Ma olin uppuval kruiisilaeval. Kuid see kruiisilaev oli pisut teistsugune, futuristlikum. Sellel oli protokoll, et õnnetuse korral läheb laev “lukku.” Nagu vaakumisse, et kui peaks midagi tõsist juhtuma, põhja vajuma näiteks, siis inimesed laeva sees jääksid ikkagi ellu ja saaksid abi oodata.
Laeva sisse oli juba voolanud küllalt palju vett, et laev “hõljus” kindlal veesügavusel. Mõnda aega tegutsesin laeval ringi, oodates päästjaid. Teatud aja pärast juhtus ikkagi paratamatult see, et kuskil läks tõsiselt midagi katki ja laeva sisse hakkas voolama järjest rohkem vett, mis tähendas vaid ühte asja – laev vajub sügavamale ookeani põhja.
Üritasin oma sõbraga uurida, kas olukorda on võimalik kas või mingil moel parandada. Nägime koridoris tiigrit.. me põgenesime katlaruumi. Katlaruumi teise ukse taga pesitses ka tiiger ja me olime lõksus. Väljapääsu polnud. Ärge küsige, kust nad tulid. Jah, üritasime tõesti olukorda päästa, kuid asjatult. Me ei saanud sealt välja.
Raadio kaudu kuulsime teiste inimeste käest, et kõik on läbi. Selle aja jooksul, kui me katlaruumis olime, olukord halvenes veelgi enam. Laev täitus äärmiselt kiiresti veega ja hakkas järjest kiiremini põhja vajuma. Pärast raadiovaikust kuulsime väga-väga valju kõmakat ja tundsime suurt värinat. Selleni see piirdus, olime katlaruumis lõksus. Teadsime, et väljapääsu pole ja üsna pea on kõik läbi..
Siis ma ärkasin üles kodus. Sama sõber, kes oli minuga katlaruumis, ja veel mitmed tuttavad olid mul Räpinas külas. Kõik oli sürrealistlikult ilus ja päikeseline, kuigi tegemist oli vana-aastaõhtuga. It all had a dream-like quality. Tuttav luges ajalehte, silmanurgast nägin juhuslikult ühe artikli pealkirja: “Luksuslik kruiisilaev uppus ookeani põhja ja ellujäänuid polnud,” kuid sellele ma tõesti ei pööranud suurt tähelepanu.
Üsna pea jõudis õhtu kätte ja liikusime linna ilutulestikku vaatama. Oli konkreetselt plaan ühe künka tippu minna, kus oli ilutulestikku kõige parem näha. Sinna liikudes panin tähele, kuidas atmosfäär oli nii drastiliselt muutunud hommikuga võrreldes. Ööpimedus oli masendav ja hall, inimesed olid kurbade nägudega ja masendavas meeleolus, nagu nad teadsid juba, mida oodata.
Igatahes jõudsime künka tippu, kus avanes ilus vaade linnale. Keskööni olid veel jäänud mõned minutid. Siis jäin hetkeks mõtlema ja mind valdas üle kogu keha hirm, kui mind tabas üks mõte.. mõeldes tagasi sellele artikli pealkirjale. Pöördusin sõbra poole, kes oli minuga katlaruumis ja küsisin talt umbes nii:
“Kas sa ei ole kunagi mõelnud sellele, kuidas me sealt katlaruumist välja saime? Või kuidas me üldse kruiisilaevalt pääsesime? Keegi ütles raadios, et olukord läks väga metsa ja me upume sügavamale ja pääsu pole. Ma kuulsin suurt kõmakat ja tundsin suurt värinat… mis pärast seda juhtus, ma ei tea. Justkui suur osa minu mälust oleks minema pühitud.”
Sõber mõtles hetke ja taipas, mida ma sellega öelda tahtsin, ning ta nägu muutus kahvatuks.
Täpselt sel hetkel jõudis uus aasta kätte. Ja siis tuli maailmalõpp. Tundsin enda peas, kuidas maailm lõppes. Ma lakkasin lihtsalt eksisteerimast. Kõigel, mis kunagi oli olnud, polnud enam mingit tähtsust. Vajusin põlvili, üritades meeleheitlikult ja pilt kustus minu ees.
Siis, ma ärkasin üles.
