeval vastupidi. Katseklaasidega ülesandeid oli igal juhul parem ja mugavam teha, sest eestikeelne juhendaja oli olemas. Aga teise variandi puhul oli tõeliselt nõme, et juhendajad rääkisid vene keeles. Mul on väga raske saada üle tülpimusest vene keele vastu ja seda andis seal kõvasti tunda. Instruktsioonid olid ka kohati liiga keerulised, et üksinda hakkama saada.

Ööbisime Järve gümnaasiumis ja täpsemalt magasime kolmanda korruse klassiruumis. Just nii, tüdrukud ja poisid samas toas. ^^ Esimese päeva õhtu oli parajalt kreisi. Ma mängisin paar tundi võrkpalli võimlas, mida olen väga armastama hakanud. Isegi Priidule tuli see üllatuseks, et koolil oli öövalvur olemas ning tal oli kaks väga suurt ja nunnut koera. Raul küsis vist isegi, mis tõug see oli, mulle ei jäänud meelde. Võrkpalli ajal lasti need korraks võimlast läbi, ma olin “Wtf?” näoga. Arvatavasti nad üritasid kanepit leida, mida meil ei olnud. (Mitte, et ma väidaks, et keegi oli need kaasa võtnud)   : ))

Võite arvata isegi, et joomine on selliste sündmuste puhul vältimatu. Oligi ja isegi mina jõin natuke. Klassivend hakkas liiga vara oma koksi jooma, mis koosnes mingist ulme pirnimaitselisest Aramisest ja Coca-Colast. Selle pärast ta kustus kõige esimesena kell 22 ja ärkas üles öösel kl 3. Magamise ajal oli keegi R-nimeline sodinud ta näo korralikult ära. Vurrud, Hitleri-sarnased vuntsid jne. Õpetajad käisid meid kontrollimas vahel ja täpselt sel hetkel hakkas Keiol halb ja läks akna juurde ja… Õpetajad arvasid ilmselt, et vaatab lihtsalt aknast välja ja naudib värsket õhku; kaugeltki sellest. : D

Kella 8 paiku tulid õpetajad klassi ja toimus väike seminari moodi värk, et mõlemas grupis räägiti lühidalt ja üldiselt ära, et mida nad tegid ja et järgmisel päeval oleks lihtsam. Ma olin õrnalt laksu all (2 pudelit Bud-i), kuulmine halvenes ja suutsin mingit osa kuulata. Ja see osa, mis meelde jäi, päästis mu naha järgmisel päeval, kui õpetaja küsis õpilasi individuaalselt ülesannete kohta. Minu võtmesõnaks oli “amfoteersus.”

Järgmise päeva hommikul olin tohutult väsinud ja kui viisime asjad bussi, läksime bussi korraks. Meil oli kõvasti aega, et kolledžis hommikusööki saaks süüa. Ma jäin seal magama. Ja kui ma ärkasin üles, oli kogu buss tühi. Kõik läksid ilma minuta ära. Nii ei ole ilus! : D Aga samas on see nendest omamoodi nunnu, et lasevad mul rahus magada. : )) Oi, kuidas ma ikka armastan oma klassi.

Kohtla-Järve on suhteliselt creepy linn, kui aus olla. See oli ilus koht küll, aga õhkkond ei olnud sõbralik. Pool rahvastikust on venelased. Virx midagi väitis, et sai paar aastat tagasi nuga kuskile neeru piirkonda ja näitas armi. Aga pole hullu midagi, sobib ikka ja on ideaalne koht õudusfilmi tegemiseks. : ))  Kohtla-Nõmmel (didn’t even know that kinda place exists) külastasime põlevkivi kaevandust, kus panime kitlid selga ja soovi korral sai valgustid kaasa võtta, mida ka tegin. 8 kraadi sooja. Ailar oli vist peast soe, kui ta arvas, et pääseb kaevandusse kõigest T-särgiga.

Rohkemat midagi polegi öelda. Täpselt nagu Peterburi reisi puhul, jäi puudu kirss vahukoore otsas. Whaaa..?!