tagasi tsivilisatsioonis.

Soprano võitis loosiga ekskursiooni kümnele inimesele Solarise kinokeskuses. Mul oli ka au ja privileeg sellest osa võtta. Nägin mitmeid filmiveeblasi üle pika aja taas ja nüüdsest olen ühe uue näo ära näinud.

Eelmise nädala neljapäeval käisimegi seal. Meile näidati, kuidas popkorni tehti. Kuidas piletiostmise süsteem töötab. Kõike seda kulisside tagust, teatud suletuid ruume ja projektoriruumi, kust filmid pannakse käima.  Meile näidati koguni, kuidas ühes kitsas kinnises ruumis poleeriti ja puhastati 3D prille. See töö pole küll mõeldud inimesele, kellel on klaustrofoobia sugemed sees. ^^ Projektoriruumis on kaks inimest, kes vastutavad kogu päeva filmikava eest. Üks film algab, kinotehnik jookseb teise projektori juurde, film lõpeb ja nii edasi.

Tegelikult pole see asi tõesti nii lihtne ja luksus, kui võiks arvata ning pani mõtlema. Järgmine kord, kui mingid apsakad juhtuvad kinos, siis ma ei kiru enam nii nagu eelmise aasta JAFFil. Subtiitrid pole alati ka ainus probleem. Kinotehnik rääkis näiteks ühest filmist, mis koosnes kolmest filmirullist. Juhtus nii, et esimesena läks käima teine filmirull, siis esimene ja lõpuks kolmas.

Üleeile keset tädi sünnipäeva helistas Kaia ja ütles, et kaks tallinlast soovivad animeklubist lahkuda. Ühe inimese lahkumissoovi kohta teadsin, teise kohta mitte. Ma ei osanud Kaiale siis telefonis tõesti öelda, kas nad soovivad lahkuda isiklikel põhjustel või on asi minu „nõrgas“ juhtimises kinni. Aga et kaks inimest korraga lahkuda soovivad, paneb küll pisut mõtlema ja lõi korraks koguni vankuma, kas ma olen üldse selleks võimeline ning kas jätkata Tallinna tegevjuhina.

Mida ma öelda tahan.. ma tean juba küll, et ma pole tegevjuhina veel vilunud. Kaugel sellest. Alles veebruarist võtsin ohjad enda kätte ja kogemustepagas pole veel suur. Ma alles õpin kõike seda korraldamist ja juhtimist. Olen alati olnud avatud teistele ideedele, pakkumistele ja kriitikale, kuid seni pole keegi midagi ette heitnud teisest perspektiivist.  Sellest lähtuvalt ma ei oska ka midagi teha, et järgmistel kordadel paremini tegutseda.

Igatahes, korteris on nüüd peaaegu kõik olemas. Elioni tehnik käis just mu kodu lammutamas. Olen tagasi tsivilisatsiooni juures. :3

Tegin enda toa palju meelepärasemaks. Ühes toanurgas ilutsevad SNSD fotod, mida on kokku umbkaudu 20, kuid ma lasen neid veel ilmutada. I NEED MOAR!! Mu SNSD kaustas on rohkem kui 1000 pilti ja valida on… küllalt ja neist 300 on gif’id. Seega ma mõtlesin, et üliäge oleks, kui saaks seinale gif’i näol riputada liikuvad pildid nagu Harry Potteris. Näiteks selline:

Teises toanorgas on igasugu muud väiksemad postrid, sõprade joonistused, fotod gümnaasiumi lõpetamisest, sünnipäevakaardid ja muu – kõik, millel on minu jaoks sügav ja sentimentaalne väärtus. Eile tegin Räpinas inventuuri, vaatasin kõik postrid läbi ja mul olid mõned juba aastatega täiesti ununenud, et need olid mul olemas. Filmiplakateid ma pole jõudnud veel kuhugi üles panna.

Soolaleivapeo kuupäev ja kellaaeg on nüüd ka kindlalt paigas. Viimast sünnipäeva ma ometi ei tähistanud, siis Henrik avaldas soovi, et ma teeksin vähemalt soolaleivapeo, kui lõpuks hakkan korteris elama. Umbes nädal aega tagasi, kui Eveli luges, et elan nüüdsest korteris, siis nõudis soolaleivapidu. Mul pole vist sellest pääsu. ^^ Esimesed kutsed olen juba välja saatnud ja teate..  Henrik juba eile õhtul rääkis, et on põnevil soolaleivapost. Koguni ütles “ainuke asi tulevikus, mis põnevust tekitab.” Tõepoolest, ta on seda novembrist saadik ootanud.

<Dream> kusjuures, tahtsin just hommikul sult soolaleivapidu nõuda :D

Ma olen hipster vist. Ma ei viitsi feisbukki seda soolaleivapeo eventi teha. Eelistan inimesi kutsuda isiklikult. Feisbuk teeb asjad liiga mugavaks. See ei meeldi mulle. Võib-olla hiljem… kauges tulevikus. :3

Kristi: kohvi jood?

Rauno: SA JUBA KÜSISID SEDA EILE :D

Rauno: ja ema küsis seda ka täna

Kristi: XDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Kristi: LOL

Rauno: miks seda viimasel ajal küsitakse nagu. what’s going on? o_o

võitluses iseenda, alter-ego vastu.

Enne “Fast Five” esilinastust neljapäeva õhtul kutsus Henrik mind TÜ raamatukogu kohvikusse, kus kell 19.00 toimus rengakirjutamine. Renga on siis jaapani seosvärss, kus inimesed kogunevad ja loovad värsse. Rein valis värsid välja ja see inimene, kelle värss läks edasi, sai pokaali veini. Kordusi üritati vältida ja värsid jätkuvad omavahel. Kahjuks hilinesin natuke ja ei kuulnud suurt osa sellest tutvustavast jutust, sest otsisin sealt kohvikust midagi süüa. Aga kaasa pani mõtlema, ehkki minus pole luuletajahinge ja mõne aja pärast jõudis Henrik kohale.
Kogemused Cinamoniga pole eriti head viimasel ajal. JAFF-i ajal oli tehnilistest probleemidest küllalt kõrini ja esilinastuse ajal filmi keskel kadus pilt ära. Sama tšikk, kes kandikuga komme jagas enne “Ogade kuningat,” tuli vabandama ja ütles, et film jätkub 10 minuti pärast. Professionaalid. Mul poleks suurt midagi selle vastu olnud, kuid nad ei suvatsenud isegi filmilinti tagasi kerida, kust see pooleli jäi. On see tõesti nii raske? Aga “Fast Five” oli üllatavalt hea. Lausa ütleks, et koguni parim seerias. Ja oi, kuidas sai Irma merinotsusid nunnutatud tema pool pärast seanssi. Nii nunnud pisikesed karvased värdjad. :3

Lehari sünnipäeva sai tähistatud laupäeval tema kodus. Seks, poks ja murumängud. Jõime õlut, sõime šašlõkki. Hämmastaval kombel ma leidsin ilma pekita šašlõkki. Hämmastav, eks ole? Ei? Mul õnnestus õllepurgi see jubin alla neelata, millega purgid lahti saab teha. Tegin õllepurgi lahti, painutasin seda edasi-tagasi, et küljest ära murda ja siis see kukkus sisse. Mõtlesin algusest peale, et pean seda väga ettevaatlikult jooma. Lõpuks ma olin selle täiesti ära unustanud ja neelasin viimase lonksuga alla. “Kurat” lipsas minu suust ja teised puhkesid jubina neelamise peale naerma. Tiina sõnad õnneks rahustasid mind, et ega ma kuhugi ära ei sure veel. Õnneks. Veel. Muidu ma oleks paaniliselt mõelnud välja 99 erinevat viisi, kuidas õllepurgi jubina neelamine mind tapaks ja mida kõike muud.

Laupäeval oli ka AnimeFest Riias. Kahju, et eestlaste jaoks see jäi ära. Ketlyl oli kindel plaan minna, aga paljud hüppasid alt ära. Isegi Triin ei saanud minna, sest tema ema blokkis. Kahtlane värk. Ta pidi oma ema pärast isegi blogi salajaseks muutma. Oleks ise ka läinud, kuid rahaga on see aasta kitsas olukord, mul polnud cosplay’d (okei fain, oli, aga ma ei tõmba seda endale selga!) ja kõige tipuks pidin laupäeva hommikul tööd maal tegema. Nii et Ketly ei hakanud ka üksi minema sinna. ._.

Ma ei unusta eales eelmise aasta AnimeFesti. Käisin ju minagi seal koos sõpradega. Raimond, Ketly, Merit, Kaia, Stopa. Rongis tutvusin Anette ja Gerliga. Stopal oli eelneval õhtul olnud volbriöö ja magas sisse. Seega tema ja Kaia kiirustasid Valgasse, et Läti rongi peale jõuda. Karm öö. :3 Cloudi cosplay’miseks sai korralikult ette valmistatud. Ursula oli nii tubli, et kitkus mu kulme ja värvis need heledaks.

Pool tundi enne Riia jõudmist tõmbasin koos Raimondiga kostüümid selga. Kaks läti tšikki piilusid lausa ja lõpuks tulid minu ning Raimondi juurde. Ma polnud kostüümi seljas viis minutitki kandnud ja nad juba tahtsid pilte teha. Raimond cosplay’s Sebastieni animeseriaalist “Kuroshitsuji.” Mina aga viisin umbes enam kui nelja-aastase unistuse teoks ja cosplay’sin Cloudi “Final Fantasy VII: Advent Children”ist.

Üritus toimus Riia WTC-s. Lootsime rongkäigu ajaks kohale jõuda, kuid ilmselgelt mitte. Oi jumal, kus ma tõmbasin ikka tähelepanu. Ma polnud veel jõudnud piletitki osta, kui minu juurde tuldi ja paluti koos pilte teha. Minust möödus Squall oma revolvermõõgaga, ütles: “Final Fantasy rules.” Animenänni seast ostsin endale NERVi võtmehoidja, Final Fantasy VII kleepse ja kaks postrit, ühe endale ja teise Ketlyle, mis endiselt ilutseb tema toas. Esinemisi oli väga põnev vaadata ja Läti cosplayer’ite tase on ikka mitu korda kõrgem, nende kostüümid olid väga hästi tehtud ja ilusad. Istusin suures saalis, üks pisike tüdruk oli lootnud, et ma esinen ja küsis, kas ma lähen lavale ka. Meil oligi kusjuures plaan esineda, mille kava pani Triin kokku, aga pidi ära ütlema. Ema ei lubanud minna nagu see aastagi, ja rahaliselt oli tal ka kehv olukord. Nii et esinemine jäi üldse meie jaoks ära kahjuks. Kohutaval kombel ehmatas, kui meie muusika pandi käima. Merit jooksis kohe ütlema, et me ei esine. Tõsi küll, me polnud teatanud väga, et esinemine jääb ära. Selle päeva üks meeldejäävamaid momente oli… noh, ma ei tea, kas seda on mõtet kirjeldadagi. Lihtsam on pilti näidata.

Kui äge see ei oleks, kui Pyramid Head’ile vastu hakata ja kõige selle iroonia oligi, et ta pesitseb mu blogi aadressis. Rahvas pildistas selle peale massiliselt. Ideaalne päev hakkas läbi saama ja ööbisime ühes päris kihvtis hostelis, samas Kaia, Stopa ja Anette läksid bussiga tagasi Eestisse. Huvitav fakt: hosteli kõrval oli omapärase nimetusega koht.

Rändasime mööda öist Riiat ja avastasime, et see on väga ilus linn. Ma ei võtnud parukat ka ära ja püüdsin SPIKY~ soenguga inimeste pilke. Järgmisel päeval olime mõne tunni veel WTC juures, kus polnud eriti palju rahvast ja pidime kiirustama viimase rongi peale, millest me ei tohtinud maha jääda. Rongis magasin peaaegu terve tee, sest kõik see seiklus väsitas korralikult ära.

Aga aitab tagasipõikest. Inglise keele ettekanne paar nädalat tagasi läks suurepäraselt ja tulin just inglise keele suuliselt eksamilt, mis läks ka suurepäraselt. Jäänud on vaid kirjutamise osa ning ülejäänud ained ootavad. Eile veetsime esimese poole jaapani keelest õues. Tuumapommiaugu juures kirsipuu all ja harjutasime rääkimist, nii palju kui õppinud olime. Mõnusalt värske õhk täitis kopse ja tuli välja, et pean ikka tublimini sõnu õppima. Ühe partikliga olin väga metsa pannud. Dialoogi tegin koos Martiga, kellega olen koos algusest peale pmst istunud. Kõige tublimad õppijad, kes esimesena dialoogid tegid ära, said vahukomme ja muud magusat. Poolteist nädalat tagasi sain jaapani keele õpiku kätte, mis läks natuke üle 20 euro maksma. “Minna no Nihongo.” Mul on plaan jaapani keelt edasi õppida ja õpikulehti on väga tüütu välja printida. Avastasin, et iseseisva kuulamisülesannete vastused on õpiku lõpus olemas. Väga mugav,..

Põukisin natuke Andrest, sest tema pidavat korraldama Hanami-piknikku see aasta ja nüüd see toimub kindlalt.. Homme kell 18.00. Mul on paraku siis jaapani keel samal ajal, kuid mõtlen, et olen poole tunnist seal ning selle ajaga teen kanji töö ära. Kaia õelt sebisin ilusa sinise käepaela, mille saan piknikul kätte. Ma tõesti loodan, et seekord ma ei saa kõhugrippi. Ma ei tea, kuid ma vist sain kõhumürgituse eelmine aasta, võib-olla sushist, võib-olla mitte, et oksendasin praktiliselt terve öö. Jube. Aga kindlasti piknik saab olema muhe. Seal tuumapommiaugu juures. Pisikese kirsipuu all.

Kõige lõpuks ütlen, et sain valmis teise AMV, mille saadan kindlasti Animatsuri võistlusele. Valdavale osale inimestest meeldib see rohkem kui esimene. Üllataval kombel siiski Janikale meeldis Abandoner Main Title AMV rohkem. Tegin nunnu näo pähe ja Tanel muutis isegi reegleid, et võistlusele saab saata 3 kuni 6 minuti pikkuseid videosid. Kuigi mul on tunne, et lõppversioon, mille võistlusele saadan, on pool minutit lühem ja video lõpeks pisaraga. Ehk täiustan veel midagi. :3 Eliise ütles, et ei pane siis Animatsuriks paksu meiki peale, muidu on ta pärast vaatamist nagu panda. Lisasin videole ka laulusõnad, et kõik saaksid aru laulusõnadest ja laulu mõttest. :3 Kui meeldib, visake videole kommentaar/laik.

Kowarete iku Sekai – Final Fantasy VII: Advent Children AMV (with English/Japanese lyrics)

Lose your confidence.

Plaanisin Lehariga minna Belgiasse kuskil juuli keskel, ütleme 16-23 juuli, kuid ilmselt ei saa. Me saame minna siis, kui maasika hooaeg on läbi ja tomatid on valdavalt rohelised. Ja samuti tahaksime minna siis, kui Helen parasjagu välismaal tööl ei ole. Igal juhul, kui lähme – meid ootab Pariis, mida Lehar raudselt külastada tahab ja Amsterdam (punaste laternate tänav, HOO~!)

Eilne õppesõit oli eelmiste sõidukordadega palju parem. Siduriga koha pealt minek hakkab selgemaks saama. Ma olen määrasin endale tänasest karistuse, kui ma peaks siduriga tegeledes mootorit välja suretama. Kui võrrelda üleeelmise korraga, kui mootor suri välja 13 korda, siis täna kõigest neli korda! Märgatav areng siiski ei päästa mind 40-st kätekõverdusest.

Täna olin koos Liisiga sõitmas, kordamööda nagu ikka. Kumbki sõitsime ligikaudu 190 minutit Põlvas. Vahetult enne Räpina poole sõitu tuli tunniks ajaks autosse teine õpilane – vene keelt rääkiv neiu. See oli lihtsalt täiesti kohutav, kuidas ta sõitis. Pidurdas pidevalt liiga järsku ja ma kaotasin järje, mil muutusin väga ärevile, ma mõtlen kaasreisijana. Ühel hetkel tundus, et ta ei kavatsegi mööduda lapsevankriga emast ja Põlva Kaubamaja ette sõites kaldus ta vasakpoolselt realt kogemata parempoolsele rajale, et tagant sõitev auto oleks äärepealt peegli otsast sõitnud, kui õpetaja poleks viimasel hetkel rooli keeranud. Riina ka eneskindluse puuduses ei sõitnud nii hullusti, kuigi sattusin kohati ärevile.  See tuletas mulle meelde, et ta oli vist esimene tüdruk, kellest olin sisse võetud. Sel ajal, kui käisin algkoolis ning isegi lasteaias oli vist nii. : )) Vanemad pärisid kogu aeg, et kes see tüdruk paralleelklassist on ning nad siiani ei tea seda. Nagu sel oleks praegu tähtsust. : )

Lähipäevade jooksul saab hakata teleka ees rokkima~! Oh, seda ka, et te olete nüüdseks raudselt märkanud uut blogi kujundust. Loodetavasti teile meeldib!

“Amfoteersus” can save your day!

Kool on põhimõtteliselt läbi, kuid mitte minu jaoks. Mul on ikka veel seal üht-teist teha, paar kursust on vaja korda ajada nagu näiteks bioloogia, matemaatika, eesti keel, kirjandus, ajalugu ja… vist ongi kõik.

Eelmisel nädalal käisin enda klassiga keemia praktikal Kohtla-Järvel. Me pidime esialgsete plaanide järgi veetma seal kolm päeva, kuid demokraatia võitis ja otsustasime teisel päeval kiiruga ära teha kõik ning koju minna. Igal juhul, kui oleks see kolm päeva kestnud, oleksin saanud Priitu silmast silma näha. Kusjuures, ma nägin fuajees juhtumisi tema pilti teiste piltide hulgas.

Sooritasime erinevaid keemiaga seotud ülesandeid TTÜ Virumaa Kolledžis, mis nägi päris kobe välja ja seal oli üsna modernsed masinad ja aparaadid. Me pidime näiteks suhkru sisaldust leidma jäätises  ja naatriumkloriidi sisaldust ketšupis. Grupp jagati kaheks, üks tegi katseklaasidega ülesandeid, teine sisalduse leidmist. Üks grupp tegi ühel päeval ühte tööd, teine grupp teist tööd ning järgmisel päeval vastupidi. Katseklaasidega ülesandeid oli igal juhul parem ja mugavam teha, sest eestikeelne juhendaja oli olemas. Aga teise variandi puhul oli tõeliselt nõme, et juhendajad rääkisid vene keeles. Mul on väga raske saada üle tülpimusest vene keele vastu ja seda andis seal kõvasti tunda. Instruktsioonid olid ka kohati liiga keerulised, et üksinda hakkama saada.

Ööbisime Järve gümnaasiumis ja täpsemalt magasime kolmanda korruse klassiruumis. Just nii, tüdrukud ja poisid samas toas. ^^ Esimese päeva õhtu oli parajalt kreisi. Ma mängisin paar tundi võrkpalli võimlas, mida olen väga armastama hakanud. Isegi Priidule tuli see üllatuseks, et koolil oli öövalvur olemas ning tal oli kaks väga suurt ja nunnut koera. Raul küsis vist isegi, mis tõug see oli, mulle ei jäänud meelde. Võrkpalli ajal lasti need korraks võimlast läbi, ma olin “Wtf?” näoga. Arvatavasti nad üritasid kanepit leida, mida meil ei olnud. (Mitte, et ma väidaks, et keegi oli need kaasa võtnud)   : ))

Võite arvata isegi, et joomine on selliste sündmuste puhul vältimatu. Oligi ja isegi mina jõin natuke. Klassivend hakkas liiga vara oma koksi jooma, mis koosnes mingist ulme pirnimaitselisest Aramisest ja Coca-Colast. Selle pärast ta kustus kõige esimesena kell 22 ja ärkas üles öösel kl 3. Magamise ajal oli keegi R-nimeline sodinud ta näo korralikult ära. Vurrud, Hitleri-sarnased vuntsid jne. Õpetajad käisid meid kontrollimas vahel ja täpselt sel hetkel hakkas Keiol halb ja läks akna juurde ja… Õpetajad arvasid ilmselt, et vaatab lihtsalt aknast välja ja naudib värsket õhku; kaugeltki sellest. : D

Kella 8 paiku tulid õpetajad klassi ja toimus väike seminari moodi värk, et mõlemas grupis räägiti lühidalt ja üldiselt ära, et mida nad tegid ja et järgmisel päeval oleks lihtsam. Ma olin õrnalt laksu all (2 pudelit Bud-i), kuulmine halvenes ja suutsin mingit osa kuulata. Ja see osa, mis meelde jäi, päästis mu naha järgmisel päeval, kui õpetaja küsis õpilasi individuaalselt ülesannete kohta. Minu võtmesõnaks oli “amfoteersus.”

Järgmise päeva hommikul olin tohutult väsinud ja kui viisime asjad bussi, läksime bussi korraks. Meil oli kõvasti aega, et kolledžis hommikusööki saaks süüa. Ma jäin seal magama. Ja kui ma ärkasin üles, oli kogu buss tühi. Kõik läksid ilma minuta ära. Nii ei ole ilus! : D Aga samas on see nendest omamoodi nunnu, et lasevad mul rahus magada. : )) Oi, kuidas ma ikka armastan oma klassi.

Kohtla-Järve on suhteliselt creepy linn, kui aus olla. See oli ilus koht küll, aga õhkkond ei olnud sõbralik. Pool rahvastikust on venelased. Virx midagi väitis, et sai paar aastat tagasi nuga kuskile neeru piirkonda ja näitas armi. Aga pole hullu midagi, sobib ikka ja on ideaalne koht õudusfilmi tegemiseks. : ))  Kohtla-Nõmmel (didn’t even know that kinda place exists) külastasime põlevkivi kaevandust, kus panime kitlid selga ja soovi korral sai valgustid kaasa võtta, mida ka tegin. 8 kraadi sooja. Ailar oli vist peast soe, kui ta arvas, et pääseb kaevandusse kõigest T-särgiga.

Rohkemat midagi polegi öelda. Täpselt nagu Peterburi reisi puhul, jäi puudu kirss vahukoore otsas. Whaaa..?!

St. Peterburg, Asteria

9. – 11. mai 2009

Need on kuupäevad, mil olin Peterburis 9.b ja 8.c klassiga. Kolm päeva kestev reis St Peterburi linnas oli üsna hea.

Peaaegu poolteist kuud tagasi saatis mulle Janika sõnumi, et kas ma olen huvitatud tema klassiga Venemaale tulema, sest paar inimest on puudu ja oleks hea, kui kohad täis saaks. Haarasin kohe härjal sarvest ja rääkisin järgmisel päeval õpetaja Tamminguga ning panin end reisile kirja.

Väljasõit oli laupäeva varahommikul kl 6 kooli ees. Narvas läks piiri ületamine kohutavalt palju aega, mis oli mõttetu ajaraisk. Ah jaa, grupis oli ainult seitse poissi, mina kaasa arvatud, ja ülejäänud olid tüdrukud. Võtsin kaasa 11 filmi, kuid need oleks võinud jätta koju. Pärast piiri ületamist pidime “Borat”it vaatama, but dunno. Õigus, keegi 14-Anonüümne kirjutas Narva piiril märkmepaberile teate sisuga: “Lp eestlane! Kuna praegu on võidupüha, võid sattuda Narva purustaja ohvriks!” Saatsime märkmepaberi ettepoole ja tüki aja pärast tuli Tamming selle lehega tagasi, muige suul ja nii kui ta lahkus, hakkasime naerma.

Külastasime Peterhoffi, vene tsaaride suveresidentsi, teiste sõnadega purskkaevude parki. Väga võimas koht, mõned kohad lõid mu täiesti pahviks, kuid seda ei vaata mitte kuidagi paari-kolme tunniga ära. Isegi mitte veeranditki pargist. Isegi mitte terve päevagagi.

Mind üllatas, et Venemaal on hästi palju Jaapani (või siis olid need hoopis hiinlased jt) turiste ja kui ma nägin Peterhoffis esimest jaapanlannat, kes oli ikka jõhkralt ilus, oli mul karp lahti ja vaatasin talle järgi tükk aega. Ei saa ka mainimata jätta, et praktiliselt kõik vene tüübid on kuradi mulleti soengutega. What kinda fashion is that?

Päike paistis, kui Peterhoffi jõudsime ja täpselt, kui lahkusime, hakkas vihma sadama. Sõitsime Peterburi poole. Maantee, mis ühendas Peterburi ja Peterhoffi parki, oli tohutult umbes. Masendav lausa.

Meid viidi Asteria hotelli, kus ööbisime kaks päeva. Hotell oli hubane, mõnus ja ilus. Ma olin Johaniga samas toas, kusjuures samuti eelmise aasta Pariisi reisil olin enamasti Johaniga samas toas.
Esimese päeva õhtul sai hotellis ikka tohutult palju nalja. Oli ikka tohutul hulgal sebimist ühest toast teise tuppa, jutuajamine ja ma jõin nr 1 Jaapani õlut Asahi-t, mis oli veidike mõru. Samal ajal, kui ma olin teises toas, käis Johan koos Birgiti ja Hedaga meie toas ning nad tegid minu digikaameraga ikka hullu pornot – peitsid end kappi, padjasõda ning mul pole õrna aimugi, mida Heda üritas mu voodi alla ronides leida, kuid sinna ma küll pornoajakirju ei peitnud. Birgit ronis ka Johani voodi alla ning sealgi jäi ta tühjade kätega. Tulin mõne aja pärast enda tuppa ja igavusest oleks peaaegu magama jäänud, kuid ei, just siis hakkas lõbusaks minema. Tuppa ilmusid superkostüümides tüdrukud, nt Elinal ja Astritil olid sukad peas. Nad tegid vallatusi koridorites ning kui Tamming küsis meilt järgmisel päeval nendesamade möllutajate kohta, ütlesime : “Me ei tundnud neid ära, sest neil olid sukad peas.”

Heda ja Birgit viskasid kuidagi kavalaid pilke, kui ma neid nägin, neil näis kuidagi piinlik olevat ning itsitasid omaette. Just nii, mul polnud õrna aimugi, et nad tegid mu digikaameraga porri ning kui tegin koera mängivast Catleenist pildi, avastasin juhtumisi need pildid.

Järgmise päeva hommikul olid peaaegu kõik väga väsinud. Pärast hommikusööki oli meil bussiekskursioon Peterburi kesklinnas. Paari koha nimi ei tule enam isegi meelde, aga kõige meeldejäävamateks kohtadeks oli Aurora sõjalaev ja Kunstkamera. Igal pool olid suveniiride putkad. Muuseumipiletite jaoks läks palju rohkem rublasid, kui ma oleks osanud arvata ja sellepärast sain ainult kolm suveniiri osta. Ma oleks veel ostnud lähedastele mõnusaid kingitusi.

Kunstkamera muuseum oli rabavalt meeldejääv. Näidati paljude erinevate kultuuride esemeid, riietusi, miniatuurhooneid läbi aegade. Mind köitis kõige rohkem Jaapani näitus, mille ma vaatasingi kõige põhjalikumalt läbi. Aga mis teeb Kunstkamera väga eriliseks, oli teisel korrusel asuv antropoloogia näitus. Ma ei soovita nõrganärvilistel sinna minna, Janika ütles ka ühel hetkel, et hakkab vist oksele (but she did not). Värdjad, nagu Tamming ütles. Loodete jõhkrad ja jubedad moonutised, Siiami kaksikud – jõuab kohale, mida ma mõtlen? Väga ebameeldiv oli neid vaadata ja isegi loomade puhul tuli ette Siiami kaksikute sündroom. Pilte ei võinud nendest teha ja ma ei oleks ka teinud, sest see ei ole lihtsalt selline asi, mida Orkutis või Fotoalbumis uhkustamiseks üles riputada.

Aurora sõjalaev oli vägev. Ma tõsiselt kahetsen, et ei ostnud ühest suveniiriputkast seda pendel-kella vms, mille Birgit (?) ostis. Putkade läheduses oli üks daam, kes hoidis enda käes pisikest karupoega. Kõik tüdrukud olid nii lummatud sellest karupojast, mina ka kusjuures. Tõesti, niiii nunnu nägi välja, tegin talle isegi pai ja ütlesin: “Tahaks teda pigistada!”

Sõime lõunat ühes kohvikus ja hakkasime riikliku kunstimuuseumi Ermitaaži poole kõndima, mis polnud üldse kaugel. Pidime pool tundi seisma järjekorras ja piletikassa juures oli ikka tohutu sebimine ja trügimine. Keegi katsus mu tagumikku seal. :S Ühe teooria kohaselt pidi see olema Janika, kes seisis enam-vähem mu taga või oli see jaapanlaste paar mu kõrval. Kristjan küsis minult, et kuidas on olla ahistatud ning ütlesin, väga-väga erutav. Aga muidugi, see, et keegi katsus mu tagumikku, oli puhas vale (HOOOOOO!!!). Ermitaaži puhul meenus mulle Louvre, mis oli ka tohutult suur. Me saime paar tundi olla seal, täpselt nagu Louvre-s ja no seda ei vaata mitte kuidagi kahe tunniga läbi. Aga niipalju kui me seda nägime, oli see väga võimas ja suurejooneline. Ermitaaži ees tegime samuti nn grupipildi.

Ühes saalis näidati raudrüüsid ja meile, meestele, torkas silma kohe üks asi. Küll raudrüü kaitses nägu, käsi ja misiganes kehaosi, aga just kubemepiirkond oli täiesti kaitsmata. “See on puhas mõnitamine!“ Ühel raudrüütlil oli küll mingisugune kerakujuline kubemekaitse, aga come on! Praktiliselt kõikide tegelaste skulptuurid olid lokilambad. ^^

Lõpuks sõitsime laevaga mööda kanaleid ja Neeva jõge. Me pidime tükk maad kõndima ermitaaži juurest kanalini. Ma sõin Tutti Frutti komme ja kui Birgit ei tahtnud neid, kui ma pakkusin talle. Eks siis midagi, Rainer söötis teda vägisi nendega. Me lihtsalt hoolitsesime selle eest, et ta ei nälgiks. : ))  Ma istusin teistega laeva sees, kusjuures ruum oli väga madal ja lõin tugevasti enda pisikese pea ära. Kõik muidugi naersid selle peale. Laevasõit oli kuidagi väga rahustav ja uni tekkis kergesti. Ning Rainer söötis seal taas Birgitit ühe pirukaga. : ))

Hotellis, kui jõudsime tagasi, käis meie toas ikka räme läbi. Ma olin Johaniga oma toas, ajasime juttu, sõime. Rain ja Hans tulid meie juurde ja… Rain võttis saiakoti ning andis sellega kerge löögi vastu Johani kätt, aga siis saiakott läks katki ja kõik saiad lendasid igas kaares laiali põrandale. Ning saiasõda oli alanud! Saia loobiti igas suunas, ma olin naerukrampides ja üritasin naeru tagasi hoida, et leib kurku kinni ei jääks. Üks saia tükike oli isegi kapi otsa lennanud.

Käisin Janika ja Kadiga hotelli lähedal asuvas kaubanduskeskuses, Janikal oli üht-teist vaja (khm). Arvata võite, mis juhtub, kui naistega väljas käia – riidepoed!!! Lõpuks me jõudsime ikkagi toidupoodi, kuhu pidime minema. Kadi ja Janika oleksid pidanud tegema need riideostud … nagu me kõik. Me kõik saime aru, et kolmandal päeval vahetult enne Tsarskoje Selot viiakse meid kaubamajja, kus saame süüa osta ja midagi head kaasa… ma tulen selle juurde hiljem tagasi. Tagasiteel hotelli me nägime pandasid. Janika kohe hüüdis, et mu lemmikloomad on seal. Aga kõige hullem on see, et ma ei saanud neilt mitte ainsatki musi ega kallit. : (

Üleüldse, inimesed hakkasid tohutult meie toast läbi käima, Birgit tuli ka koos Merkaga sinna ja pakkusin talle hästi mõnusaid Milky Way Crispy Rolls-e ning Birgit ei tahtnud. Ma ütlesin: “Kas me peame sind jälle söötma? Me hoolime sinust, me kõik teame, et sa oled anoreksik ja värki…” Pean veelkord kirjutama, et hästi palju sebimist käis ikka meie toas, inimesed tulid ja läksid peaaegu iga 5 minuti tagant. Mitte et ma oleks pahane, aga tüütu oli käia kogu aeg ust avamas. Vahel kartsin, et Tamming oli ukse taga, kuid me olime kõvasti vaiksemad, kui eelmisel õhtul. Vaatasin ühel momendil koridorisse ja mida ma näen, kolm tüdrukut roomavad koridori põrandal. Ma loodan, et nad teadsid videokaamerate olemasolust ning tuletan meelde ka seda superkostüümides peitusemängu koridoris.

Nõme oli see, et pea hakkas valutama selle löögi pärast ja ma ei suutnud öösel eriti cheery olla. Aga siiski enamasti olime meie toas ja ajasime juttu. Õigemini, tüdrukud ajasid juttu. Lizbeth on maru lahe tüdruk, peaks ütlema, ta silmad on tohutult ilusad. Ma olen varemgi kirjutanud, et mul on väga suur nõrkus ilusate jaapanlannade vastu. : ))

Hommikul olin räme väsinud. Ime, et jõudsin üldse niipalju süüa. Ma läksin peavalu tõttu varem magama, aga tundub, et teised olid üleval terve öö. Kui küsisin Johanilt ja Rainilt, et mis toimus. Nad ütlesid, et ma ei taha teada ja on parem, kui ma ei tea. Ma ikkagi käisin neile peale, et rääkige ja lõpuks nad hoopis näitasid mulle, mis juhtus ja nüüd ma ütlen teile, lugejad, te ei taha seda teada!

Aeg hüvasti jätta Asteriaga, ja ma otsustasin enam-vähem viimasel viiel minutil midagi külalisteraamatusse kirjutada. Laenasin Kristjanilt pastakat ja hakkasin kirjutama Zodiac-ulikult : “This is the Japanese fan speaking…” Lühidalt öeldes kirjutasin, et hotell oli super, eriti hommikusöök; tulime Tartust, mis on üks lahedamaid Eesti linnasid ja St Peterburg on ilus linn, kuigi kohati jättis väga räpase mulje. Kirjutasin nii inglise kui ka eesti keeles samale leheküljele. Kõige tipuks kirjutasin juurde: “PS! Fännake Jaapanit edasi!! : ))” ja joonistasin minu eluarmastuse Totoro sinna tekstiga: “Totoro!! (L)”

Külastasime Vassili saart, kusjuures seda pidime tegelikult teise päeva bussiekskursiooni käigus külastama ning lõpuks jõudsime Verelunastuskirikusse, mis oli ikka tohutult võimas. See jättis kõige võimsama mulje seni Venemaal külastatud kohtadest. Kõik need pildid olid tehtud mosaiik stiilis ja mõned kujutised olid tehtud kuldtükkidest, et päikese käes jätsid pildid võimsama mulje. Kahjuks oli pilvine, aga vähemalt lambid natuke näitasid kuldset sädet. Kiriku kõrval oli väike turg, kus ostsin kruusi. Seal oli palju mugavam, sest mõned müüjad oskasid inglise keelt ja see tegi asjad palju lihtsamaks.

Ja siis tuligi see koht, kus paljusid inimesi kõige valusamalt tillist tõmmati. Meid lubati viia hüpermarketisse, kus saame midagi head ja süüa kaasa osta, aga meid viidi hoopis hulgilattu šoppama. Üsna paljud olid selle peale pahased..

Umbes tund aega sõitsime bussiga, kuni jõudsime Tsarskoje Selosse, kus vaatasime Katariina paleed. Väga tähelepanuväärne oli see, et selle läheduses asus Hiina stiilis külalistemaja, mille peale erutusin koheselt. Katariina palee oli väga ilus, mis muud öelda. Küll aga seismine ja giidi kuulamine oli tohutult väsitav. Merevaigu tuba oli unustamatu. Täiesti rabav lihtsalt, mida suudetakse teha. Katariina palee juures asus väike turg, kust sain veel suure surmaga paar asja koju osta. Ja lõpuks hakkasime Eesti poole sõitma. Mul polnud piiril mitte grammigi kõhklust ega hirmu, et saaksin teatud asjad üle piiri ja neil pole õigus seda teha, arvestades, et olen 18. Ja näed, ei kontrollitudki meie asju. Ma olin viimaste hulgas järjekorras ning Kristjan teistega oli ammu teisel pool. Nad irvitasid ikka hullult, kui nägid mind järjekorras ning selle peale ma ütlesin neile viipe keeles: “Käige “#¤%&%!” But our plan worked. Paljudel muutus meeleolu täiesti rõõmsaks pärast piiri ületamist. Jõudsime Tartu kella 10-11 paiku õhtul ning täpselt siis hakkas vihma sadama. Ja see oli ka väga mõnus ja tore, et kui bussiga sõitsime, siis Kadi hoolitses selle eest, et mu tagumikul oleks soe. ^^

Reis oli kokkuvõtlikult vägev ning grupp, inimesed, oli veelgi parem, aga siiski, miski jättis kuidagi kuiva maitse sisse. See oli täpselt sama, nagu vaataks “Benjamin Buttoni uskumatu elu” või “Slumdog Millionnaire.” Filmid olid küll suurepärased ja head, kuid miski säde jääb puudu. Nagu vahukoore otsas puudub kirss. Ma tõesti ei oska öelda, mis puudu jäi. Võib-olla see, et ma olin põhimõtteliselt üksinda reisil? Paljud küsisid minult, et kas ma olengi ainult üksinda ja et kuidas ma viitsisin üksinda tulla. Ma kutsusin näiteks Leharit, kes oleks isegi kaasa tulnud venelasi kurikaga peksma, aga tal oli nimelt 11. mail eksam. Lihtsalt ei leidnud kedagi, see pole esimene kord ja ma olen alati olnud selline erak. High five! selle peale. Dunno. Lisaks sellele on väga tähelepanuväärne, et ma ei ostnud mitte ainsatki DVD-d. Küll seal leidus väga magusaid filme, näiteks “The Wrestler”i kaheplaadiline väljaanne, kuid ma ei ostnud. Lihtsalt ei tahtnud.

the fifth sequels on the way

Enamus vaheajast läks “raisku” kasvuhoones töötamisele, kuid vähemalt sai midagi kasulikku tehtud selle asemel, et magada kella 2-ni päeval. Peamiselt istutasime tomatitaimed ümber pottidesse. Minu hooleks jäeti maasikatomatid, mis on mu lemmikud. Eelmisel suvel olime esimesed Eestis, kes seda müüsid ja müük läks väga hästi.

Vend läks kolmapäeval Soome, võistlusi vaatama. Hästi paljud kurdid kogunevad kuhugi Turu piirkonda. Igatahes, ma käisin talle tugevasti peale, et ta käiks korra kuskil Soome kaubanduskeskuses ja ostaks mulle kaks Xbox 360 mängu. Lõpuks sain ta nõusse. Igal juhul Soomest, kui Eestist.

Silent Hill 5: Homecoming ja Resident Evil 5

Vaheajal tabas mind mingisugune haiglane Aasia filmide kihk, et hakkasin neid üha rohkem ja rohkem tirima. Tänu sellele sai nii mõni võrratu film ära vaadatud, nt Korea filmidest “Oldboy” ja “Memories of Murder.”  Ja siis veel “Tonari no Totoro” (My Neighbour Totoro). Totoro oli lihtsalt niii armas, et võtaks heameelega ta endale ja kui ta suvel aias kuskil puu all lebotaks, siis ma magaksin tema kõhu peal. ^^

Enamik filmiveebi foorumlastest on hakanud filmiblogisid pidama ja see on pannud mind mõtlema, et ma võiks ka filmiblogi pidada isikliku blogi kõrval. Ja ma hakkaksin ilmselt arvustama animesid ja J-dramasid. Hollywood’i filmidega ei viitsi jamada. Ma olen nüüdseks isegi hea käputäie animesid jõudnud ära vaadata: Death Note, Code Geass R1-2, Wolf’s Rain, Paranoia Agent, Final Fantasy: Unlimited jne. Mis lugejad sellest ideest arvaksid?

Oh girl oh, mis väljendid.

Eelmise sissekande kulutasin siinse korteri olukorra kirjeldamiseks, nüüd tuleb teine sissekanne, kus on väheke lõbusamad asjad kirjas. Ühesõnaga, kõik muu, mis vahepeal toimunud on.

Vanemad käisid Egiptuses naabrimehe ja -naisega, jäid sinna nädalaks ajaks. Nad tõid mulle sealt kingituseks T-särgi, millel kaamelid… tõmbavad vesipiipu. Ma ise käisin ka koos perega seal umbes 2003/2004 talvevaheajal. Linnas olles ütles üks kohalik eesti keeles: “Tere-tere, vana kere.” Vahepeal on möödunud 5-6 aastat ning nad on selle ajaga suutnud selgeks saada veel mõned väljendid. Nimelt ütlesid mu vanemad lampi : “Tere!” ja üks kohalik ütles: “Sae pekki!” See pole veel kõik. :D Nad olid ühes poes, ema vaatas kangaid. Teretas samuti müüjat ning see müüja ütles : “Situ ruttu, karu tuleb!” Ma naersin end ribadeks, kui vanemad rääkisid sellest tagasi tulles. Kes see küll õpetab neile selliseid väljendeid? :D

Eelmisel neljapäeval käisin “Külmale maale” lugemiskontrolli tegemas peale tunde. Paber laual, pliiats käes, jäin ootama õpetaja küsimusi. Ma küsisin, et millest kirjutan. Õpetaja ütles:  “Kõigest?” Like what, kõigest?! Täitsin ta soovi ja kirjutasin kõigest. Kirjutasin kolm lehte järjest seda juttu ning ligi kaks tundi. 8. tunni alguses läksin sinna ja pool 5 lõpetasin. Ei saa ka mainimata jätta seda, et kirjutasin väga väikese käekirjaga, mille peale õpetaja natuke törtsus, et peab luubiga vaatama või siis teisi prille kasutama. Kuid vähemalt sai vaev tasutud ja eile ütles ta mulle, et sain lugemiskontrolli eest 5+.

Ma jäin veebruari viimasel nädalal haigeks. 20. veebruari reedel, vahetult enne viimast nädalat, käisime Borise ja teiste inimestega improvisatsiooni tegemas. Nagu, inimesed kokku, kaamera kätte ja filmime seda ideed, mis pähe tuleb.  Tegime hääletamise filmikese. Mul oli suhteliselt vale riietus ja väljas oli väga külm, et vist mõjus halvasti.  Terve nädalavahetus pea valutas õrnalt, esmaspäeval pärast nelja õppetundi ja aktust läks hullemaks.

Sama päeva pärastlõunal läksin juba Räpinasse, palavik näitas 37,8 kraadi. Bussijaama poole kõndides tekkis Taskus kerge minestustunne. Teisipäev, 23. veebruar oli väga kohutav päev. Mul oli vahepeal täiesti meelest läinud, kui vastik on olla haige. Nimelt ma ärkasin öösel kella 4 paiku üles (kusjuures, millegipärast paar kuud järjest on juba nii, et ärkan korraks nelja paiku üles), mul oli nii kohutavalt külm. Nii külm, et külmavärinad käisid läbi iga paari sekundi tagant, võtsin teise teki ka, kuid suurt ei aitanud. Hommikul näitas kraadiklaas 38,9 kraadi palavikku. Õudukas. Põhimõtteliselt ei jõudnud ma ka püsti seista, päeval ainult puhkasin elutoa diivanil. Peab tunnistama, et kohati oli väga mõnus tegeleda Xbox360-ga. Pult on juhtmeta ja sain mugavalt mängida nii, et pult oli teki all.

I must admit, sometimes when I felt really awful. I really tried to convince myself it’s the end. And also, on the 14th February, some another tragedy happened, but it really didn’t bother me after this. Their lives, their choices; all of them have fucked up their chances.

18. sünnipäev, uuor-yaaa!!

Ma kartsin.

Et eelmise aasta sünnipäev kordub. Aasta tagune sünnipäev oli kõige halvem sünnipäev minu elus ja ma kartsin, et see juhtub jälle. Mis siis eelmine aasta oli? Lihtsalt üks tavaline kohutav päev selles paradiisis, mitmed lähedased inimesed ei soovinudki õnne.

See aasta tuli täiesti vastupidi välja. See oli juba isegi parim sünnipäev enne 6. novembrit. Esiteks, ma võtsin kahenädalast reisi kingitusena, kuigi see polnud selleks mõelnud (mäletate, ma võtsin seda kui võimalust siit Eestist põgenemiseks). Siis veel Crisis Core: Final Fantasy VII, mida olin otsinud nii kaua ja kirsina vahukoore otsas Xbox360! Ma suunasin enda mõtlemise nii, et ei sättinud mingeid lootusi sünnipäevaks. Need kolm asja – reis, Crisis Core ja Xbox360. Mu sünnipäev ei oleks niikuinii sellest parem olla saanud.

Kuid sünnipäev ise oli ka üsna õnnestunud. Pärast kooli sain paari sõbraga kokku, nt parim sõbranna kinkis mulle geniaalse T-särgi. Seljale oli kirjutatud ühe mu lemmiklaulja nimi – Ai Otsuka ja ees olid pildid temast. Laheee. ^^ See oli tegelikult siiski kinkide vahetus, sest ma tõin talle Madeiralt ka midagi head. :)

Laupäeval pidasin tagasihoidliku sünnipäeva, kuid see reede… toimub ikka tõeline pidu !

Kuidas on olla 18. aastane? Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis ei osanud midagi öelda. Kindlasti see, et veider vabaduse tunne on nüüd sees. Enne oli joomisega mõnus adrenaliin ja pinge, et võin vahele jääda alaealiselt joomisega; kuid nüüd see on kadunud. Ma ei ole veel täiskasvanud. Ega see ei ole nii, et kui 18 saad, siis kohe laksuga täiskasvanud inimene. Ma tunnen, et minus on ikka veel seda lapsikust sees. Nagu mõned on öelnud, täiskasvanuks saadakse kogemustega.

Reis polnud mitte ainult põgenemine siit Eestist, vaid ka enda sünnipäevast. Esialgsete plaanide järgi pidin jõudma koju alles 6. novembri lõunaks, et poleks olnud enam mõtet viimasteks tundideks kooli tulla. Enne, kui reis kindlaks tehti, siis olid mul vaiksed plaanid, et ei tule üldse enda sünnipäeval kooli.

Sellegipoolest, nüüd ma mõtlen, et väga hea, et ma ikkagi läksin kohale.

22. september – 5. november

22. septembril asusin koos vanematega Madeira poole teele. See asub Kanaari saarte läheduses, ainult, et saar kuulub Portugalile, mitte Hispaaniale. Lend oli üsna m6nus, mis sest, et pidevalt raputas. Millegipärast pea valutas õrnalt, kuid samas oli kuidagi uimane olla, mis oli… meeldiv. Laksu all.

Niisiis, Madeirast. See koht siin on ikka väga ilus. Enne ma pidasin k6ige ilusamaks maaks, mida ma ise olen külastanud, Austriat; kuid see koht pakub kõvasti konkurentsi. Tegu on kaljustikulise saarega, laavakivid ja kaljud on randadel. Kusjuures, liivarandasid üldse polegi, va ühes kohas, kuhu on Marokost rannaliiva toodud. Muidu meie asume Madeira pealinnas, Funchalis, mis sai nime ühe taime j2rgi.

Meie hotell, 4-tärnine Raga Hotell, on väga m6nus. Alguses oli väike probleem, et meid polnud nimekirjas ja meile anti kaks tuba. Järgmise päeva hommikul saime 3-voodiga toa kätte, nagu pidi olema. Bassein, kohvik, isegi Internet on siin olemas. Kuigi WiFi on ka siin olemas, otsustasin sülearvutit mitte kaasa võtta. Ilma prillideta oli mul alguses väga raske olla, esimese päeva l6pus ostsin endale päikeseprillid, täpsemalt siis natsi-Armani prillid. That’s right!

Päev pärast kohalejõudmist oli meil saart tutvustav ringreis, mis kestis pmst terve päev. Bussiga mägedesse sõit oli üks kõige meeldejäävamaid elamusi üldse, sest me olime pilvedes ja pilvedes olles on põhim6tteliselt sama nagu tugevas udus olemine. Teate, mind on alati udu lummanud. Silent Hill’ides on udu väga tugev faktor ja pealegi, udu nähes valdab mind selline tunne, et seal on midagi salapärast ja müstilist. Pilvede sees sõitmine mõjus mulle nii kuradi võimsalt. It was so… beautiful! Päeva keskel käisime söömas, kus mina sõin espada kala ära, mis ise oli üllatavalt maitsev. Mitte keegi ei ole seda kala elusalt näinud, sest see kala elab ookeanipõhjas 2000 m sügavusel ja ta meelitatakse kuidagi kõrgemale, et teda saaks välja 6ngitseda. Kui ta veepinnale j6uab, siis on ta juba surnud; rääkimata veel suurtest silmadest. Me nägime seda kala turul ka ja suhteliselt… hirmuäratav nägi välja oma teravate hammaste… ja suurte silmadega, kohati väga muhuline.

Siinsed inimesed on väga lahked ja head. Päev pärast ringreisi käisime turuhoones, mis oli ikka kõvasti erinev Tallinna turust. Paljud müüjad pakkusid meile puuvilju ja lasid meil proovida, nad olid väga lahked. Kusjuures, me proovisime ühte granaatõuna, mis oli võrratult hea, et ostsime ka ühe granaatõuna. Kaubanduskeskusi on siin enam-vähem. Nagu ma ikka filmifriik olen, otsisin filmipoode. See muutus esimestel päevadel üsna frustreerivaks, sest ma ei leidnud kuidagi neid. Tähendab, me olime seal kaks nädalat; esimene nädal oli mõnusalt päikeseline ilm, kus peamiselt lebotasin basseini kõrval; kuid teisel nädalal olid pilves ilmad ja seega möödus aeg rohkem ringi vaatamisele. Sealhulgas avastasin ka saare kõige suuremaid kaubamaju. Saare kõige suurem kaubanduskeskus – Madeia Shopping, seal ma käisin lausa kaks korda. 111 poodi, 18 söögikohta, 1080 tasuta parkimiskohta ja mis kõige parem – 7 kinosaali ! Mäletate, kuidas ma olen tahtnud juba pikemat aega PSP mängu Crisis Core: Final Fantasy VII? Ma lõpuks sain selle! Ja sealtsamast kaubanduskeskusest, tõesti, mul olid väga suured ootused, kuid mu ootused said täielikult ületatud. Niivõrd head mängu PSP’l pole ma mänginud ja kui Silent Hill’i mängud välja jätta, siis ma pole kaua aega mingile mängule nii kaasa elanud. Ma olen nüüdseks seda mänginud 29 tundi ja 39 minutit.

Igatahes, kaubanduskeskuses oli elektroonikapood, mis oli väga võimas. Filmi osakond oli vägev, sealt ostsin teisel korral kaks filmi: Platoon (2-Disc Definitive Edition) ja Schindler’s List (Steelbook 2-Disc Collector’s Edition, mis oli 9.90 eurot!). That’s awesome. Sealt sain ka Janikale kingituse ostetud. Teisel korral käisin kinos “Saw V” vaatamas; kino oli võimas. Saal oli tohutu suur ja ekraan hiigellai. Ma muidu poleks läinud kinno, kui film oleks portugali keelde dubleeritud.

Merevesi oli isegi soojem kui meie hotelli basseini vesi. Meie hotelli lähedal oli koht, kust sai merevette ujuma minna. Merevesi lainetas üsna mõnusalt ja ujumine seal oli üsna meeldejääv ja lahe; kuigi ühel korral laine surus mind tugevasti ühte kivi nii et kriimustasin enda jala ära. Mul oli üsna palju punaseid triipe jalal; nagu ma oleks enda jalgu lõikunud. Aga see nägi muidu kihvt välja.

Siis oli meil ka Levada matkatee, mis oli 8 km pikk. Kitsas matkatee, paremat kätt oli kuristik ja vasakut kätt kõrgendik. Ma tahtsin osta Xbox360 meie hotelli lähedal suurest kaubanduskeskusest, Forum Madeira. Peamiselt Silent Hill: Homecoming’u pärast olen tahtnud seda osta ja olin juba algusest peale kindel, et ei osta seda Eestist. Forum Madeira ühes elektroonikapoes nägin seda 190 euroga (Premium komplekt), mis on eesti kroonides ligi 3000 krooni; kuid Eestis maksaks see 5000-6000 krooni. Tohutu hinnavahe, ei saanud võimalust jätta kasutamata. Plaanisin seda osta viimasel vabal päeval; kuid käisin vanematega kingitusi seal otsima 4 päeva enne tagasilendu ja olin emaga ühes riidepoes. Kui ma välja tulin, nägin, et isa hoidis suurt kilekotti. Ma olin üllatusest sõnatu. Nad soovisid mulle õnne ja kinkisidki Xbox360′e.. Ma ei osanud seda ette näha. Silent Hill: Homecoming’ut ma ei leidnud kusagilt, kuid ostsin ühest kohast GTA IV kõigest 39 euroga, kuigi nt Madeira Shopping’us maksis see 75 eurot.

Mis veel. Lõpetuseks ütlen, et ma olen veidike pettunud Horizont Travelis. Giid rääkis samamoodi nagu Arnold Rüütel ja pealegi, me saime seal 12 tundi vähem olla kui lubatud, lennuajad muutusid. Me pidime jõudma 6. novembri hommikuks Eestissse, kuid see-eest jõudsime hoopis 5. novembri õhtuks. Vähemalt sain ma enda sünnipäeval kooli minna, kuigi ütlesin õpetajale, et tulen reedel kooli. Ja ma ei kahetse, et tulin kooli. Veel, ekskursioone, mida pakuti, polnud piisavalt. Nt paljud soovisid ekskursiooni botaanikaaeda, kuhu sai minna kas köisraudtee, bussi või taksoga ja giidid ei viitsinud korraldada seda.

So… that’s it, kusjuures, ma pidin täna geograafia tunnis jälle klassi ees lühidalt enda rännakust rääkima. Täpselt nii nagu pärast Pariisi reisi. Tegelikut ma sain paar uut fakti enda kohta ka veel teada selle reisi vältel. Ma lugesin Madeiral lõpuks “Battle Royale”i lõpuni! It’s terrific.

Ma vihkan selliseid üllatusi.

Seoses selle õppereisidega oli esmaspäeval Tartu Ülikooli Raamatukogus koosolek, mis algas kell 17.00. Ma arvasin, et see hakkas hoopis 18.00 ja jõudsin just täpselt kohale, kui koosolek lõppes. Ma olin suhteliselt sõnatu sel hetkel ja tundsin piinlikkust. Aga see-eest sain vähemalt mõningad küsimused ära küsida, mis mind vaevasid.

Mul oli kõht tühi, kui raamatukogust väljusin ja mõtlesin, et käiks siis lõpuks seal Planet Sushi’s ära. Trepist üles minnes olin ikka väga ärevil ja kui jõudsin tippu, olin suhteliselt hämmingus vaatepildist. Väga ilus koht oli. Menüüd vaadates läks silme ees kirjuks, võtsin Soba nuudlid köögiviljadega. Söögipulkadega söömine oli mul juba käpas ja söömine läks ladusalt. Alguses oli kuidagi veider süüa, kuid edasipidi hakkas eine rohkem maitsma. Ettekandja tuli isegi küsima, et kuidas maitseb. Ma ütlesin muidugi, et väga hea. Seda ma pole varem Eesti söögikohtades näinud, et ettekandja tuleb uudishimust küsima, kuidas toit maitseb.

Viimasel ajal olen rohkem end pühendanud Jaapani hiragana tabeli õppimisele. Mul oli “Everyday Japanese,” mille ostsin eelmise aasta suvel, koolis kaasas ja kui eesti keele õpetaja Saia seda nägi mingeid pabereid jaotades, ütles ta : “Ohohh.” Tagasi tulles ta sirvis raamatut. Ta küsis ka paar mõningat selle kohta jne. Lõpuks ütles: “Mitte keegi ei suuda neid sümboleid meelde jätta.” Ma ütlesin : “Mina küll suudan.” Ja kuidas veel seda jaapanlased suudaksid, arvestades, et neil on vähemalt 1000 kanji märki juures?

Ma nägin teisipäeva öösel und TÜ Raamatukogust. Raamatukogu oli väga tumedate toonidega, kuid siiski selline koht, nagu oleksin paradiisis. Põrandat kattis hästi paks, pehme sinist värvi vaip ja igal pool olid raamatud, mis mind kohe huvitasid jne. See unenägu jäi mind kummitama järgnevaks paariks päevaks ja neljapäeval käisin lõpuks seal raamatukogus ära. Ma lihtsalt pidin seal ära käima. Registreerumine võttis viis minutit aega ja raamatukogu… oli küll *köh* teistsugusem, kui minu unenäo nägemus raamatukogust, kuid see oli siiski võimas.

Eile oli parima sõbranna vanavanaemal Lindal sünnipäev, kes sai 86. aastaseks. :) Käisime Atsiga teda “õnnitlemas,” kusjuures selliseid üllatusi ma vihkan. :D

Ja täna tuli veel välja, et ma ei saagi koos vennaga Soome. Me leppisime selle umbes nädal aega tagasi kokku ja nüüd siis paneb näkku; ai kuidas ma selliseid üllatusi ka veel vihkan. Nagu alati, toob ta välja selle ettekäände, et kuna tema on koos kurtidega ja mina olen peamiselt ainus kuulja, siis mul hakkab igav. Come on, ma saan hakkama igavusega, alati olen suutnud seda teha! Ma ei kavatse vaheajal olla siinses sopas, mul on juba pikemat aega tunne, et pean siit Eestist välja saama. Jah, Eesti sakib. Ma olen ka mõelnud, et maailm on tegelikult ilus koht. Ainult inimesed muudavad ja teevad selle masendavaks kohaks, eriti eestlased.