uus kodu.

JAFFi osas rahunesin pisut maha. Reedel käisin koos Tija, Mihkli ja Anettega JAFFi avafilmi “Colorful” vaatamas. Piletid olid tasuta, seega mõtlesin ka, et miks mitte. Natuke kurb oli, et me sõime enne seanssi kõhud korralikult täis Gotsus, sest Momo oli Artisesse suure söögilaua valmis teinud. Seal oli tõsiselt palju süüa. Ausalt, igasugused sushid, onigirid, makirullid – seal oli kõike! Ja mul oli kõht liiga täis, et üldse midagi süüa. v_v Aga see-eest jõime Mihkliga ära kaks pokaali valget veini. Mis sellest, et Tija oli täiega selle vastu ja tegi isegi aegyot. :3 Teate küll ju… kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha…

Laupäeval käisin JAFFi raames “Akirat” vaatamas. Ma polnud “Akirat” juba aastaid näinud ning kinoskäiguga meenus, miks see nii hea on ja miks see on üks mu lemmikfilmidest. Tõsiselt äge oli. Kuigi… huvitaval kombel näidati inglisekeelset versiooni. Vähemalt häälte pealelugemine oli üsna kena, et ma ei saanud kurjaks ega jalutanud saalist välja. Pigem üllatas see seansi alguses. Ma ei tea, kas tegemist on kinotööliste apsakaga või mitte, aga see on iseenesestmõistetav, et jaapani filmi näidatakse ikka jaapani keeles. Võiks seega olla kinokavas märgitud niimoodi. See selleks, JAFF andis mulle taas võimaluse lemmikfilmi suurel ekraanil näha. Aastaid tagasi oli selleks “Final Fantasy VII: Advent Children.”

Pühapäeval viisin ära viimased asjad ühikast. Kõige suurem mure oli väike kineskooptelekas, mis on üle mõistuse raske. Kaks korda raskem kui mu 37″ telekas. Anette aitas mul autoga viimased asjad ära viia. Peale teleka, ma võtsin üsna kerge kilekoti, kus oli sees veekeetja ja muud pisemat asja. Anettel lasin võtta meelega hantlid, need kaalusid kokku 10-12 kg. Anette kirus mind terve tee: “WHY?!” Ma sepitsesin seda juba algusest peale. ^^

Pühapäeva õhtul jalutasin tagasi ühikasse. Tänaval oli kolm keskealist meest. Kui nad nägid mind, siis nad ütlesid kooris flirtiva häälega: “Ooooo” ja veel midagi. Siis üks neist ütles: “Oodake, see on ju poiss.” Nüüd ongi mul dilemma, kas võtta seda komplimendina või mitte. Või kuidas pagana päralt ma sellele üldse reageerima peaks.  o____o’

Seda juttu kuuldes Anette läks eriti hoogu, et tahab minust üks päev tüdrukut teha. “Küüsi värvima, poistest rääkima, tulen meigi ja kleidiga külla.” O_O Kui ta peakski ukse taha tulema selliste kavatsustega, siis ma panen ukse lukku, tõmban kardinad ette, kustutan tuled ära, poen teki alla ja hõikan: “Mind pole kodus!” Siis vaatan hirmunult teki all Lõuna-Korea filmi edasi. Jah… see peaks kindlasti aitama. ^^

Praeguseks olengi lõplikult korterisse kolinud. ^__^ Eilne päev oli meeletult väsitav. Vanemad tulid uue koormatäie mööbliga ja nii palju asju oli teha. Uue kapi panime kokku, kardinad paika ja nimekiri on lõputu. Samuti jätsin ühikatädidega hüvasti. Tundsin meeletult hästi, kui astusin ühikast välja. Ilm oli mõnusalt soe ja päike paitas mu kuldkiharaid. Õhtuks olin meeletult väsinud ja ma ei saanud ikka kohe magama minna. Ilmaasjata pühkisin eelmise nädala jooksul põrandad puhtaks. Pesin isegi põrandad ära. Vanemad ei viitsinud jalanõusid ära võtta… See tähendas, et eile õhtul ma pidin jälle kõik puhtaks tegema. Ja veel sadu asju. Tegutsesin paar-kolm tundi, et lõpetasin pool 12 õhtul ja läksin magama…

Ma pole üsna pikka aega nii mõnusalt maganud kui täna öösel. Isegi unenäod olid nunnud.. Hommikul tegin silmad lahti, päike paistis aknast sisse ja mõtlesin, kui ilus hommik on. Akna all õitsevad sinililled.

Korteris pole Internetti veel, seega selle nädala jooksul satun tõenäoliselt harvem netti. Aga ärge kartke, ma olen juba endale küllalt varunud Lõuna-Korea filme, et terve nädal üle elada.

kümme aastat šokiteraapiat.

Veedan üha rohkem aega korteris. Ühikas saan olla selle nädala lõpuni, siis jätan jumalaga. On taas põhjust vahuvein pauguga lahti teha. :3 Reedel viisime korterisse tosina jagu mööblit, kuid ruumi on endiselt päris palju. Mööblit tuleb veel. Üleüldiselt on väga suure korteriga tegemist, kokku 58,8 ruutmeetrit.

Reede õhtul näitasin korterit Anettele. Tegime natuke korrastustööd, terve köögi lõime läikima – puhastasime lapiga ära iga pinna, pühkisime põrandat, pesime külmkapi seest puhtaks ja panime kahvlid, noad, taldrikud, tassid ja muud kappidesse. Mu vanemad tõid Tallinna umbes 10-15 tassi… milleks nii palju… o_o Suurem vaev sai läbi, siis tegime sushit ja sõime kõhu täis. Õnnistasime korteri sisse ka esimese Lõuna-Korea filmi vaatamisega – selleks oli “71: Into the Fire.”

Henrik tahtis samuti korterit näha. Laupäeval pärast animeklubi koosolekut õhtul tuli ta mulle külla koos Anettega. Vaatasime ka siis filmi… Tegin läbi sotsiaalse eksperimendi. Panin ühe SNSD videokese käima.. mu lambakesed tormasid kiiruga välisukse juurde selle pärast. :D Henrik, see jobu, ehmatas mu ära, kui pärast külaliste lahkumist pesin köögis nõusid ja ta lehvitas mulle akna taga. Kaotasin 10 aastat enda elust.

Ma armastan seda momenti öösel, kui kella 4 paiku öösel kustutatakse kõik tänavalambid. Kottpimedat tänavat vaadata on tõeliselt lahe.

Korea keele vihik hakkab näitama tõsiseid märke kulumisest.

Nüüdseks mäletab seda vist ainult mõni üksik inimene, aga aastaid tagasi, õigemini 2009. aastal, üritasin algust teha animeblogiga, mille kujundus oli omal ajal hästi… heleroheline. Esimene arvustus oli Satoshi Koni “Paranoia Agent“ist ja rohkem midagi ei tulnud. Sinnapaika see jäigi. Vaatamata sellele, mis eesmärgiga alguses lõin selle blogi, võtan nüüd, kolm aastat hiljem, täiesti uue suuna – hakkan kirjutama Lõuna-Korea filmidest.

Kes teab, aeg-ajalt kirjutan paarist muust Aasia filmist, kui viitsin. Kommenteerin filmide kohta väga aktiivselt Filmiveebi foorumis, kuid teema “Viimane film, mida vaatasid” on üsna hajuv ja mööduv ning filmiblogis on parem säilitada arvamusi filmidest. Kirjutan muidu ikka paralleelselt nii filmiblogis kui ka filmiveebis. Filmiblogis otseselt ei kirjuta pikemalt, kui tegemist pole just täiendavate märkustega. Seda näitab ainult aeg, kas filmiblogi tabab sama saatus nagu animeblogil.

Alloleva loo meeleolu läheb üsna täppi minu tujuga viimaste päevade jooksul. Oivaline kombinatsioon viiulist ja trummist.

Only the ways of life teach me lesson, but the rhythm of music teach me how to feel.

ähmane pilk.

Kõigest loetud päevad veel ja ei lähe enam kaua, mil saan ühikast lõpuks ära. Üha enam läheb siin väljakannatamatuks. Turistide hooaeg on alanud ja teisel korrusel, kus ma elan, on kuulda õhtuti eriti hästi, kuidas turistid koridoris lällavad. Üsna tüütu… Juba täna lõunal saabuvad vanemad Tallinna ja läheb kolimiseks. Korteri otsimine oli ikka paras pind perses. Me oleme nüüdseks tosina jagu kortereid vaatamas käinud, enamikel juhtudel on korter sõrmede vahelt läbi libisenud. Aga nüüd lõpuks on suurem vaev möödas.. ^__^

Eelmisel reedel sain koos vanematega koju. Kuigi mu vanemad olid juba mõlemad kuulanud SNSD’d,  see igatahes ei takistanud meil terve tee nende kuulamist. Kuulasime plaati kaks ja pool korda läbi. Ning kui ma olin Räpinas, siis ma sain päikest juba.. Näo vasak külg ja nina olid pühapäeva õhtuks täiega punased.

Nädal aega tagasi magasin õndsat und. Ärkasin üles lambivalguse peale. Kell oli 5 hommikul. Vaatasin ringi, kes tule põlema pani. Poiss oli ühikatoas. Ma vaatasin unise peaga esialgu, et see on toanaaber ja ütlesin: “Oi, tere!” Siis tuli meelde, et toanaaber on kaugõppel ning ta käib korra nädalas siin – teisipäeviti. Kuid seekord oli neljapäeva öö.. Ja taipasin, et see poiss pole mu toanaaber. Ta vaatas mööda tuba ringi ja polnud raske tema näost välja lugeda, et ta oli segaduses. Küsisin iroonitseval toonil: “Kas sa otsid midagi?” Ta ei vastanud, aga läks tagasi ukse juurde ja vaatas toa numbrit. Selle peale ütles ta endamisi: “Oh kurat…” ja lahkus toast, tõmbas ukse enda järel kinni. Kustutasin tuled ära ja keerasin ukse lukku. Müstika igatahes.

Endiselt liigun suure hooga Lõuna-Korea filmilainel. Nüüdseks olen aprilli jooksul vaatanud ära 18 filmi. Sellel pole lõppu ega äärt.  Sealhulgas.. ma pole üldse põnevil eesolevast JAFFist. Eelmisel aastal peksti ikka festivali käigus nii palju näkku, et lubasin sel aastal selle üle lasta. Korra saad põletada, siis enam ei taha tulega mängida. Kui… kui üldse, siis kava uurides tekkis huvi “Akira” suurel ekraanil ära vaadata, sest tegemist on ühe minu lemmikfilmiga. Kuid eriti kaua lillepidu kesta ei saa, üsna varsti tulevad arvestused ja eksamid.

<Kadii> mul ei ole peomuusikat
<Kadii> tuba tüdrukuid täis
<Dream> girls generation!
<lostinthemist> tra Dream
<Dream> :*
<lostinthemist> ma tahtsin seda ise öelda :D

Mõnikord läheb silme ees kõik ähmaseks. Ma tunnen nii tihti viimasel ajal, kuidas ma liigun ringi sihitult ja ma unustan tihti ära, kes ma olen.

au ja uhkusega punastamine.

Vahepeal möödus kaua oodatud korea keele tund, mil toimus filmiõhtu. Õpetaja tegi omalt poolt korea toitu, sealhulgas kimchit. Meie oma korea keele grupiga võtsime külaliskostiks kaks portsu fritüüritud kanafileed vürtsiga kastmega. Olin nõus sealt süüa tooma. Hilinesin tundi 20 minutit, sest ma ei arvestanud tipptunniga.. eriti ja toidu valmistamine võttis pisut aega. Aga mind õnneks kurjade pilkudega ei vaadatud, sest ennekõike.. ma tulin kohale söögiga.

Kohal oli paraku ainult üks vahetusõpilane. Aga see oli tüdruk. Ja ta oli nii ülinunnu. D: Ma istusin juhtumisi tema kõrval ka, kui istusime laua taga ja sõime kõhud täis. Väga täis. Mu käed lausa värisesid õrnalt alguses. Söömise ajal vahetasime paar sõna ka, rääkisime seriaalidest, mida ma viimati vaatanud olen. ^^

Igatahes, tutvustusring oli koomiline. Rääkisin endast paar sõna. Keegi aga küsis, miks ma korea keelt õppima hakkasin. Ma vastasin niimoodi korea keeles: “Võib olla natuke piinlik, aga SNSD pärast hakkasin korea keelt õppima.” Pooled kohalolijatest purskasid selle peale naerma, õpetataja samuti. Isegi korea tüdruk naeris nii tohutult selle üle. Ma läksin näost täiega punaseks. :3 Pärast naermist selgitasin kiiresti, et mulle meeldivad tõsiselt korea filmid, seriaalid ja muusika.

Me kasutasime kõik rääkimisel viisakat vormi, aga vahepeal ajas see ikka nii muigama, kui vahetusõpilase suust lipsas kogemata välja mitteformaalne rääkimise viis. Veelgi naljakam, kui õpetaja pööras sellele tähelepanu. Näiteks tüdruk meie grupist rääkis, et hakkas korea keelt õppima, sest tema poiss on korealane. Oleks te näinud vahetusõpilase suurt imestust, kui ta ütles “POISS?!” korea keeles. :’D

Ja lõpuks film… hahaha, läkski täpselt nii nagu kartsin. Me vaatasime “Sunny“t. See on seesama film, mida me siis vaatasime, kui jõuluvaheajal käisid mul külas Tija, Henrik ja Anette. Ma hakkasin ikka nii muigama selle peale. Aga siiski, suurepärane film, mida oli teist korda ka nii mõnus vaadata. Peale minu oli seda veel kaks-kolm inimest näinud. Kogu õhtu oli nii mõnus. ^^

Esmaspäeva lõunal käisin ka juuksuris, aga kurval kombel seni pole mitte keegi pannud tähele, et mu juuksed on vahepeal lühemaks läinud.. v_v

Seitse päeva tähtajani.

valge šokolaadi saladus.

Sushivaimustus läks koguni nii kaugele, et olen juba kaks korda Sushi Catis söömas käinud. Viimasel korral, kui astusin sisse, näidati seal SNSD – Oh! muusikavideot. Ma olin täiega põnevil sellest. :3 Togisin Anettet korduvalt, et võiks ise hoopis sushit teha ja ühel reede õhtul otsekohe pärast kooli läksimegi Hannesele külla.

Ma olin nagu väike laps. Ostsime lõhet, paprikat ja kurki. See oligi nüüd esimene kord, kus ma tegin reaalselt sushit. Esimene rullimine oli intensiivselt pingeline. Aga ma sain sellega hakkama! Ma olin isegi nii õnnelik, et sirutasin sushirulli lakke ja ütlesin võidujoovastuses: “Minu esimene sushi!” Ja issand, kui hea see oli.. Ma võiks seda lõpmatuseni süüa.

Juba viimased kaks kuud olen tõsiselt Lõuna-Korea filmide lainel. Iga filmiga süveneb järjest rohkem minu armastus ja kiindumus selle riigi filmitööstusesse. Koguni üledoos. Tõsiselt, miks need nii head on?! Järjest rohkem satun kullatükkide otsa. Viimaste nädalate jooksul olen ära vaatanud need filmid: Bleak Night, Children…, The Frontline, Castaway on the Moon, White: The Melody of Curse, A Moment to Remember, The Yellow Sea ja A Bittersweet Life. Ja oi, see nimekiri sellega veel ei lõpe. Sellest kõigest mulle piisas otsustamiseks, et järgnevatel PÖFFidel kavatsen ära vaadata kõik Lõuna-Korea filmid.

<Soits> mingi korea režissöör pidi suvel siia tulema mingeid võtteid filmima

<Rauno> OMOMO

17. märtsil ootas mind animeklubi raames järgmine katsumus – White Day pidu. Tegelikult esimene tõeline katsumus oli juba jõulupidu, seekord olin juba mõningate kogemuste võrra pisut rikkam. Kuid selle korraldamine oli ikka väga lõbus ja närvekõditav. Üks asi, mida ma jõulupeo puhul õppisin ja tegin paremaks, oli seltskonnamängude korraldamine. Kuna ma ise olen põhiline korraldaja, ei olnud mul otseses mõttes aega korraldada mänge jõulupeol. Tookord viimasel hetkel suutsin Riine ära moosida, et oleks nõus midagi välja mõtlema. Seekord määrasin kindla inimese ära, kes seda tegema hakkab.

Päev enne White Day pidu käisin Indrekul külas Kehras. Rongid on tõsiselt ägedad asjad, mulle meeldib, kuidas need teevad *tsuh-tsuh.* Kuulasime muusikat, tegime muusikalisti peo jaoks ja terve öö vaatasime Running Mani saateid. Naersime end ribadeks. See oli üsna mõnus vaheldus. Tal oli suur akvaarium koridoris, ma nägin Nemot! Ja Indreku kass on üliülinunnu. :3 Puhtatõuline Püha Birma, kui ma õigesti mäletan. Kahju, et mul pole pilti, tahaks hea meelega näidata. Silmad olid võluvalt sinised.

Ühel hetkel, kui me kuulasime muusikat, siis Indrek võpatas, vaatas mulle sügavalt silma mitmeks pikaks sekundiks, sest tal tuli üks geniaalne mõte. Minu ehmatas sellise liigutusega ära. Ja sellest mõttest arenes välja see asi, mida kirjutasin White Day peo asjus igale poole:

Kallid alaealised, kes mõtlevad peol alkoholi tarbida – teilt konfiskeeritakse see. Muidugi, üritada võite, pole hullu. Hiljem tuleb konfiskeeritud materjalist joomisvõistlus tikutõmbamisega valitud indiviidide poolt.

Muidugi, täiskasvanute vahel.

Võtsin White Day peo korraldamist tõsiselt ja vaatasin isiklikult ka, et alaealised ei jooks. Ma ei lubanud Shinil isegi mitte korrakski alkoholi puudutada. Aga kahjuks konfiskeeritud materjali ei saanud… Või õnneks? Pidu iseenesest.. inimesi oli üsna hõredalt, kui võrrelda näiteks jõulu- või valentinipäevapeoga. Kuid lõbus oli just seltskonnamängude pärast, mida Margus korraldas. Aitasin ka muidugi tal seda teha.

Õhtu naelaks oli joonistamismäng. Kujutage ette, et see on telefonimäng, aga ainult joonistamise kujul ja teil on aega 10 sekundit, et kindlat asja joonistada ja enda meistriteost järgmisele inimesele näidata. Järgmine inimene peab nähtu põhjal sama asja joonistama ning järgmisele näitama. Viimane inimene arvab ära, mida esimesele joonistajale näidati. Inimeste joonistamisoskused on ikka hämmastavad. :’D Isegi WC-potti ei osatud joonistada… kui WC-poti puhul jõudis järg viimasele inimesele, Indrekule, kes jäi tervelt minutiks sügavalt mõtlema, mis kuradi asi see pildil on. Siis lõpuks ütles ta valju häälega enesekindlalt: “Ma tean,  mis see on! See on garaaž!”

Rait ütles, et ma meeldin talle ja ta andis mulle ühe suure šokolaadi. Inimesed naersid selle peale ja ma olin omamoodi kohkunud sellest. Mõtlesin korraks hetke, aktsepteerisin šokolaadi ja ütlesin: “Teate ju küll, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.” Ja Valdars andis mulle kaks suurt šokolaadi. Nii nunnud. :3

<Kadii> täna pidi olema üks võimsamaid magnettorme jälle

<Cochrane> seepärast see kahvel põrandal oligi

<lostinthemist> oot, kahvel?

muffinijaht raamatukogus.

Henrik says: Heh “Kas sina tahaksid olla mu hapukapsas?” küsib neiu Raunolt

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: :’D

Henrik says: Ma võin olla sinu verivorst, kui sa oled ahjukartul

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Ahvatlev :3 Aga kui ma olen hoopis keedukartul?

Henrik says: Siis sa ei ole nii maitsev.

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Olen ikka! Aga lihtsalt keedetud, mitte praetud!

Henrik says: Ei

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Aga sa ei ole mind maitsnud veel

Henrik says: Praetud kartulid ja ahjukartulid on paremad.

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: touché…

Jõuluvaheaeg oli kahtlemata päris värviline. 28. detsembri varahommikul alustas Tallinnast kolm inimest oma teekonda.. minu väiksesse tagasihoidlikku koju. Tija, Henrik ja Anette. Anettega rääkisin juba novembris Henrikust, kuidas ta vajaks väikest puhkust ja ma ütlesin poolnaljatades, miks mitte tulla minule külla Räpinasse talvevaheajal. Me saaks siis filme vaadata ja niisama logeleda ja Värska veekeskuses ujuda ja metsas ennast segaseks karjuda ja lumesõda teha ja kõike muud. Lõpuks sai Henrik nõusse räägitud ja kui Tijale sellest rääkisin, oli tema ka kohe nii huvitatud sellest.

Mõnes mõttes oli see juba omaette traditsioon. Eelmise aasta talvevaheajal tuli ju Rahel mulle külla paariks päevaks. Ka siis vaatasime üsna suure ajast doramat ja käisime Värska veekeskuses ujumas. Seal oli erakordselt mõnus. Eriti mullivannid. Tegime vahtudest habemed. Ja vahusõda ka päris palju. Ja saunad. Ja Tijaga tegime ujumisvõistlused suures basseinis. Pärast veekeskust oli tõepoolest väike väsimus, kuid samas kõik see mõjus nii värskendavalt.

Ülejäänud õhtu kas vaatasime filme, ajasime juttu või tšillisime niisama. Kogesin pesuehtsat kõditamispõrgut. Tija kõditas mind tervelt minut aega järjest ning ma ei tohtinud vastu panna. ;_; Ma tegin kunagi Tija üpris näljaseks kanavõileivadega ja ta sai minu peale pahaseks, seega andsin talle spetsiaalse loa mind kõditada tervelt minut aega. Vaatasime ära filmid “Sunny” ja “Alien.” Anette polnud mitte kunagi näinud Alieni filmiseeriat, see… oli täiesti andestamatu ja mõeldamatu. Pärast “Sunny” vaatamist vahetasime üksteisega jõulukingitusi. ^^ See oli hämmastav, et Anette vajus kõige esimesena magama ära ning samas magas ka kõige kauem meie seast – rohkem kui 12 tundi. Mängisin Anettega kahekesi Gears of War 2′e. Emps tegi hommikul pannkooke, nyam.

See oli ühesõnaga see, mis tegi talvevaheaja mõnusalt meeldejäävaks. Huvitav on juba mõelda, kes järgmisel aastal külla tulevad.. ^^

Ja aastavahetus? Eh, kuni aasta viimase päeva õhtuni ma ei teadnud õigemini, mida ma teen.  Kolme seltskonna vahel oli valida. Kolme seltskonna vahel läks mõtlemiseks – Ursula ja Lehar, bakad ning filmiveeblased. Filmiveeblaste juurde ma kahjuks ei jõudnudki… Kõigepealt läksin Ursula juurde, kus oli ka Lehar. Oh jumal, pitsakesed olid nii head. Kanast ma parem ei kirjuta, ma tunnen just nüüd kirjutamise ajal, kuidas süljenäärmed hakkasid täie rauaga tööle. “Tujurikkuja” sketšid olid ägedad. Eriti Hiid-Ansip vs Hiid-Halonen. Väikese hilinemisega jõudsin ka bakasid näha. Kaotasin oma lemmikkinda linnas ära, niu..

Terve see jaanuar venis niiii pikalt. Põhiliselt selle tõttu, et kooli polnud ning toimusid ainult eksamid. See kõik… oli *nii* igav. Eksamid ei olnud see-eest ülearu nii rasked, aga lihtsalt nii igav oli. Ootasin innukalt uut semestrit ja uusi aineid. Kõige rohkem korea keelt. Ühel päeval olin terve päeva Tallinna Rahvusraamatukogus. Osaliselt õppimas, osaliselt aga tahtsin seda näha ja avastada. Veidral kombel ma näen viimasel ajal tihti unenägudes raamatukogu. Aga ma ei teagi, kergelt pettunud tunne oli. Seal ei olnud ju mitte ühtegi maetud aardekirstu ega avastamata, pimedaid kõhedaid koopaid, kuhu saab ainult tõrvikuvalgel minna. TÜRA oli küll kordades põnevam avastada… Päh.

Aga vähemalt.. nägin veelkord sel talvel Priitu. Saatsin ta lennujaama ära ning lendas Norra ära. Ma pidin ikka ju eelkõige kindlaks tegema, et tema telefoni taustapildil ilutseb Sooyoung Girls’ Generationist. Vastasel juhul ma poleks teda lennukile lubanud. :3 Päriselt ka! Ning veel sain Aureliaga kokku Kompressoris, keda ma polnud mitu aastat näinud. Jahm.. kui ma küsisin 2004. aastal teda rate.ee saidil väljavalituks, siis me mõlemad ei oleks osanud arvata, et kaheksa aastat hiljem, me istume Kompressoris ja sööme kartulipalle. Holgerit tahtsin ka niiväga üle mitme aasta näha, aga temaga ei õnnestunud kuidagi kokku saada… Kui mõelda selle kõige peale, siis võib selle talvega isegi päris rahule jääda. Käisin isegi Maddyga muffinijahil. ^^

kiljume… nagu väikesed tüdrukud.

Nagu arvasin, kanji töö läks väga ilusasti. Kolm töökest on veel jäänud. Teisipäevases inglise keele praktikumis esinesid kursakaaslased ettekannetega. Oeh, ma pean järgmise nädala teisipäeval esinema.. selle nädalavahetuse üritan pühendada ettekande koostamisele, sest muidu läheb kiireks. Kuulasin teiste ettekandeid, sain juba hea ettekujutuse, milline võiks mu ettekanne olla ja samal ajal.. kritseldasin ja harjutasin kanjisid. Neid on nii mõnus kritseldada, kui igav hakkab. Kursaõde nägi kanjisid ja ta sattus vaimustusse. :3

Teisipäev, teisipäev… Lõpuks jõudis kätte aeg, mil sain kätte uued kuulmisaparaadid. Oh põrgut.. vean kihla, et kui ma oleks 10. aastane, siis ma vehiks kätega nagu hull ja nutaks. Sest tõesti, helid tunduvad hetkel nii teistsugused ja võõrad. Põrgusse, isegi mu enda hääl kõlab teistsugusena. Ning ei saa mainimata jätta sedagi, et olen hakanud kuulma nüüd uusi helisid, mida ma pole kunagi varem tähele pannud. Näiteks nüüd, ühikas (jah, ma ei ela nüüd enam vanatädi juures, vaid Maaülikooli ühikas) kuulsin läbi akna, kuidas rong mööda sõidab. Ja ei, aken oli kinni. Pärast viimast praktikumi teisipäeval sain kõigepealt kokku Henrikuga, kellega käisin Žen-Ženis söömas. Oiii, ta pani mind juba kohe alguses proovile ja üritas tekitada vaikselt erinevaid helisid – klõpsis küünlajalga, koputas õrnalt vastu lauda ja nii edasi. Ma olin vahel päris meeltesegaduses.

Pärast seda aga läksin Ketly juurde, endiselt meeltesegaduses, kus sain taas süüa spagette hakklihaga, aga kõige tähtsam oli siiski jäätisetort! Mustsõstramaitseline jäätisetort, mille peal on riivitud šokolaaditükkide kuhi… urr, nii kuum… :3 Sebisin Raheli ka kohale, kes jõudis hiljem kohale. Kuna päeva põhikavas oli “Final Fantasy VII – Advent Children Complete,” mida ta tahtis ka näha, siis vaatasime Ketlyga seni filmi “Incite Mill.” Seda olin tahtnud juba detsembrist saadik näha. Mis teha, mind lihtsalt intrigeerivad sellise temaatikaga filmid, kus inimesed lukustatakse kuhugi ja neid sunnitakse osa võtma tapmismängus – umbes nagu mu lemmikfilm läbi aegade, mis on “Battle Royale.”

Iroonilisel kombel, Rahel jõudis ukse taha täpselt mõni minut hiljem, kui film lõppes. Ma loodan, et Rahelile meeldis Final Fantasy film väga. Ehk oleks talle vist isegi rohkem meeldinud, kui mina ja Ketly ei oleks erutunud iga väiksema Cloudi seksikale liigutusele ja kiljunud nagu väikesed tüdrukud.

Sest tõesti, kuidas saab MITTE kiljuda sellise überseksika Cloudi iga pisema muskli tõmblusele? *-* Tuled kustu, ja niimoodi vaatasime terve filmi ära, sõime vahepeal viinamarju ja põukisime üksteist. Oojah, viinamarjadega seoses ka… pooled viinamarjad olid söödud. Ma ütlesin: “Ma pööran need ümber,” ja pöörasin viinamarjad kausis ümber. Saite aru loogikast? Pärast filmi naersime pool tundi lihtsalt järjest absurdsete naljade üle.

Kolmapäev see-eest… seda päeva iseloomustab tõenäoliselt kõige paremini see väike armas pildike: Mhm, kuulmise pärast. Aga vähemalt kuradi suur pluss on uutel aparaatidel see, et mikrofon ei ole ainult ettepoole suunatud, vaid taha ka. Neli aastat eelmiste aparaatidega oli kogu aeg see asi, et mikrofon oli ainult ette suunatud. Konkreetselt iga kord, kui õpetaja kõndis mööda klassi ja liikus tahapoole, siis pidin tema poole vaatama, et paremini kuulda. See muutus tõesti väga tüütuks ja mingi hetk ma lihtsalt lõpetasin konspekteerimise ära, sest ei viitsinud pead keerata. Aga endiselt, teistmoodi kõlavad helid ajavad segadusse. Jaapani keel oli eriti kohutavalt raske – suur klassiruum ja seal kajas väga palju. Samas… see on kõigest algus ja täielikult ümber kohanemine võtab keskmiselt aega paar nädalat. Sellised on mu esmamuljed.

Alates tänasest, neljapäevast, hakkan olema JAFFi infolauas Cinamoni kinokassade kõrval. Küll mitte iga päev, kuid enamiku aja festivalist. Juba kell 16.00 võib mind näha juba. Stepmania, Guilty Gear ja värki. Rahaga on pisut kitsas olukord see aasta, seega ei saa suurt animemaratoni teha nagu üle-eelmisel aastal, kui vaatasin festivali jooksul tervenisti 11 filmi ära. :3 AGA! Alati on olemas järgmine aasta!

Igatahes, tundub, et olen saanud blogiga taas uuesti rajale, vaatamata nii pikale augule. Selle asemel, et teha pikk-pikk kokkuvõttev sissekanne eelmise aasta olulistest sündmustest minu jaoks… Ma vahepeal üritan sissekannete sisse sulatada mõned lõigud, kus kirjutan, mis eelmisel aastal samal ajal toimusid. Näiteks varsti tuleb AnimeFest Lätis.. eelmisel aastal tegin seal Cloudi cosplay’d, aga eks selles kirjutan kunagi hiljem, kui on õige aeg kasutada “eelmisel aastal, samal ajal” fraasi. :3  Sellega seoses sooviks ka teada saada, kui palju on mu blogil nüüd endiselt lugejaid alles. Kes endiselt hoiavad silma peal, ma oleks väga tänulik, kui annaksite endast märku näiteks kommentaari jättes. :)

Mul… pole kunagi olnud plaanis blogi hüljata.

tonight… we rock!

Mõne tunni pärast lähen Rock & Roll Heaven’isse, kus toimub nn Band Battle. Aga mitte selle battle-i pärast ei lähe sinna, vaid hoopis Platinum Annoyance’i pärast! Olen seda õhtut paar nädalat ootanud. Üks mu sõber, tegelikult lähedane sõber Kaire on Platinum Annoyance’i laulja. Ma nägin teda viimati, ma ei tea kui ammu, vähemalt 3-4 aastat on möödas viimasest korrast, mil nägime üksteist. Eelmise aasta suve lõpus plaanisime ka kokku saada, aga jäi paraku ära, sest liiga hilja oli selleks. Ja täna saab teda üle pika aja hoopiski esinemas näha, : ))

Ursulaga käisin eile kinos, Marielle ei saanud jälle tulla. Tema sõnul on tal kooliga väga palju tegemist, aga samas, kellel ei oleks? Minulgi oli täna ajaloos kontrolltöö Eesti Vabadussõja peale, kuid see ei heidutanud mind. Kuidagi peab vahel lõõgastuma. “Slumdog Millionaire” oli üsna hea, vahel sai end kõveraks naerdud, aga ma pole kindel, kas see oli ikka kõiki neid võidetud Oscareid väärt.

Vahetult enne kino helistati mulle Krisostomusest ning teatati, et kolmas tellitud raamat (“Crisis Core: Final Fantasy VII” Strategy Series Guide) on kohale jõudnud. Ma ei saanud sellele eile järgi minna, aga täna pärast kooli oli see esimene asi, mida ma tegin. Ma ütlesin endamisi “Whoaa,” kui müüja raamatu riiulist välja võttis. Müüja, kes eelmisel korralgi teenindas, raudselt tundis mu ära.

the fifth sequels on the way

Enamus vaheajast läks “raisku” kasvuhoones töötamisele, kuid vähemalt sai midagi kasulikku tehtud selle asemel, et magada kella 2-ni päeval. Peamiselt istutasime tomatitaimed ümber pottidesse. Minu hooleks jäeti maasikatomatid, mis on mu lemmikud. Eelmisel suvel olime esimesed Eestis, kes seda müüsid ja müük läks väga hästi.

Vend läks kolmapäeval Soome, võistlusi vaatama. Hästi paljud kurdid kogunevad kuhugi Turu piirkonda. Igatahes, ma käisin talle tugevasti peale, et ta käiks korra kuskil Soome kaubanduskeskuses ja ostaks mulle kaks Xbox 360 mängu. Lõpuks sain ta nõusse. Igal juhul Soomest, kui Eestist.

Silent Hill 5: Homecoming ja Resident Evil 5

Vaheajal tabas mind mingisugune haiglane Aasia filmide kihk, et hakkasin neid üha rohkem ja rohkem tirima. Tänu sellele sai nii mõni võrratu film ära vaadatud, nt Korea filmidest “Oldboy” ja “Memories of Murder.”  Ja siis veel “Tonari no Totoro” (My Neighbour Totoro). Totoro oli lihtsalt niii armas, et võtaks heameelega ta endale ja kui ta suvel aias kuskil puu all lebotaks, siis ma magaksin tema kõhu peal. ^^

Enamik filmiveebi foorumlastest on hakanud filmiblogisid pidama ja see on pannud mind mõtlema, et ma võiks ka filmiblogi pidada isikliku blogi kõrval. Ja ma hakkaksin ilmselt arvustama animesid ja J-dramasid. Hollywood’i filmidega ei viitsi jamada. Ma olen nüüdseks isegi hea käputäie animesid jõudnud ära vaadata: Death Note, Code Geass R1-2, Wolf’s Rain, Paranoia Agent, Final Fantasy: Unlimited jne. Mis lugejad sellest ideest arvaksid?

Oh girl oh, mis väljendid.

Eelmise sissekande kulutasin siinse korteri olukorra kirjeldamiseks, nüüd tuleb teine sissekanne, kus on väheke lõbusamad asjad kirjas. Ühesõnaga, kõik muu, mis vahepeal toimunud on.

Vanemad käisid Egiptuses naabrimehe ja -naisega, jäid sinna nädalaks ajaks. Nad tõid mulle sealt kingituseks T-särgi, millel kaamelid… tõmbavad vesipiipu. Ma ise käisin ka koos perega seal umbes 2003/2004 talvevaheajal. Linnas olles ütles üks kohalik eesti keeles: “Tere-tere, vana kere.” Vahepeal on möödunud 5-6 aastat ning nad on selle ajaga suutnud selgeks saada veel mõned väljendid. Nimelt ütlesid mu vanemad lampi : “Tere!” ja üks kohalik ütles: “Sae pekki!” See pole veel kõik. :D Nad olid ühes poes, ema vaatas kangaid. Teretas samuti müüjat ning see müüja ütles : “Situ ruttu, karu tuleb!” Ma naersin end ribadeks, kui vanemad rääkisid sellest tagasi tulles. Kes see küll õpetab neile selliseid väljendeid? :D

Eelmisel neljapäeval käisin “Külmale maale” lugemiskontrolli tegemas peale tunde. Paber laual, pliiats käes, jäin ootama õpetaja küsimusi. Ma küsisin, et millest kirjutan. Õpetaja ütles:  “Kõigest?” Like what, kõigest?! Täitsin ta soovi ja kirjutasin kõigest. Kirjutasin kolm lehte järjest seda juttu ning ligi kaks tundi. 8. tunni alguses läksin sinna ja pool 5 lõpetasin. Ei saa ka mainimata jätta seda, et kirjutasin väga väikese käekirjaga, mille peale õpetaja natuke törtsus, et peab luubiga vaatama või siis teisi prille kasutama. Kuid vähemalt sai vaev tasutud ja eile ütles ta mulle, et sain lugemiskontrolli eest 5+.

Ma jäin veebruari viimasel nädalal haigeks. 20. veebruari reedel, vahetult enne viimast nädalat, käisime Borise ja teiste inimestega improvisatsiooni tegemas. Nagu, inimesed kokku, kaamera kätte ja filmime seda ideed, mis pähe tuleb.  Tegime hääletamise filmikese. Mul oli suhteliselt vale riietus ja väljas oli väga külm, et vist mõjus halvasti.  Terve nädalavahetus pea valutas õrnalt, esmaspäeval pärast nelja õppetundi ja aktust läks hullemaks.

Sama päeva pärastlõunal läksin juba Räpinasse, palavik näitas 37,8 kraadi. Bussijaama poole kõndides tekkis Taskus kerge minestustunne. Teisipäev, 23. veebruar oli väga kohutav päev. Mul oli vahepeal täiesti meelest läinud, kui vastik on olla haige. Nimelt ma ärkasin öösel kella 4 paiku üles (kusjuures, millegipärast paar kuud järjest on juba nii, et ärkan korraks nelja paiku üles), mul oli nii kohutavalt külm. Nii külm, et külmavärinad käisid läbi iga paari sekundi tagant, võtsin teise teki ka, kuid suurt ei aitanud. Hommikul näitas kraadiklaas 38,9 kraadi palavikku. Õudukas. Põhimõtteliselt ei jõudnud ma ka püsti seista, päeval ainult puhkasin elutoa diivanil. Peab tunnistama, et kohati oli väga mõnus tegeleda Xbox360-ga. Pult on juhtmeta ja sain mugavalt mängida nii, et pult oli teki all.

I must admit, sometimes when I felt really awful. I really tried to convince myself it’s the end. And also, on the 14th February, some another tragedy happened, but it really didn’t bother me after this. Their lives, their choices; all of them have fucked up their chances.