Hämmastav, kui kiiresti aeg liigub.
Eesti Maaülikooli ei kavatse ma igal juhul jääda. Kuigi vahel oli küll väga suur isu viimased eksamid tuimalt üle lasta, kuid üritasin need ikka ära teha. Eks mõned said tehtud, mõned mitte. Kuid ma ei kurda. Viimasest aastast on Maaülikoolist kahjuks nii halb maik suus. On aeg ära minna.
Kuigi nüüd alles hakkab tomatihooaeg pihta, olen paar korda juba Tallinnas müümas käinud. Erinevalt eelmistest aastatest, mil olime alati müünud keskturul, proovisime seekord Mustamäe ja Lasnamäe turgu. Keskturg on korrumpeerunud. Kuid pole lihtsalt parata, sest seal müüb kõige paremini. Lasnamäe ja Mustamõe, ka Nõmme turu haldurid pingutavad täiest jõust, et turge käima lüüa. Lasnamäe turul oli toopäev karussell lastele, keegi esines ja sai isegi tasuta suppi, kuid rahvas ei käi lihtsalt. Üksikud inimesed ainult. Ja Mustamäe turul, kus mina olin, laulis Erich Krieger. Turuhaldurite entusiasmi peab tõesti hindama. Siin mängib olulist rolli kindlasti harjumus, eriti vanade inimeste ja pensionäride puhul, kes hommikutundidel apteeki külastades hüppavad keskturult läbi.
Sel päeval ma sõitsin ka esimest korda autoga Tallinnas. Üksinda. O_O Mul ei õnnestunud mitte kordagi ära eksida, ausõna! Küll aga kolmerealisel maanteel hirmutas see natuke ära, kui sõitsin täpselt kahe suure veoauto vahel. Need olid niiii suured ja tekkis korraks klaustrofoobia. Ütlesin omaette põrnitseval häälel: “Y U guys so HUEG?!”
Riine oli vahepeal tagasi Eestisse jõudnud Indoneesiast.. Pärast Mustamäe turupäeva läksin Andrei poole, kus toimus tema tagasituleku pidu. Hilinesin natuke, kuid see-eest tõin külakosti puhul karbitäie maasikaid. Valisin neid hoolega välja. :3 Ema hoiatas lausa, et mul võib bussi peal uusi sõpru tekkida, kui suure maasikakastiga lähen. Maasikad läksid nagu soojad saiad. Riine tõi mulle kingituseks võtmehoidja – Cloudi mõõk. :3 Sobras oma kotis ja ütles: “Raunoo, tule siia!” Ütlemata hea meel oli teda uuesti näha. :B Samuti tekitas päris palju uudishimu ja intriigi tema kihlumine. Kuid kes, kus, millal, miks – see kõik on siiani saladuseloori all. :B
Teine kord, kui müüsin maasikaid, oli Maasikafestivalil. Päeva nael oli üks pensionär. Ma parem tsiteerin meie dialoogi:
“Kas pensionäridele allahindlust teete?”
“Eks see sõltub, kui palju soovite. Üks kilo või viis kilo maasikaid?”
Ta muutus õrnalt kurjaks. “Viis kilo maasikaid? Kas te tahate mind paksuks teha?!”
“Maasikas ei tee paksuks.” Endamisi mõtlesin, et vähemalt mitte mind (kekeke).
“Teeb küll! Sina, ja teised müüjad kõik kurat tahate mind paksuks teha! Ja ei raatsi selle eest ka allahindlust teha!”
Sel momendil ma lihtsalt lõpetasin kuulamise, tema hääl oli nii võimas, et kajas üle suure telgi. Ning ta mölises veel pool minutit. Mina aga olin lihtsalt vait ja pingutasin täiest jõust, et mitte talle näkku naerda. On the inside *kekeke*. Sest tõesti, tema mölisemine sellise häälega oli hirmnaljakas. Hetkeks vaatasin muigava näoga ringi, kas kuskil on varjatud kaamera. Kui ta lõpuks kadus silme eest, siis ma pidin sekundiks maha kükitama, et end välja naerda. Ausõna, kust sellised välja ilmuvad? :’D
ETV võttegrupp käis Maasikafestivalil uudishimutsemas ja ma jäin vist ka paariks sekundiks kaameralindi peale.
Jaanipäeva veetsin Ahjal. Lehar, Ursula ja teised muhedad Ahja tegelased. Jõime õlut spordiplatsi ääres, mängisime korvi all mängu seitset. Jalgpalliga. Sest korvpalli meil polnud ja mul oli nii raske seda tunnetada kusjuures. Ühel hetkel me hakkasime lihtsalt üksteisele keerama – viskasime palli täiest jõust vastu korvi, et see lendaks kaugele ja järgmine inimene peaks kaugelt viskama. Ühel momendil ma pidin eriliselt kaugelt viskama. Mõtlesin: “Ah, mida põrgut,” viskasin palli üles ja lõin seda jalaga nii kõvasti kui suutsin, suvaliselt. Mitte keegi ei ootanud seda. Pall tabas suure hooga korvi ning lendas tohutult kaugele. Neljakesi purskasime naerma nii, et kõht kõveras ja ma isegi tundsin tegelikult kaasa Leharile, kes pidi nüüd palli nii kaugelt viskama. :’D
Leharit ja Kamat ootas natuke rohkem kui nädala pärast sõjavägi. Ühel hetkel tulime mõttele, et ajaks pardliga juuksed maha. Sõitsime Lehari koju, Lehar ütles vapra häälega: “Emps, kus pardel on?” Kihutasime pardliga Ahja kooli taha, kus oli pistik ning ajasime nende juuksed maha. Inimesed kõndisid meist muigavalt mööda. Lehari juuksed läksid külgedelt maha, et keskele jäi triip. On ikka punkar… :D Hiljem läksime autoga sõitma, käisime Luunjal ära ja veel teistes kohtades. Alates sellest momendist hakkab mälu natuke lünklikuks jääma. Kekeke. :3 Kusjuures, Luunjal tahtis keegi Leharile peksa anda, sest ta nägi nii punkar välja. :’D Ning ma pole kindel, kuhu järgmisena läksime.. Läänistesse? Igatahes, kammisime Ahja ümbruskonna läbi, sest Ahja jaaniüritus oli väga mage. Ursulast hakkas lausa kahju. Järgmisel hommikul oli ta Lehari peale pahane, sest ta oli eelneva õhtu jooksul temaga koos olnud ehk 15 minutit ja ta ei mahtunud auto peale.. :3
Pärast jaanipäeva avastasin duši all, et mul on jalal korralik sinikas. Asja konks seisneb selles, et ma ei mäleta, kust ma selle sain. O_O’
Ning üle ja ümber ei saa sellest, kui pidin maasikaid kolmandat korda müüma minema. Sõitsime õhtul Tallinna isaga, magasin Lehari ja Ranetiga keskturu kõrval hostelis. Äratus oli pool seitse. Ma olin vaimselt nii valmis maasikaid müüma. Hakkame pihta!
“Kus me maasikaid müüma hakkame?”
“Maasikad on juba otsas.”
“Juba otsas? Öösel müüsid kõik ära?” Nüüd alles pöörasin tähelepanu bussile, mis oli tõepoolest maasikatest täiesti tühi.
“Aga milleks mina siis kaasa tulin?” küsisin naerusuil. :’D
Väga tore on lihtsalt Tallinna tulla, et ööbida ühe öö hostelis ja siis hommikul tagasi minna. Te peaksite ka seda proovima! :E
Juunikuu lõppes ühiselamust välja kolimisega. Kaks päeva koristasime. Eelviimasel päeval viisime praktiliselt kõik asjad välja. Kuigi olin juba eelmistel kordadel asju sujuvalt Räpinasse tagasi viinud, oli ikkagi too päev nii palju asju.. Pidev asjade tassimine ühiselamust autosse. Kõige võimsam moment – võtsin kolm suurt Totorot kaissu ja ühe kaisulooma veel (kõige iroonia on selles, et tüdrukud kinkisid mulle need sünnipäevaks). Lehari ilme oli geniaalne, kui ta nägi mind – kolm Totorot kaisus. Mina aga ütlesin: “When life gives you lemons, make lemonade!” ja marssisin autosse… like a boss! Viis suurt Battle Royale manga volüümi ma ei viitsinud tõesti suveks tagasi koju vedada, seega andsin need Ketly kätte. :B Kaks tundi koristasime, ning järgmisel päeval lõin toa enda arust täiesti läikima. Siis aga tuli tore administraatoritädi ja ta suutis leida endiselt kohti, mis olid kahe silma vahele jäänud. Järgmised kaks tundi taas koristasin…
vähemalt sai Maaülikooli ühiselamuga hüvasti jätta.
Mul on tõeliselt hea meel, et AMV’d hakkavad järjest rohkem populaarsust koguma. Kowarete iku Sekai AMV’l on hetkese seisuga 426 vaatamist (täpselt kuu aega tagasi oli 300), 20 meeldimist ja kuus-seitse inimest on seda lemmikute hulka lisanud. See on Abandoneri AMV’st väga ette kihutanud, millel on ka päris hästi läinud – 388 vaatamist ja 12 meeldimist.
Mõned kommentaarid teevad lausa südame soojaks. :)
You have to be stupid not to love this <3
Ning kui mu Kowarete iku Sekai AMV’l on hoopis demoraliseeriv jõud, et pärast olengi ainsana võistlusel (olgem ausad, vaevalt küll :3 ), siis seda ma tõepoolest ei plaaninud. Ausõna! D:
God,,, seems like it’s useless for me to attend cuz this is just epic…
Aga hea küll, tänaseks aitab. Vähemalt suutsin kirja panna, mis juunis toimunud on. Järgmisel õhtul jätkan sealt, kus pooleli jäi. :)
