kümme aastat šokiteraapiat.

Veedan üha rohkem aega korteris. Ühikas saan olla selle nädala lõpuni, siis jätan jumalaga. On taas põhjust vahuvein pauguga lahti teha. :3 Reedel viisime korterisse tosina jagu mööblit, kuid ruumi on endiselt päris palju. Mööblit tuleb veel. Üleüldiselt on väga suure korteriga tegemist, kokku 58,8 ruutmeetrit.

Reede õhtul näitasin korterit Anettele. Tegime natuke korrastustööd, terve köögi lõime läikima – puhastasime lapiga ära iga pinna, pühkisime põrandat, pesime külmkapi seest puhtaks ja panime kahvlid, noad, taldrikud, tassid ja muud kappidesse. Mu vanemad tõid Tallinna umbes 10-15 tassi… milleks nii palju… o_o Suurem vaev sai läbi, siis tegime sushit ja sõime kõhu täis. Õnnistasime korteri sisse ka esimese Lõuna-Korea filmi vaatamisega – selleks oli “71: Into the Fire.”

Henrik tahtis samuti korterit näha. Laupäeval pärast animeklubi koosolekut õhtul tuli ta mulle külla koos Anettega. Vaatasime ka siis filmi… Tegin läbi sotsiaalse eksperimendi. Panin ühe SNSD videokese käima.. mu lambakesed tormasid kiiruga välisukse juurde selle pärast. :D Henrik, see jobu, ehmatas mu ära, kui pärast külaliste lahkumist pesin köögis nõusid ja ta lehvitas mulle akna taga. Kaotasin 10 aastat enda elust.

Ma armastan seda momenti öösel, kui kella 4 paiku öösel kustutatakse kõik tänavalambid. Kottpimedat tänavat vaadata on tõeliselt lahe.

Korea keele vihik hakkab näitama tõsiseid märke kulumisest.

Nüüdseks mäletab seda vist ainult mõni üksik inimene, aga aastaid tagasi, õigemini 2009. aastal, üritasin algust teha animeblogiga, mille kujundus oli omal ajal hästi… heleroheline. Esimene arvustus oli Satoshi Koni “Paranoia Agent“ist ja rohkem midagi ei tulnud. Sinnapaika see jäigi. Vaatamata sellele, mis eesmärgiga alguses lõin selle blogi, võtan nüüd, kolm aastat hiljem, täiesti uue suuna – hakkan kirjutama Lõuna-Korea filmidest.

Kes teab, aeg-ajalt kirjutan paarist muust Aasia filmist, kui viitsin. Kommenteerin filmide kohta väga aktiivselt Filmiveebi foorumis, kuid teema “Viimane film, mida vaatasid” on üsna hajuv ja mööduv ning filmiblogis on parem säilitada arvamusi filmidest. Kirjutan muidu ikka paralleelselt nii filmiblogis kui ka filmiveebis. Filmiblogis otseselt ei kirjuta pikemalt, kui tegemist pole just täiendavate märkustega. Seda näitab ainult aeg, kas filmiblogi tabab sama saatus nagu animeblogil.

Alloleva loo meeleolu läheb üsna täppi minu tujuga viimaste päevade jooksul. Oivaline kombinatsioon viiulist ja trummist.

Only the ways of life teach me lesson, but the rhythm of music teach me how to feel.

kuidas saada sushisõltlaseks?

Valentinipäevaks õnnestus mul haigeks jääda. Mitme aasta jooksul oli jõudnud ununeda, kui vastik on haige olla. Aga ei õnnestunud sõbrapäevast eemale hiilida, isegi kui olin haige. Selle päeva õhtul tuli Anette ukse taha, tegi kalli ja andis väikse kaardikese. See nägi nii nunnu välja ja peale oli joonistatud Totoro. Üsna kehv päev lõppes vähemalt ilusti. ^^

Anette sünnipäeval olid tõsiselt head sushid. Neid ma oleksin võinud lõpmatult süüa. Sellele eelneval õhtul, Miyako valentinipäevapeol, oli üsna palju inimesi. Anette sünnipäev mõjus seepärast värskendavalt, sest seal oli kindel ja väike seltskond, mitte ülemäära liiga palju inimesi. Kinkisin Anettele banaani. Kummist. Sellise, mida saab pooleks murda, pigistada, väänata ja venitada. Ühesõnaga selline, millega saab kõike teha. Söödav pole kahjuks. Muidugi võite proovida seda süüa, pole hullu. Aga ma ei vastuta tagajärgede eest. Tegemist on stressimaandajaga, et kui sa seda mudid, annab ta tagasi positiivset energiat. See saavutas päris palju… tähelepanu, köh-köh. ^^ Vaatasime Lõuna-Korea filmi “Hello Ghost.” Võite ära arvata, kelle süü see oli. :3 Anettel oli plaanis meile “Arrietety”t näidata, aga me ei saanud selle filmi transportimisega hakkama minu arvutisse ja pidime midagi muud välja mõtlema.

Oeh, üha rohkem ja rohkem tunnen, kuidas ma tahaksin juba ühikast ära. Hetkel on üsna negatiivsed emotsioonid. Jah, asukoht on suurepärane. Kooli jalutan 10 minutiga. Bussijaam on siinsamas ja kesklinn on kõigest käeulatuse kaugusel. Aga muud.. midagi head ma ei oska öelda. Terve korruse peale on köök, WC ja duširuum. Õigemini, teisel korrusel, kus elan, isegi pole kööki, mis tähendaks seda, et ma peaks ülemise korruse kööki minema. Kõige suuremaks üllatuseks ei lubata külalisi enda tuppa, kui tegemist pole lähisugulaste või pereliikmetega. Nagu, mis? Läksin koos Henrikuga Anette sünnipäevale, enne otsustasime minu poolt läbi käia ja selgus, et teda ei lubata mu tuppa. Kas või paariks minutiks, et sünnipäevakaarti kirjutada. Kogu aeg mõtlesin, et see on iseenesestmõistetav, et sõbrad võivad külla tulla. Kas või registreerimise alusel valvelauas nagu Maaülikooli ühiselamus.

Viimase kuue kuu jooksul olen hakanud igatsema lihtsaid asju nagu sõprade külla kutsumine, filmiõhtute korraldamine ja isegi kokkamine. Jah, ma igatsen tõsiselt kokkamist ja sooja toidu söömist. Peab tõdema, et toitumine on üsna.. vilets. Pikemalt ei taha tõesti siin elada. Mõnes mõttes on meeldivam kui Maaülikooli ühiselamu, kuid siiski aja jooksul rusuvas ja ängistavas atmosfääris on raske elada. Tunnistan ausalt üles, et üsna tihti viib see mind masenduseni. Mõnedel juhtudel ma ei leia hommikul energiat ega jaksu kooli minna. Mõnikord isegi mitu päeva järjest. Novembris ma ei jõudnud tervelt nädal aega järjest kooli.

<Ralf> muideks sushicatis oli eile girls generationi videod

<lostinthemist> O_____O

<lostinthemist> MILLISES?!

Ahjaa, kuulsin, et filmi “Risttuules” võtetele otsitakse näitlejaid. Eelkõige peenikesi ja pikki inimesi. Kui kuulsin sellest, siis ma tundsin, kuidas kõige selle trummipõrina saatel, valgusvihu käes ja ilutulestiku taustal… minu tähetund on saabunud! Solarise 0-korrusel oli casting. Täitsin ankeedi ära ja minust tehti neli pilti. Ma olin number 3333. Kes teab, äkki see on hea märk. :3 Kui läheb piisavalt hästi, võetakse ühendust. Kunagi. :3

Korea keele tunde armastan üha ja üha rohkem. ^^ Need tunnid annavad nii palju energiat juurde. Õpetaja kiirgab positiivsust. Üks esmaspäevane tund oli võrratu. See oli kui eratund, ma olin õpetajaga kahekesi. Poole tunni pärast jõudis lõpuks teine inimene ka kohale, kuid me olime juba alustanud tunniga. Ajasin õpetajaga juttu ja üritasin võimalikult palju korea keeles rääkida. Selle tunni teemaks oli perekond. Rääkisin, kust ma pärit olen, kus mu vanemad elavad ja seda ka, et kasvatame tomateid ning maasikaid ja suvel müüme neid keskturul. Õpetaja oli üsna lummatud sellest ja ütles, et tuleb kindlasti suvel mind keskturgu külastama. ^^

Kõik need toredad korea keele tunnid annavad nii palju jõudu ja energiat mu unistusele. Ja tänu Anette sünnipäeval söödud sushidele on minust saanud sushisõltlane. Kaabakas selline!

lostisenss ei vea kunagi alt.

Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, et sess oli lõpuks ometi läbi. Nagu ma kirjutasin, oli mul kohutavalt igav eksamite kõrval. Aga õnneks aeg liigub edasi ja hommikud läksid üha valgemaks.

ärkan pool 9 üles, vaatan aknast välja. ütlen endamisi pahuralt “miks krt väljas ikka veel nii pime on” ja vajun edasi magama lihtsalt

pool tundi hiljem: “wat, miks väljas juba nii valge on” ja magan edasi

Ühel ilusal laupäeval käisin Anettega ja tema pisiõega šoppamas. Tema sõbrannal Birgittal on sünnipäev ja läksin appi kingitust otsima. Mõtlesime, kas me lähme Kristiine või Viru keskusesse. Aga sellele pani punkti Anette pisiõde, kes ütles: “Kristiines ei müüda kõike, sest seal ei müüda ju elevante.” Mis on isegi üsna tõsi.. mina vähemalt pole Kristiine keskuses elevante näinud. Keegi on?  Ning veel kui lillepoes olime, valisime hoolega, mis lilled võtta. Küsisime pisitüdruku arvamust, et mida ta arvab valgeroosa siksakiliseset roosist, mis nägi minu meelest väga ilus välja. Anette väikeõde pani jälle punkti maha: “Mulle ei meeldi see, mul hakkab paha.” Selle peale puhkesime tõsiselt naerma. :’D Nii adorable, lapsesuu on parim. Igatahes, Hello Kitty poest jäi mulle silma üks tõsiselt äge kruus, mille ma endale ka pidin pikemalt mõtlemata sebima. See näeb nii äge ja nunnu välja. :3

Jaanuari viimasel nädalavahetusel toimus iga-aastane Baka kokkutulek, kuhu läksin ise kolmandat korda. Kui eelmised kaks kokkutulekut olid tõsiselt “OMOMO-parim-üritus-aastas-EVER” vinged, siis see aasta oli.. nii lahja. Kui koju jõudsin, oli nii tugev pettumuse maik suus. Jah, saun ja fotojaht olid eepilised. Aga muud ei oska konkreetselt midagi öelda. Rõvedalt paljud inimesed, keda ma oleks soovinud meeletult seal näha, lasid üle või ei saanud kokkutulekule tulla. Tija, Rahel, Gerli, Anti, Hannes, Kauri-chan, Ahti ja veel mitmed…

Kopra tallu jõudmine oli omaette probleem.

<Henrik> kas sul mingi GPS on?

<Rauno> lol mis asi on GPS.

<Henrik> Geografic Positioning System

<Rauno> ei Henrik.

<Rauno> mina töötan sellise meelega nagu lost sense.

<Rauno> sa võid seda kutsuda ka lostisensiks

<Henrik> aa…et sa mingi eksid ära :D

<Rauno> ma uurisin juba teekonna välja.

<Rauno> minu lostisensi kohaselt me peaksime kohale jõudma ikka…. eventually.

<Henrik> kuhugi…

Sõites Kopra talu poole vägistasin inimesi Girls’ Generationi muusikaga. Ahjaa, Tallinnast startides näitasin Anettele seda Girls’ Generationi muusikaplaati. Anette hakkas selle järele haarama…  Ütlesin kiiresti: “Ei, sa ei viska seda aknast välja!” Otsustasime Viljandis peatuse teha ning poes käia. Jõudsime autoga Viljandisse. “Uu, kena maja. Pole paha korter. Ilus tänav. Aww, vaadake seda koera seal nurgas. Mõnus, päike paistab ka.” Umbes nii mõtlesin viis minutit järjest ja kui olin piisavalt sügavale linna sisse sõitnud, alles siis taipasin küsida endalt: “Kus me oleme?” Aga kallid lugejad, ärge kartke, ma improviseerisin ja lõpuks jõudsime Prismasse. Poodi jõudes tunnistasin teistele üles, et linna sisse sõites ma ei teadnud tegelikult, kuhu ja mis suunas üldse sõitma peab. Henriku sõnul ma tegin soliidset pokkerinägu, sest nad ei tajunud ära, et ma ei tea, kuhu minna. :3

Supisööming oli võimas. Mina olin muidugi Team Frikadellisupp. Saime supid kätte, Ott hõikas: “Head isu!” Henrik ütles selle peale nii kurja häälega: “Mis sa lõugad?!” Sõin kaks portsu frikadellisuppi ja veel kaks kaneelirulli. Saun.. ma olin taaskord nii nukker, et polnud jääauku. Kuid lume sees sai piisavalt palju lumeingleid tehtud.. Ning mis veel.

Fotojaht. Kohe on näha, et kolme aasta jooksul on see asi järjest enam ära vajunud. Ideid ja kujutlusvõimet jääb järjest vähemaks. Aga kõige ägedam fotojahi teema oli “Soojal maal, palmi all.” Selle pildi tegime õues päikese käes. Arvestades seda, et me võtsime riided seljast ära, oli õues kusjuures üllatavalt soe.

Kuid kokkuvõtlikult tõesti.. see aasta jäi asi väga lahjaks. Paar maitsvat kirssi ei tee siiski halba vahukoort heaks. Loodetavasti järgmine aasta on parem, sest siis on 10. aasta juubel.

ruutjuur on nagu kaks ruut.

Juba täna päeval saan uued juhiload kätte. Kaks aastat saab täis. Libedasõit oli üle mõistuse lõbus. Hirmus, samas lõbus ja adrenaliini pumpas. Varahommikul jõudsime Raadi lennuväljale ja libedasõit kestis kolm tundi. Ega ikka tõesti ei ole nii, et suudan autot kontrolli all hoida. Vastupidi hoopis. Kogu selle koolitusega nägid ja kogesid kõik ise, kui vähesest piisab, et kontroll kaotada. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei mõelnud enne seda, et suudan küll kontrolli all hoida. Omaenda supervõimete ego sai valusa löögi. Seal oli kolm ülesannet, millest igaühte proovis iga inimene viis korda või pisut rohkem. Ütleme, 18st katsest õnnestus mul vaid kolm sõitu. Ülejäänutel juhtudel oleksin surnud. Või lebotaksin kuskil kraavis. Või midagi sellist. :3 Aajah, ma ajasin kolm-neli põtra alla ka.

Raadiosaatjad olid õudselt lahedad, millega instruktor kommenteeris ja andis nõu, mida järgmisel korral teha. Vahel lausa soovisin, et palun jää vait. Mõni hetk hakkas mul igav ja ütlesin raadiosse mõned asjad. Nagu näiteks: “Mu loomulik värv on sinine” või “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Üks hetk sõidukaaslane ajas põdra alla ja hõikasin raadiosse “PÕDER~!” ning seejärel instruktor palus kommentaarid endale jätta. ;_; Pool teed sõitsin ise tagasi Räpina poole ja see polnud mitte põrmugi erinev tavalisest õppesõidust. Oi, kuidas sõiduõpetaja armastas rääkida. Kui ta leidis millegi, mida ma võiksin sõitmisel parandada, siis ta rääkis sellest väga pikalt ja lõputult. Aga ma ei kurda. Teooria loengul rääkis ta ka praktiliselt sama juttu, mis kaks aastat tagasi. Check-listi täitis ta täielikult ära. Näiteks ütles sõna-sõnalt, nagu eelmine aastagi: “Alkohol mõjub igale inimesele erinevalt – mõni hakkab laulma, mõni hakkab tantsima. “

Läksin järgmisel päeval juba Põlva ARKi. Võtsin igaks juhuks kaasa 25 eurot, ehk läheb kõht tühjaks või midagi sellist. Jõuan kohale. Tädike ütleb, et peab riigilõivu maksma.

*blank stare* “Eee… okei, kui palju?”

“Teil läheb see maksma 27 eurot ja 48 senti.”

Nojah siis, mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju minna. Uuesti ma samal päeval tagasi minna ei viitsinud.

Reedest kuni eilseni olin Tallinnas. Tomatihooaeg on juba kõvasti alanud ja järgmise kuu veedan enamasti Tallinnas, keskturul müün ja õhtuti liigun linnas ringi. Samamoodi nagu aastaid on olnud. :3 “Pannidega blondiin, kes vaatab Solarise 0-korrusel pea iga päev SNSD muusikavideosid.” :’D

Kinokava on see suvi kuidagi nii… kuiv. Muidugi, eks häid pärle on sel suvel olnud, aga eelmistel suvedel on olnud kordades rohkem filme, mida tahaks näha. Käisin eelmise nädala reedel Ameliaga viimast Harry Potteri filmi vaatamas, nii veider kui see ka poleks, pärast seda ma pole lihtsalt viitsinud kinos käia. Aga Harry Potter lõppes väga võimsa pauguga. Pärast vaatamist oli pisut tühi tunne, et see on nüüd lõpuks ometi läbi. Iga Harry Potteri filmi vaatamine kinos oli nüüd omaette otsast lõpuni traditsioon. Liiga muhe oli vaadata pärast seanssi ühte väikest poissi, kes oli ikka veel Harry Potteri maailma uppunud ja vehkis oma joogikõrrega nagu võlukeppi. Ning hiljem nägin teda uuesti õues. Liiga äge ja naljakas on sellist asja vaadata. :’)

Sama päeva õhtul oleksin ka äärepealt Katusekinos ära käinud. Aga vot, kui juunis uurisin Katusekino kohta, oli meelde jäänud, et seanss algab iga päev kl 23.30. Ning tookord avastasin, et nüüd algab Katusekino seanss pool tundi varem. Uurisin ka katusekino kava ja seal leiab ikka väga häid pärle, mida vaadata. Värske õhu käes, Viru keskuse katusel, rannatoolidel ja kõrvaklappidega. Oi, kas või puhtalt Katusekino kogemuse ja elamuse pärast tahaks seal ära käia.

Mm… Solarise Vapiano avastamise rõõmud. Ma olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Koht on tõepoolest väga-väga ilus ja omapärane. Esimesel korral sõin Calzone pitsat, mis on nagu hästi mahlane kokkukeeratud pitsa singi, teravamaitselise vorsti ja seentega. Järgmisel päeval tirisin Henriku ka Vapianosse pitsat sööma. Kolmandal päeval proovisin aga pastat. Bolognese pastat. Ning kõige tipuks tiramisu kooki. See oli esimene kord, kui ma sõin tiramisut. Esimene lusikatäis ja tundsin, kuidas ma lihtsalt tõusin kõrgemale. See oli… unikaalne maitseelamus. Mul polnud sõnu enam, kui kirjeldamatult hea see oli. Iga lusikatäis oli vapustavalt hea. Ma ei tahtnud, et kook otsa saaks, mitte ealeski. Nii kuradi maitsev. Nii dellishiouss. Rääkisin Riho-chanile ka, mida ma olen nende kolme päeva jooksul Vapianos söönud ja ta küsis: “Miks sa paks ei ole?” :’D

Sõime Henrikuga igatahes kõhud täis ja mõtlesime, mida edasi teha. Siis tema tuleb ootamatult ühele mõttele: “Ma viin su Lasnamäele!” Lasnamäe ekskursioon oli omamoodi masendav ja sünge kultuurišokk. Tegelikult kultuuri ei olnudki. Tegelikult paar kohta olid intrigeerivad. Vaatan paremale, seal toimub mingi remont ja pilt on niisama kole. Vasakule vaadates näen aga veekoguga karjääri. Veekogu juures nägime silti: “Ujumine keelatud.” Vähem kui minuti pärast nägime, kuidas üks inimene hüppas vette. : D Nägime kaks kiirabit. Siis ta näitas mulle, kus koolis ta õppis ja kus ta kunagi elas. Mõni vaatepilt oli paraku lihtsalt liiga masendav. Võttis kohati kõhedaks. Üks ülikonnas mees kõndis meist mööda. Ütlesime mõlemad samal ajal naljatledes: “Maffia!” Niivõrd muserdav, et mu kurk kuivas kohutavalt kogu aeg ja iga natukese aja pärast võtsin lonksu vett. No ikka..

Kusjuures, meil oli Henrikuga enne Vapianot väga pikk arutelu ruutjuure teemal. Ma esitasin väite “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Oi, me vaidlesime selle üle pea terve tee, kui liikusime keskturult Solarise Vapiano poole. Seda vaidlust oleks pidanud arutlema. Üks trollib ühte, teine trollib teist. Lõpuks jõudsime järeldusele, et õige väide on siiski “ruutjuur juurruudust on juur.” Või midagi sellist. Tegelikult mu juhe jooksis kokku lihtsalt.

Õhtul läksime Koidu korterisse. Hannes ja Anette vaatasid filmi “Shutter Island.” Anette… ei andnud mulle kallit, sest ma olen liiga pikk! TT_TT Fain siis, fain! Järgmine kord ei saa temalt siis minu käest kalli. Ma nõuan oma kättemaksu! Igal juhul käisime Männikul ujumas. Hannes jõudis enne mind öelda “shotgun.” Anette vanemate autoga sõitsime kohale. Pagasist võtsime ujumisasjad. Mina aga haarasin kohe rannapalli enda kätte. Ja siis varitsesin neid kõiki rannapalliga selja tagant – viskasin rannapalli vastu nende päid. Relvastatud rannapalliga. Ja ülimalt eluohtlik! :3

Üsna haruldane on Tallinnas kokku põrgata tuttavaga. Võtsin endale McFlurry Lioni šokolaaditükkidega ning mõtlesin uurida, mis raekojaplatsil toimub. Tegemist oli ikkagi laupäeva õhtuga. Poolel teel kõnnib Ingrid vastu – meie animeklubi kõige uuem liige. Ta sõbranna läks sünnipäevale ja jättis ta üksinda linna. Oh well, mis siin ikka. Olime siis koos ja ajasime juttu raekojaplatsil ning nägime ära, milline näeb välja Vabadussammas hämaras. Tal oli õigus – McFlurry söömine polnud kõige parem mõte, sest ma hakkasin lakkamatult köhima. Ingrid naeris iga kord, kui ma üritasin midagi öelda, aga köha ei lasknud mul seda teha. :D Siiani vaevlen köhahoogude käes.

Viimased 3-4 ööd Tallinnas viibisin Koidu korteris. Seal on iga kord nii muhe olla. Hannesega on eriti lõbus. Ühel õhtul ta praadis pelmeene ja  tantsis SNSD järgi, mina aga samal ajal laulsin. Ta tegi isegi kätekõverdusi muusika rütmis. : D Mõni päev oli mul olukord, et viimase 48 tunni jooksul olin maganud kõigest seitse tundi. See on konkreetselt see, kui sa jääd Hannesega väga elavalt rääkima ja avastad, et kell on juba pool 4 – äratus on hommikul aga kl 7. :’D

See on tõepoolest väga mõnus koht. Kuigi, mul hakkavad tekkima juba vaikselt süümepiinad, et ma ööbin seal ehk liiga palju. Tõsi, seal on väga ülimalt tore, aga ma ei taha Koidu elanikke ära tüütada. Kuigi ööbisin seal vist kolm-neli ööd, hakkas juba seest natuke kripeldama. Õigus, viimane öö Koidu tänaval oli nii kohutav. Miskipärast tuleb kõige tugevam köhahoog just magama jäämisel ja see öö oli küll nüüd köha tipphetk. Pidin nii palju pingutama, et köhimisega Riho-chani mitte üles ajada. Kuid see polnud veel kõik tookord, mu nina hakkas verd jooksma. ._.

Eile oli aga turul tõesti väga raske müüa. Viimase nädala magamata tunnid andsid end tugevasti tunda. Sellistes olukordades on väga muhe, kui hästi kohv töötab, kui seda harva juua. Sellega kaasneb aga üks oht – kõhulahtisus. Üks päev Heleri naeris, kuidas ma järjest jõin kuume jooke. “Kõigepealt tuled vasakult kohviga, pärast tuled paremalt teega ja siis tuled uuesti paremalt uue kohviga.” Ma poleks eile pärast turgu mitte kuidagi jõudnud koju sõita, vähemalt mitte sellise unevõlaga. Seega magasin paar tundi, mis tegi mu tunduvalt erksamaks ja olin valmis lõpuks üle tüki aja Räpina tagasi sõitma.

Tallinn-Tartu maantee õhtutundidel jooksis üks noormees läbi tugeva paduvihma ja välgu. Teda aga see ei häirinud ja jooksis niisama edasi, endal suured pannid peas. Eemalt vaadates oli see väga võimas vaatepilt, eriti kui välku sähvib taustal. Ja mina aga kuulan sõidu ajal SNSN’d ja naudin lihtsalt seda vaatepilti, ning sõidan muiates temast mööda.

Täna hommikul oli üle tüki aja nii mõnus magada – ilma äratuse ja ühegi kohustuseta. :’)

kiljume… nagu väikesed tüdrukud.

Nagu arvasin, kanji töö läks väga ilusasti. Kolm töökest on veel jäänud. Teisipäevases inglise keele praktikumis esinesid kursakaaslased ettekannetega. Oeh, ma pean järgmise nädala teisipäeval esinema.. selle nädalavahetuse üritan pühendada ettekande koostamisele, sest muidu läheb kiireks. Kuulasin teiste ettekandeid, sain juba hea ettekujutuse, milline võiks mu ettekanne olla ja samal ajal.. kritseldasin ja harjutasin kanjisid. Neid on nii mõnus kritseldada, kui igav hakkab. Kursaõde nägi kanjisid ja ta sattus vaimustusse. :3

Teisipäev, teisipäev… Lõpuks jõudis kätte aeg, mil sain kätte uued kuulmisaparaadid. Oh põrgut.. vean kihla, et kui ma oleks 10. aastane, siis ma vehiks kätega nagu hull ja nutaks. Sest tõesti, helid tunduvad hetkel nii teistsugused ja võõrad. Põrgusse, isegi mu enda hääl kõlab teistsugusena. Ning ei saa mainimata jätta sedagi, et olen hakanud kuulma nüüd uusi helisid, mida ma pole kunagi varem tähele pannud. Näiteks nüüd, ühikas (jah, ma ei ela nüüd enam vanatädi juures, vaid Maaülikooli ühikas) kuulsin läbi akna, kuidas rong mööda sõidab. Ja ei, aken oli kinni. Pärast viimast praktikumi teisipäeval sain kõigepealt kokku Henrikuga, kellega käisin Žen-Ženis söömas. Oiii, ta pani mind juba kohe alguses proovile ja üritas tekitada vaikselt erinevaid helisid – klõpsis küünlajalga, koputas õrnalt vastu lauda ja nii edasi. Ma olin vahel päris meeltesegaduses.

Pärast seda aga läksin Ketly juurde, endiselt meeltesegaduses, kus sain taas süüa spagette hakklihaga, aga kõige tähtsam oli siiski jäätisetort! Mustsõstramaitseline jäätisetort, mille peal on riivitud šokolaaditükkide kuhi… urr, nii kuum… :3 Sebisin Raheli ka kohale, kes jõudis hiljem kohale. Kuna päeva põhikavas oli “Final Fantasy VII – Advent Children Complete,” mida ta tahtis ka näha, siis vaatasime Ketlyga seni filmi “Incite Mill.” Seda olin tahtnud juba detsembrist saadik näha. Mis teha, mind lihtsalt intrigeerivad sellise temaatikaga filmid, kus inimesed lukustatakse kuhugi ja neid sunnitakse osa võtma tapmismängus – umbes nagu mu lemmikfilm läbi aegade, mis on “Battle Royale.”

Iroonilisel kombel, Rahel jõudis ukse taha täpselt mõni minut hiljem, kui film lõppes. Ma loodan, et Rahelile meeldis Final Fantasy film väga. Ehk oleks talle vist isegi rohkem meeldinud, kui mina ja Ketly ei oleks erutunud iga väiksema Cloudi seksikale liigutusele ja kiljunud nagu väikesed tüdrukud.

Sest tõesti, kuidas saab MITTE kiljuda sellise überseksika Cloudi iga pisema muskli tõmblusele? *-* Tuled kustu, ja niimoodi vaatasime terve filmi ära, sõime vahepeal viinamarju ja põukisime üksteist. Oojah, viinamarjadega seoses ka… pooled viinamarjad olid söödud. Ma ütlesin: “Ma pööran need ümber,” ja pöörasin viinamarjad kausis ümber. Saite aru loogikast? Pärast filmi naersime pool tundi lihtsalt järjest absurdsete naljade üle.

Kolmapäev see-eest… seda päeva iseloomustab tõenäoliselt kõige paremini see väike armas pildike: Mhm, kuulmise pärast. Aga vähemalt kuradi suur pluss on uutel aparaatidel see, et mikrofon ei ole ainult ettepoole suunatud, vaid taha ka. Neli aastat eelmiste aparaatidega oli kogu aeg see asi, et mikrofon oli ainult ette suunatud. Konkreetselt iga kord, kui õpetaja kõndis mööda klassi ja liikus tahapoole, siis pidin tema poole vaatama, et paremini kuulda. See muutus tõesti väga tüütuks ja mingi hetk ma lihtsalt lõpetasin konspekteerimise ära, sest ei viitsinud pead keerata. Aga endiselt, teistmoodi kõlavad helid ajavad segadusse. Jaapani keel oli eriti kohutavalt raske – suur klassiruum ja seal kajas väga palju. Samas… see on kõigest algus ja täielikult ümber kohanemine võtab keskmiselt aega paar nädalat. Sellised on mu esmamuljed.

Alates tänasest, neljapäevast, hakkan olema JAFFi infolauas Cinamoni kinokassade kõrval. Küll mitte iga päev, kuid enamiku aja festivalist. Juba kell 16.00 võib mind näha juba. Stepmania, Guilty Gear ja värki. Rahaga on pisut kitsas olukord see aasta, seega ei saa suurt animemaratoni teha nagu üle-eelmisel aastal, kui vaatasin festivali jooksul tervenisti 11 filmi ära. :3 AGA! Alati on olemas järgmine aasta!

Igatahes, tundub, et olen saanud blogiga taas uuesti rajale, vaatamata nii pikale augule. Selle asemel, et teha pikk-pikk kokkuvõttev sissekanne eelmise aasta olulistest sündmustest minu jaoks… Ma vahepeal üritan sissekannete sisse sulatada mõned lõigud, kus kirjutan, mis eelmisel aastal samal ajal toimusid. Näiteks varsti tuleb AnimeFest Lätis.. eelmisel aastal tegin seal Cloudi cosplay’d, aga eks selles kirjutan kunagi hiljem, kui on õige aeg kasutada “eelmisel aastal, samal ajal” fraasi. :3  Sellega seoses sooviks ka teada saada, kui palju on mu blogil nüüd endiselt lugejaid alles. Kes endiselt hoiavad silma peal, ma oleks väga tänulik, kui annaksite endast märku näiteks kommentaari jättes. :)

Mul… pole kunagi olnud plaanis blogi hüljata.

Ametlikult Asashio liige.

Nüüd on parim aeg kirja panna, mis septembris toimunud on.

12. septembril käisin Aurelia sünnipäeval Tallinnas. Ta pidas sünnipäeva Vertigos restoranis, mis nägi robustselt ilus välja. Vaade kesklinnale oli ilus. Kingitust otsisin tükk aega päev enne sünnipäeva ja kuidagi läbi surma õnnestub alati leida kingitus, mis sünnipäevalisele meeldib. Kuid fakt on see, et ei saa öelda päris, kui kingitus ei meeldi, eks? : )  Aga Aurelia sõnul meeldis talle soolalamp väga ja sobib isegi toavärvidega. Vertigos sõime peamiselt jaapani toitu. Sushi, teate küll. Ma olin põhimõtteliselt ainus, kes söögipulkadega sõid. Mõned vist proovisid nendega süüa, aga lõppude lõpuks läksid üle kahvlitele ja nugadele. Sünnipäev ise oli väga muhe ja mõnus. Vahepeal sai tohutult palju naerda. Holgeriga aretasin välja täiusliku plaani. Lausa kahju hakkas Liisust. Vaene Liisukene, pidi taluma minu blondiinsust, kui mängisime Aliase mängu.Tulin viimase bussiga tagasi Tartu.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Siiani imestan selle üle.

Samal nädalavahetusel Tartus toimus AniMatsuri ja sinna jõudsin pühapäeval ainult. Priit oli laupäeval sellel üritusel ja temaga taas ei saanud kokku. : D AniMatsuri oli täiega kickass. Päeva nael oli kohe kindlasti cosplay esinemine, enamik külastajatest olid lätlased. Seega polnud ime, kui enamik lätlasi olid cosplay kostüümis. Ja ma räägin, mõned cosplay-d olid küll sellised, et löövad täiesti pahviks ja karp vajub põrandani. Nt “Code Geass”ist pikkade roheliste juustega C.C., samasugune riietus ja käes pitsakarp. Päeva parim cosplay esinemine oli võimas ja oli teisigi häid esinemisi. Üks tüdruk kehastas Misa-Misat animest “Death Note,” ta tutvustas laval seda vihikut (y’know the drill – write someone’s name on it and the person dies in 40 seconds) ja siis seejärel kohe küsis ühelt lava ääres seisjalt: “Hi, what’s your name?” Ma purskasin selle peale naerma, see oli ikka väga andekas. xD Iiris Vesik oli laval võimas.

Lisaks sellele seal oli kirbuturg, müüdi mangat ja DVD-sid. Ostsin sealt Final Fantasy VII: Advent Children plakati ja FF VII mängukaardid, lisaks sellele Claymore võtmehoidja. Veidike soolased hinnad tõesti, kuid FF VII fännile kohutuslik ost. Ma oleksin pidanud Mushishi teise volüümi ära lugema, kui pärast sünnipäeva sõitsin bussiga Tartu poole. Sel juhul oleksin saanud Mushishi kolmanda volüümiga pihta hakata manga lugemisnurgas. ^^

Selle aasta JAFFil lubasin Kaiale, et liitun animeklubi Asashioga pärast JAFFi, kuid polnud jõudnud seda teha. Kuid õnneks polnud ta minu peale pahane, et ma seni polnud liitunud. Otse vastupidi, kalli sain hoopis. ^^

Käisin üleeile Erichi ja Virco sünnipäeval Külitses. Sünnipäev oli päris muhe. Küll aga Vircost oli see väga nõme, et ta sünnipäeval minema tõmbas. Külajuttude kohaselt pidid olema probleemid oma tüdrukuga, kuid mina ei tea. Mina ja teised saime küll aru, et mõlema sünnipäevapidu on ja kui niimoodi ära kaduda.. siis ei tea tõesti, mida sellest arvata. Kaks tüüpi pidasid kõne ja see oli tõeliselt vaimukas. Et kuna Erich sai 18. aastaseks , siis pole mitte ainult alkohol ja suitsud lubatud, vaid ka… võtsid kinkekotist välja pornoajakirja ja -video. Enamik läksid sauna, kust oli kuulda tõelisi metsahääli. Sõna otseses mõttes karjuti üksteise kõrva täiest kõrist ja niisama. Kui üks hakkas karjuma, siis teised kohe ühinesid karjumisega. Marx oli vahepeal suures jamas, sest ta istus saunas Keio poti peal! Mängisin esimest korda Twisterit ja Ats on ikka väga hull, pidevalt lükkab maha. Mina lasin tõesti end maha lükata, kuid Ingermar mitte ja selle tõttu Ats lõi enda pea tohutult vastu põrandat ära, et laubal oli robustne muhk. Never seen anything like this. Jõudsin koju kell 2 öösel. Ahjaa, kingituse tegime koos mitmekesi ja kõige olulisem kingitus Erichile oli kohe kindlasti roosat värvi bokserid. Vot selliseid ma kannaks! Üks asi pani mõtlema: mida paganat nad kohvi sisse panid?

Lõpuks liitusin eile Asashioga, käisin esimesel koosolekul Anne Noortekeskuses. Veidike hilinesin, ei leidnud seda kohta kohe üles. Nüüdsest ma olen ametlikult animeklubi Asashio liige. ^^ Koosolekul rääkisime peamiselt AniMatsurist, selle plussidest ja miinustest, mis oleks võinud paremini olla jne. Vaesekesed, kui ma end tutvustasin, siis nad pidid taluma minu Totoro hullust. : ))

“What the fuck” John Malkovichi moodi..

Muide, pärast neljapäeva retsi õhtust osa käisin Ekraanis, vaatasin Coen’i vendade “Burn After Reading” ära. Film oli naljakas, väga naljakas. Te ei kujuta ettegi, kui naljakas John Malkovich võib olla vandudes. Ma pole varem teda iialgi naljakas rollis näinud. “What the fuck?!” Ma imiteerisin tema vandumist ka reedel koolis, kaks korda. Siis, kui Erich istus vahetunnis matemaatika klassis minu kohal ja viimases tunnis, keemia, kui tüdrukud istusid minu tavapärasel kohal. Igatahes, Ekraanis käisin viimati selle aasta kevadel ja ma mäletan väga hästi, et piletihind õhtul oli 80 krooni. Nüüd, kui ma käisin neljapäeval seal, siis maksis kinopilet 50 krooni. That’s right, konkurents Cinamoniga.

Reedese kehalise kasvatuse 1000 meetri jooks ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Viimasel korral olin pärast jooksu veelgi rohkem kurnatud, kuid seekord mitte nii hullusti. Kuigi jalgpalli oli pärast seda veider mängida, enamik näisid väsinud.

Ema tuli koos naabrinaisega linna ja ta sai minule kooli järgi tulla. Käisin korteris läbi, võtsin mõned asjad ja sõitsime Taskusse. Naabritädi Viivi polnud varem Taskus käinud ja mõtlesime talle teha seda kohta näidata. Mu ema näitas talle rohkem seda ümbrust, ma läksin kohe oma lemmikkorrusele. Mõne aja pärast tulid nad samale korrusele ja ma rääkisin siis neile täpsemalt kolmandast korrusest – kolm söögikohta; mängusaal; 5 kinosaali, üle 500 istmekoha kokku jne. Me käisime Planeta Sushis söömas. Me plaanisime võtta mingisuguse lõunasöögi karbi ja me pidime selle valikuga kiirustama, sest pärast kella 17.00 seda enam ei valmistata (sest tegu on lõunasöögiga) ning meil oli seitse minutit aega, et seda võtta. Ma võtsingi lõunasöögi praetud kanaga, mis mulle väga maitses, eriti kana. Enne, kui toit kohale toodi, jõime teed ja suppi. Enne suppi pühkisime käed mingisuguse sooja lapiga, mis ettekandja sõnul puhastab hinge. Kui me ootasime sööki, siis ma sain samal ajal rääkida ühest oma lemmikteemast – Jaapanist. Nende kombed seal, teetraditsioonid jne.

Aga… sushi ei olnud nii hea, nagu ma lootsin. : /

Ma vihkan selliseid üllatusi.

Seoses selle õppereisidega oli esmaspäeval Tartu Ülikooli Raamatukogus koosolek, mis algas kell 17.00. Ma arvasin, et see hakkas hoopis 18.00 ja jõudsin just täpselt kohale, kui koosolek lõppes. Ma olin suhteliselt sõnatu sel hetkel ja tundsin piinlikkust. Aga see-eest sain vähemalt mõningad küsimused ära küsida, mis mind vaevasid.

Mul oli kõht tühi, kui raamatukogust väljusin ja mõtlesin, et käiks siis lõpuks seal Planet Sushi’s ära. Trepist üles minnes olin ikka väga ärevil ja kui jõudsin tippu, olin suhteliselt hämmingus vaatepildist. Väga ilus koht oli. Menüüd vaadates läks silme ees kirjuks, võtsin Soba nuudlid köögiviljadega. Söögipulkadega söömine oli mul juba käpas ja söömine läks ladusalt. Alguses oli kuidagi veider süüa, kuid edasipidi hakkas eine rohkem maitsma. Ettekandja tuli isegi küsima, et kuidas maitseb. Ma ütlesin muidugi, et väga hea. Seda ma pole varem Eesti söögikohtades näinud, et ettekandja tuleb uudishimust küsima, kuidas toit maitseb.

Viimasel ajal olen rohkem end pühendanud Jaapani hiragana tabeli õppimisele. Mul oli “Everyday Japanese,” mille ostsin eelmise aasta suvel, koolis kaasas ja kui eesti keele õpetaja Saia seda nägi mingeid pabereid jaotades, ütles ta : “Ohohh.” Tagasi tulles ta sirvis raamatut. Ta küsis ka paar mõningat selle kohta jne. Lõpuks ütles: “Mitte keegi ei suuda neid sümboleid meelde jätta.” Ma ütlesin : “Mina küll suudan.” Ja kuidas veel seda jaapanlased suudaksid, arvestades, et neil on vähemalt 1000 kanji märki juures?

Ma nägin teisipäeva öösel und TÜ Raamatukogust. Raamatukogu oli väga tumedate toonidega, kuid siiski selline koht, nagu oleksin paradiisis. Põrandat kattis hästi paks, pehme sinist värvi vaip ja igal pool olid raamatud, mis mind kohe huvitasid jne. See unenägu jäi mind kummitama järgnevaks paariks päevaks ja neljapäeval käisin lõpuks seal raamatukogus ära. Ma lihtsalt pidin seal ära käima. Registreerumine võttis viis minutit aega ja raamatukogu… oli küll *köh* teistsugusem, kui minu unenäo nägemus raamatukogust, kuid see oli siiski võimas.

Eile oli parima sõbranna vanavanaemal Lindal sünnipäev, kes sai 86. aastaseks. :) Käisime Atsiga teda “õnnitlemas,” kusjuures selliseid üllatusi ma vihkan. :D

Ja täna tuli veel välja, et ma ei saagi koos vennaga Soome. Me leppisime selle umbes nädal aega tagasi kokku ja nüüd siis paneb näkku; ai kuidas ma selliseid üllatusi ka veel vihkan. Nagu alati, toob ta välja selle ettekäände, et kuna tema on koos kurtidega ja mina olen peamiselt ainus kuulja, siis mul hakkab igav. Come on, ma saan hakkama igavusega, alati olen suutnud seda teha! Ma ei kavatse vaheajal olla siinses sopas, mul on juba pikemat aega tunne, et pean siit Eestist välja saama. Jah, Eesti sakib. Ma olen ka mõelnud, et maailm on tegelikult ilus koht. Ainult inimesed muudavad ja teevad selle masendavaks kohaks, eriti eestlased.

Mida me saame soojast piimast ja mõnest tilgast äädikast?

Katse, millega esinesin reedel raekoja platsil teadustelgis, otsisin välja alles kolmapäeva õhtul; kuigi see oleks pidanud tehtud olema äärmiselt juhul esmaspäevaks.

Kas te teate, mis juhtub, kui segada kokku soe piim ja mõni tilk äädikat? See oligi mu katse. Kui neid kokku segada, tekib plastmass ja see pidi olema esimene viis, kuidas avastati plastmassi ja seda võib isegi süüa. Tehasest toodetud plastmassid on seejuures kahjulikud ja neid ei või süüa. Lõppude lõpuks tegin katse koos Renéga. Üksinda ma poleks seda katset saanud teha.

Mingil määral valmistas teadustelk pettumust. Eelmise aasta oma oli veidike parem, sest seal oli tagaruum, kus saime katseteks ettevalmistusi teha ja nn atraktsioonid olid ka huvitavamad. Selle aasta teadustelk oli see-eest avaram, isegi seenenäitus oli olemas, kuid atraktsioonid andsid natuke soovida.

Lehar tuli koos oma sõbraga ka mind vaatama. Kõigepealt tema vend Ranet leidis mind juhuslikult telgist, ajasin temaga natuke juttu ja rääkis, et saab varsti Lehariga korraks kokku. Ja siis Ranet ütleski Leharile, et ma olen raekoja platsil. Pärast esinemist olingi Lehari ja Kaareliga koos.

Um, siis, *khrm*, käisime alkoholipoes, nad ostsid õlut ja… then I had a beer too. Läksime Pirole, ühinesime Annaliisa (paralleelikas), Kärdi ja ühe tüübiga, kelle nime ma ei mäleta. Ning meiega oli veel üks teine Rauno. Annaliisa ja Kärt ei saanudki mu apelsinimaitselist Breezer’it juua.  : (

Mul oli üsna mitu tundi aega Aura veekeskuseni. Läksin sinna pool tundi enne kella 21′e, kuid juba varem lasti sisse. Aura veekeskuses oli see aasta palju mõnusam, kui eelmine aasta. Seal pakuti tasuta süüa ja juua, nt kringleid, puuvilju jne. Kõige parem aspekt Aura veekeskuses oli see, et kõigile jagati hommikumantleid, mis suuresti päästis mu päeva. Kuulmisaparaadid ei tohi märjaks saada, seega ujumise ajaks sain need tasku panna ja jätta narile. Ning kui tulin veest välja, sain need tagasi kõrva panna. Luksus!

Ühel momendil ma läksin liiga julgeks nende aparaatidega. Istusin mullivannis ja laskusin liiga madalale, et hästi palju vett pritsis aparaadile, mis hakkas veidraid hääli tegema ja vilisema. Kuivatasin kähku ära ja jätsin natukeseks ajaks kuivama, ning üsna pea oli see uuesti korras.

Pettumus oli see, et Tammest oli nii vähe inimesi võrreldes eelmise aastaga. Mina, koos Keio, Eero, Ailari ja Virxiga tegime “ketti” torust alla lastes. Põhimõtteliselt läksime kõik koos järjest. Ühel hetkel oli ma järjestuselt teine ja see oli veidike halb mõte, Keio lendas täie hooga mulle lõpus peale, et põlv ja selg hakkasid valutama. Nüüd selg ja põlv valutabki, põlv oli eile kahtlaselt paistes. Hästi äge oleks, kui põlvele tuleks nüüd sinikas. Lisaks sellele lõin pärast ilutulestikku jala tugevasti ära, et enamasti terve tänase päeva lonkasin nagu Davy Jones.

Jumal tänatud, et ujumise päev oli sätitud reedeks. Kui oleks olnud neljapäev, täpselt nagu eelmisel aastal, siis ma poleks mitte mingil juhul kooli jõudnud.

Eelvaade uuest Tartu Taskust ja Cinamonist.

Ma olin eile õhtul üsna elevil, kui lugesin täpsemalt infot Tartu Tasku ja Cinamoni kohta, viimase kohta eriti. Hästi mugavad toolid pidid olema ja kino kõrval pidi olema nii Itaalia kui ja Jaapani köök. Lõpuks ometi, ma saan sushit süüa !! Ja muid teisi Jaapani sööke, yeee-haw!!

Ma käisin täna ka Tasku avamisel, ma pidin niikuinii Tartu tulema. Pidin käima koolis töövihikute järel, 6 töövihikut 506 krooni eest. Kui väljas olid paar klassikaaslast, ütlesin täpselt järgneva sõnad: “Motherfucker! Kuue töövihiku eest 506 kr.” Ja lisaks sellele käisin ka kuulmiskeskuses, lasin kuulmisaparaate uuendada, kuid sellega läheb natuke aega.

Tartu Tasku oli igatahes lahe. Kahtlemata parem ja mõnusam koht, kui Kaubamaja. Jõudsin sinna just täpsemalt 10 min hiljem, kui see avati, ehk 12.10. Rahvast oli igas nurgas. Esimesena külastasin kohe Rahva Raamatut, kust otsisin filminurka. Ja mida ime, seal oli müügil “Final Fantasy VII – Advent Children,” täpselt samasugune 2-plaadiline reliis, nagu minulgi. Üks riiul ainult, sellest jääb väheks.

Lisaks sellele, olin pettunud veel ühes asjas – seal ei olnud mitte ühtegi filmipoodi peale Rahva Raamatu filmiosakonna!! Peamiselt riidepoed ainult, kuid sellegipoolest mõned riidepoed jäid küll väga hästi silma.

The best feature – Cinamon! Jaapani köök oli täna suletud, kuid kobarkino iseenesest oli vägev. Üks saal oli ka lahti tehtud, nii et sai uudistama minna, millised need istmed olid. Ja ma ütlen, need olid tõesti väga mugavad. Isegi kiikuda sai. Ma loodan, et seansi ajal ei istu keegi närvihaige minu ees. Joogitopsi hoidjad olid ka olemas ja neid sai nn allapoole lükata, ära peita. Istusin mõnda aega saalis, selle aja jooksul näidati kahe filmi trailerit – “Disastrous Movie” (ma juba vihkan seda filmi pärast traileri nägemist!) ja “The Day the Earth Stood Still.” Helisüsteem… oli vapustav. Ma panin tähele ka seda, et seal polnud istmekohtade ega rea numbreid. Yippie, tundub, et siin saab olema see süsteem, nagu enamikes Ameerika kinodes,et saad ise valida selle istmekoha, mis tahad.

Nagu ma aru sain, siis see Cinamon avatakse homme, 29. augustil ja ma tulen homme ka nimelt Tartu. Arvatavasti veedan terve päeva seal kinos ja Jaapani köögis. :D

Oh, ja selle FreedomParade! ? Sinna ma arvatavasti ei viitsi minna, ma ei mahu enda korterisse ka magama, sest vend jääb sinna oma sõpradega ööseks.