ruutjuur on nagu kaks ruut.

Juba täna päeval saan uued juhiload kätte. Kaks aastat saab täis. Libedasõit oli üle mõistuse lõbus. Hirmus, samas lõbus ja adrenaliini pumpas. Varahommikul jõudsime Raadi lennuväljale ja libedasõit kestis kolm tundi. Ega ikka tõesti ei ole nii, et suudan autot kontrolli all hoida. Vastupidi hoopis. Kogu selle koolitusega nägid ja kogesid kõik ise, kui vähesest piisab, et kontroll kaotada. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei mõelnud enne seda, et suudan küll kontrolli all hoida. Omaenda supervõimete ego sai valusa löögi. Seal oli kolm ülesannet, millest igaühte proovis iga inimene viis korda või pisut rohkem. Ütleme, 18st katsest õnnestus mul vaid kolm sõitu. Ülejäänutel juhtudel oleksin surnud. Või lebotaksin kuskil kraavis. Või midagi sellist. :3 Aajah, ma ajasin kolm-neli põtra alla ka.

Raadiosaatjad olid õudselt lahedad, millega instruktor kommenteeris ja andis nõu, mida järgmisel korral teha. Vahel lausa soovisin, et palun jää vait. Mõni hetk hakkas mul igav ja ütlesin raadiosse mõned asjad. Nagu näiteks: “Mu loomulik värv on sinine” või “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Üks hetk sõidukaaslane ajas põdra alla ja hõikasin raadiosse “PÕDER~!” ning seejärel instruktor palus kommentaarid endale jätta. ;_; Pool teed sõitsin ise tagasi Räpina poole ja see polnud mitte põrmugi erinev tavalisest õppesõidust. Oi, kuidas sõiduõpetaja armastas rääkida. Kui ta leidis millegi, mida ma võiksin sõitmisel parandada, siis ta rääkis sellest väga pikalt ja lõputult. Aga ma ei kurda. Teooria loengul rääkis ta ka praktiliselt sama juttu, mis kaks aastat tagasi. Check-listi täitis ta täielikult ära. Näiteks ütles sõna-sõnalt, nagu eelmine aastagi: “Alkohol mõjub igale inimesele erinevalt – mõni hakkab laulma, mõni hakkab tantsima. “

Läksin järgmisel päeval juba Põlva ARKi. Võtsin igaks juhuks kaasa 25 eurot, ehk läheb kõht tühjaks või midagi sellist. Jõuan kohale. Tädike ütleb, et peab riigilõivu maksma.

*blank stare* “Eee… okei, kui palju?”

“Teil läheb see maksma 27 eurot ja 48 senti.”

Nojah siis, mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju minna. Uuesti ma samal päeval tagasi minna ei viitsinud.

Reedest kuni eilseni olin Tallinnas. Tomatihooaeg on juba kõvasti alanud ja järgmise kuu veedan enamasti Tallinnas, keskturul müün ja õhtuti liigun linnas ringi. Samamoodi nagu aastaid on olnud. :3 “Pannidega blondiin, kes vaatab Solarise 0-korrusel pea iga päev SNSD muusikavideosid.” :’D

Kinokava on see suvi kuidagi nii… kuiv. Muidugi, eks häid pärle on sel suvel olnud, aga eelmistel suvedel on olnud kordades rohkem filme, mida tahaks näha. Käisin eelmise nädala reedel Ameliaga viimast Harry Potteri filmi vaatamas, nii veider kui see ka poleks, pärast seda ma pole lihtsalt viitsinud kinos käia. Aga Harry Potter lõppes väga võimsa pauguga. Pärast vaatamist oli pisut tühi tunne, et see on nüüd lõpuks ometi läbi. Iga Harry Potteri filmi vaatamine kinos oli nüüd omaette otsast lõpuni traditsioon. Liiga muhe oli vaadata pärast seanssi ühte väikest poissi, kes oli ikka veel Harry Potteri maailma uppunud ja vehkis oma joogikõrrega nagu võlukeppi. Ning hiljem nägin teda uuesti õues. Liiga äge ja naljakas on sellist asja vaadata. :’)

Sama päeva õhtul oleksin ka äärepealt Katusekinos ära käinud. Aga vot, kui juunis uurisin Katusekino kohta, oli meelde jäänud, et seanss algab iga päev kl 23.30. Ning tookord avastasin, et nüüd algab Katusekino seanss pool tundi varem. Uurisin ka katusekino kava ja seal leiab ikka väga häid pärle, mida vaadata. Värske õhu käes, Viru keskuse katusel, rannatoolidel ja kõrvaklappidega. Oi, kas või puhtalt Katusekino kogemuse ja elamuse pärast tahaks seal ära käia.

Mm… Solarise Vapiano avastamise rõõmud. Ma olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Koht on tõepoolest väga-väga ilus ja omapärane. Esimesel korral sõin Calzone pitsat, mis on nagu hästi mahlane kokkukeeratud pitsa singi, teravamaitselise vorsti ja seentega. Järgmisel päeval tirisin Henriku ka Vapianosse pitsat sööma. Kolmandal päeval proovisin aga pastat. Bolognese pastat. Ning kõige tipuks tiramisu kooki. See oli esimene kord, kui ma sõin tiramisut. Esimene lusikatäis ja tundsin, kuidas ma lihtsalt tõusin kõrgemale. See oli… unikaalne maitseelamus. Mul polnud sõnu enam, kui kirjeldamatult hea see oli. Iga lusikatäis oli vapustavalt hea. Ma ei tahtnud, et kook otsa saaks, mitte ealeski. Nii kuradi maitsev. Nii dellishiouss. Rääkisin Riho-chanile ka, mida ma olen nende kolme päeva jooksul Vapianos söönud ja ta küsis: “Miks sa paks ei ole?” :’D

Sõime Henrikuga igatahes kõhud täis ja mõtlesime, mida edasi teha. Siis tema tuleb ootamatult ühele mõttele: “Ma viin su Lasnamäele!” Lasnamäe ekskursioon oli omamoodi masendav ja sünge kultuurišokk. Tegelikult kultuuri ei olnudki. Tegelikult paar kohta olid intrigeerivad. Vaatan paremale, seal toimub mingi remont ja pilt on niisama kole. Vasakule vaadates näen aga veekoguga karjääri. Veekogu juures nägime silti: “Ujumine keelatud.” Vähem kui minuti pärast nägime, kuidas üks inimene hüppas vette. : D Nägime kaks kiirabit. Siis ta näitas mulle, kus koolis ta õppis ja kus ta kunagi elas. Mõni vaatepilt oli paraku lihtsalt liiga masendav. Võttis kohati kõhedaks. Üks ülikonnas mees kõndis meist mööda. Ütlesime mõlemad samal ajal naljatledes: “Maffia!” Niivõrd muserdav, et mu kurk kuivas kohutavalt kogu aeg ja iga natukese aja pärast võtsin lonksu vett. No ikka..

Kusjuures, meil oli Henrikuga enne Vapianot väga pikk arutelu ruutjuure teemal. Ma esitasin väite “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Oi, me vaidlesime selle üle pea terve tee, kui liikusime keskturult Solarise Vapiano poole. Seda vaidlust oleks pidanud arutlema. Üks trollib ühte, teine trollib teist. Lõpuks jõudsime järeldusele, et õige väide on siiski “ruutjuur juurruudust on juur.” Või midagi sellist. Tegelikult mu juhe jooksis kokku lihtsalt.

Õhtul läksime Koidu korterisse. Hannes ja Anette vaatasid filmi “Shutter Island.” Anette… ei andnud mulle kallit, sest ma olen liiga pikk! TT_TT Fain siis, fain! Järgmine kord ei saa temalt siis minu käest kalli. Ma nõuan oma kättemaksu! Igal juhul käisime Männikul ujumas. Hannes jõudis enne mind öelda “shotgun.” Anette vanemate autoga sõitsime kohale. Pagasist võtsime ujumisasjad. Mina aga haarasin kohe rannapalli enda kätte. Ja siis varitsesin neid kõiki rannapalliga selja tagant – viskasin rannapalli vastu nende päid. Relvastatud rannapalliga. Ja ülimalt eluohtlik! :3

Üsna haruldane on Tallinnas kokku põrgata tuttavaga. Võtsin endale McFlurry Lioni šokolaaditükkidega ning mõtlesin uurida, mis raekojaplatsil toimub. Tegemist oli ikkagi laupäeva õhtuga. Poolel teel kõnnib Ingrid vastu – meie animeklubi kõige uuem liige. Ta sõbranna läks sünnipäevale ja jättis ta üksinda linna. Oh well, mis siin ikka. Olime siis koos ja ajasime juttu raekojaplatsil ning nägime ära, milline näeb välja Vabadussammas hämaras. Tal oli õigus – McFlurry söömine polnud kõige parem mõte, sest ma hakkasin lakkamatult köhima. Ingrid naeris iga kord, kui ma üritasin midagi öelda, aga köha ei lasknud mul seda teha. :D Siiani vaevlen köhahoogude käes.

Viimased 3-4 ööd Tallinnas viibisin Koidu korteris. Seal on iga kord nii muhe olla. Hannesega on eriti lõbus. Ühel õhtul ta praadis pelmeene ja  tantsis SNSD järgi, mina aga samal ajal laulsin. Ta tegi isegi kätekõverdusi muusika rütmis. : D Mõni päev oli mul olukord, et viimase 48 tunni jooksul olin maganud kõigest seitse tundi. See on konkreetselt see, kui sa jääd Hannesega väga elavalt rääkima ja avastad, et kell on juba pool 4 – äratus on hommikul aga kl 7. :’D

See on tõepoolest väga mõnus koht. Kuigi, mul hakkavad tekkima juba vaikselt süümepiinad, et ma ööbin seal ehk liiga palju. Tõsi, seal on väga ülimalt tore, aga ma ei taha Koidu elanikke ära tüütada. Kuigi ööbisin seal vist kolm-neli ööd, hakkas juba seest natuke kripeldama. Õigus, viimane öö Koidu tänaval oli nii kohutav. Miskipärast tuleb kõige tugevam köhahoog just magama jäämisel ja see öö oli küll nüüd köha tipphetk. Pidin nii palju pingutama, et köhimisega Riho-chani mitte üles ajada. Kuid see polnud veel kõik tookord, mu nina hakkas verd jooksma. ._.

Eile oli aga turul tõesti väga raske müüa. Viimase nädala magamata tunnid andsid end tugevasti tunda. Sellistes olukordades on väga muhe, kui hästi kohv töötab, kui seda harva juua. Sellega kaasneb aga üks oht – kõhulahtisus. Üks päev Heleri naeris, kuidas ma järjest jõin kuume jooke. “Kõigepealt tuled vasakult kohviga, pärast tuled paremalt teega ja siis tuled uuesti paremalt uue kohviga.” Ma poleks eile pärast turgu mitte kuidagi jõudnud koju sõita, vähemalt mitte sellise unevõlaga. Seega magasin paar tundi, mis tegi mu tunduvalt erksamaks ja olin valmis lõpuks üle tüki aja Räpina tagasi sõitma.

Tallinn-Tartu maantee õhtutundidel jooksis üks noormees läbi tugeva paduvihma ja välgu. Teda aga see ei häirinud ja jooksis niisama edasi, endal suured pannid peas. Eemalt vaadates oli see väga võimas vaatepilt, eriti kui välku sähvib taustal. Ja mina aga kuulan sõidu ajal SNSN’d ja naudin lihtsalt seda vaatepilti, ning sõidan muiates temast mööda.

Täna hommikul oli üle tüki aja nii mõnus magada – ilma äratuse ja ühegi kohustuseta. :’)

a wobble-wobble bed.

Ema leidis Räpina lähedalt ühe lagendiku, kus ta leidis tõeliselt suure metsmaasikaparadiisi, mille sarnast pole tema varem näinud. Järeleandmatu nagu ta on, veab ta mind alati kaasa. Oleme seda kohta neli-viis korda läbi kamminud, iga kord jõuame koju suure portsu metsmaasikatega, kahepeale kokku vähemalt kolm-neli liitrit. Ausalt, seda kohta ei jõua ära imestada. Metsmaasikad hargnevad igale poole laiali, vahepeal ei tea, kust korjata.

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi. :)

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!

SNSD palavik

Mind on tabanud vahepeal SNSD palavik. Mul on tunne, et sellest ma ei saa lähiajal vähemalt mitte kuidagi üle ega ümber. Nüüdseks on selle korea iidoligrupi vastu nii suur armastus tekkinud. Eriti suur armastus on Sunny vastu, keda teadsin juba varakevadest saadik, kui ta laulis 4Minute’i laulu Hot Issue. Ma ei saa noh, kui ÜBERnunnu ta on. :3

Tema aegyo (cuteness, spoiled child) on aga erakordne. Isegi Meriti aegyo ei pääse mitte kuidagi nii lähedale. Üks asi on tema aegyo, kuid teiste tüdrukute reageerimine on palju parem. :’D Sellest videost piisas, et mind ära võluda ja temasse armuda.

Ma ei oska tõesti öelda, mis SNSD laul meeldib kõige rohkem. Igas seni kuulatud laulus on oma sära olemas. Hoot on ülilaheda tantsu ja laulusõnadega (ma polnud seda esimesel korral jõudnud poolt ära kuulata ja JUBA siis hakkas kummitama), Gee on nagu turbojänes, mis annab mõnusalt palju energiat, Oh! aga kõige tabavama rütmiga ja Echo on lihtsalt rahulik nunnusus kuubis. Viimases videos on need tüdrukud erakordselt ilusad, et võttis põlved nõrgaks. X3 Peaaegu iga kord, kui autoga sõidan, lükkan maki käima, esimesena mängib alati laul Oh!  ja iga kord laulan sõidu ajal kaasa. :3

Teine lemmik praegu on YoonA.

Tegelikult see on täiesti tõsi, SNSD on tavaline näide iidoligrupist. Kuid näed mis, nii lühikese ajaga on selle vastu nii suur armastus tekkinud. Ma ei mäleta, millal ma olen üldse mingit bändi nii väga esinemas näha tahtnud. Nad esinesid juunis Prantsusmaal, ning kõik piletid osteti 15 minuti jooksul Interneti vahendusel ära. x_x Ehk vist vähemgi, kui 15 minuti jooksul. Peab vaikselt raha koguma juba eraldi SNSD jaoks. Kui nad peaks naaberriiki esinema tulema, siis ma tahan niikohutavalt ära käia kontserdil.

Väike hoiatus mu lugejatele seoses baka suvise kokkutulekuga. Kui läheb nii, et saan auto võtta, siis kes iganes tulevad Tartust mu auto peale – ma hakkan laulma! Ja tõenäoselt terve tee! Ja enamasti SNSD laule! I’m gonna make you like it! Kui keegi peaks ka nii julge olema, et võtab plaadi makist välja ja viskab selle aknast välja, siis see ei tööta, sest igaks juhuks teen teise plaadi ka!

Olen praktiliselt sama juttu rääkinud neljale-viiele inimesele – nende kõigi reaktsioon oli umbes selline: “Oh sind küll. Sina ja su jaapani tüdrukud” Nad ei ole Jaapani tüdrukud, nad on Lõuna-Korea tüdrukud! ._.

Tegin SNSD puhuks lausa eraldi kategooria, kekeke.

the fat strawberries for sale.

Hämmastav, kui kiiresti aeg liigub.

Eesti Maaülikooli ei kavatse ma igal juhul jääda. Kuigi vahel oli küll väga suur isu viimased eksamid tuimalt üle lasta, kuid üritasin need ikka ära teha. Eks mõned said tehtud, mõned mitte. Kuid ma ei kurda. Viimasest aastast on Maaülikoolist kahjuks nii halb maik suus. On aeg ära minna.

Kuigi nüüd alles hakkab tomatihooaeg pihta, olen paar korda juba Tallinnas müümas käinud. Erinevalt eelmistest aastatest, mil olime alati müünud keskturul, proovisime seekord Mustamäe ja Lasnamäe turgu. Keskturg on korrumpeerunud. Kuid pole lihtsalt parata, sest seal müüb kõige paremini. Lasnamäe ja Mustamõe, ka Nõmme turu haldurid pingutavad täiest jõust, et turge käima lüüa. Lasnamäe turul oli toopäev karussell lastele, keegi esines ja sai isegi tasuta suppi, kuid rahvas ei käi lihtsalt. Üksikud inimesed ainult. Ja Mustamäe turul, kus mina olin, laulis Erich Krieger. Turuhaldurite entusiasmi peab tõesti hindama. Siin mängib olulist rolli kindlasti harjumus, eriti vanade inimeste ja pensionäride puhul, kes hommikutundidel apteeki külastades hüppavad keskturult läbi.

Sel päeval ma sõitsin ka esimest korda autoga Tallinnas. Üksinda. O_O Mul ei õnnestunud mitte kordagi ära eksida, ausõna! Küll aga kolmerealisel maanteel hirmutas see natuke ära, kui sõitsin täpselt kahe suure veoauto vahel. Need olid niiii suured ja tekkis korraks klaustrofoobia. Ütlesin omaette põrnitseval häälel: “Y U guys so HUEG?!”

Riine oli vahepeal tagasi Eestisse jõudnud Indoneesiast.. Pärast Mustamäe turupäeva läksin Andrei poole, kus toimus tema tagasituleku pidu. Hilinesin natuke, kuid see-eest tõin külakosti puhul karbitäie maasikaid. Valisin neid hoolega välja. :3 Ema hoiatas lausa, et mul võib bussi peal uusi sõpru tekkida, kui suure maasikakastiga lähen. Maasikad läksid nagu soojad saiad. Riine tõi mulle kingituseks võtmehoidja – Cloudi mõõk. :3 Sobras oma kotis ja ütles: “Raunoo, tule siia!” Ütlemata hea meel oli teda uuesti näha. :B Samuti tekitas päris palju uudishimu ja intriigi tema kihlumine. Kuid kes, kus, millal, miks – see kõik on siiani saladuseloori all. :B

Teine kord, kui müüsin maasikaid, oli Maasikafestivalil. Päeva nael oli üks pensionär. Ma parem tsiteerin meie dialoogi:

“Kas pensionäridele allahindlust teete?”

“Eks see sõltub, kui palju soovite. Üks kilo või viis kilo maasikaid?”

Ta muutus õrnalt kurjaks. “Viis kilo maasikaid? Kas te tahate mind paksuks teha?!”

“Maasikas ei tee paksuks.” Endamisi mõtlesin, et vähemalt mitte mind (kekeke).

“Teeb küll! Sina, ja teised müüjad kõik kurat tahate mind paksuks teha! Ja ei raatsi selle eest ka allahindlust teha!”

Sel momendil ma lihtsalt lõpetasin kuulamise, tema hääl oli nii võimas, et kajas üle suure telgi. Ning ta mölises veel pool minutit. Mina aga olin lihtsalt vait ja pingutasin täiest jõust, et mitte talle näkku naerda. On the inside *kekeke*. Sest tõesti, tema mölisemine sellise häälega oli hirmnaljakas. Hetkeks vaatasin muigava näoga ringi, kas kuskil on varjatud kaamera. Kui ta lõpuks kadus silme eest, siis ma pidin sekundiks maha kükitama, et end välja naerda. Ausõna, kust sellised välja ilmuvad? :’D

ETV võttegrupp käis Maasikafestivalil uudishimutsemas ja ma jäin vist ka paariks sekundiks kaameralindi peale.

Jaanipäeva veetsin Ahjal. Lehar, Ursula ja teised muhedad Ahja tegelased. Jõime õlut spordiplatsi ääres, mängisime korvi all mängu seitset. Jalgpalliga. Sest korvpalli meil polnud ja mul oli nii raske seda tunnetada kusjuures. Ühel hetkel me hakkasime lihtsalt üksteisele keerama – viskasime palli täiest jõust vastu korvi, et see lendaks kaugele ja järgmine inimene peaks kaugelt viskama. Ühel momendil ma pidin eriliselt kaugelt viskama. Mõtlesin: “Ah, mida põrgut,” viskasin palli üles ja lõin seda jalaga nii kõvasti kui suutsin, suvaliselt. Mitte keegi ei ootanud seda. Pall tabas suure hooga korvi ning lendas tohutult kaugele. Neljakesi purskasime naerma nii, et kõht kõveras ja ma isegi tundsin tegelikult kaasa Leharile, kes pidi nüüd palli nii kaugelt viskama. :’D

Leharit ja Kamat ootas natuke rohkem kui nädala pärast sõjavägi. Ühel hetkel tulime mõttele, et ajaks pardliga juuksed maha. Sõitsime Lehari koju, Lehar ütles vapra häälega: “Emps, kus pardel on?” Kihutasime pardliga Ahja kooli taha, kus oli pistik ning ajasime nende juuksed maha. Inimesed kõndisid meist muigavalt mööda. Lehari juuksed läksid külgedelt maha, et keskele jäi triip.  On ikka punkar… :D Hiljem läksime autoga sõitma, käisime Luunjal ära ja veel teistes kohtades. Alates sellest momendist hakkab mälu natuke lünklikuks jääma. Kekeke. :3 Kusjuures, Luunjal tahtis keegi Leharile peksa anda, sest ta nägi nii punkar välja. :’D Ning ma pole kindel, kuhu järgmisena läksime.. Läänistesse? Igatahes, kammisime Ahja ümbruskonna läbi, sest Ahja jaaniüritus oli väga mage. Ursulast hakkas lausa kahju. Järgmisel hommikul oli ta Lehari peale pahane, sest ta oli eelneva õhtu jooksul temaga koos olnud ehk 15 minutit ja ta ei mahtunud auto peale.. :3

Pärast jaanipäeva avastasin duši all, et mul on jalal korralik sinikas. Asja konks seisneb selles, et ma ei mäleta, kust ma selle sain.  O_O’

Ning üle ja ümber ei saa sellest, kui pidin maasikaid kolmandat korda müüma minema. Sõitsime õhtul Tallinna isaga, magasin Lehari ja Ranetiga keskturu kõrval hostelis. Äratus oli pool seitse. Ma olin vaimselt nii valmis maasikaid müüma. Hakkame pihta!

“Kus me maasikaid müüma hakkame?”

“Maasikad on juba otsas.”

“Juba otsas? Öösel müüsid kõik ära?” Nüüd alles pöörasin tähelepanu bussile, mis oli tõepoolest maasikatest täiesti tühi.

“Aga milleks mina siis kaasa tulin?” küsisin naerusuil. :’D

Väga tore on lihtsalt Tallinna tulla, et ööbida ühe öö hostelis ja siis hommikul tagasi minna. Te peaksite ka seda proovima! :E

Juunikuu lõppes ühiselamust välja kolimisega. Kaks päeva koristasime. Eelviimasel päeval viisime praktiliselt kõik asjad välja. Kuigi olin juba eelmistel kordadel asju sujuvalt Räpinasse tagasi viinud, oli ikkagi too päev nii palju asju.. Pidev asjade tassimine ühiselamust autosse. Kõige võimsam moment – võtsin kolm suurt Totorot kaissu ja ühe kaisulooma veel (kõige iroonia on selles, et tüdrukud kinkisid mulle need sünnipäevaks). Lehari ilme oli geniaalne, kui ta nägi mind – kolm Totorot kaisus. Mina aga ütlesin: “When life gives you lemons, make lemonade!” ja marssisin autosse… like a boss! Viis suurt Battle Royale manga volüümi ma ei viitsinud tõesti suveks tagasi koju vedada, seega andsin need Ketly kätte. :B Kaks tundi koristasime, ning järgmisel päeval lõin toa enda arust täiesti läikima. Siis aga tuli tore administraatoritädi ja ta suutis leida endiselt kohti, mis olid kahe silma vahele jäänud. Järgmised kaks tundi taas koristasin…

vähemalt sai Maaülikooli ühiselamuga hüvasti jätta.

Mul on tõeliselt hea meel, et AMV’d hakkavad järjest rohkem populaarsust koguma. Kowarete iku Sekai AMV’l on hetkese seisuga 426 vaatamist (täpselt kuu aega tagasi oli 300), 20 meeldimist ja kuus-seitse inimest on seda lemmikute hulka lisanud. See on Abandoneri AMV’st väga ette kihutanud, millel on ka päris hästi läinud – 388 vaatamist ja 12 meeldimist.

Mõned kommentaarid teevad lausa südame soojaks. :)

You have to be stupid not to love this <3

Ning kui mu Kowarete iku Sekai AMV’l on hoopis demoraliseeriv jõud, et pärast olengi ainsana võistlusel (olgem ausad, vaevalt küll :3 ), siis seda ma tõepoolest ei plaaninud. Ausõna! D:

God,,, seems like it’s useless for me to attend cuz this is just epic…

Aga hea küll, tänaseks aitab. Vähemalt suutsin kirja panna, mis juunis toimunud on. Järgmisel õhtul jätkan sealt, kus pooleli jäi. :)