Sünnipäev nädala ja päeva pärast.

Täpselt nädala ja päeva pärast on mul sünnipäev. 6. novembril.
Ma pean nüüd mõtlema, et kas pean sünnipäeva või mitte. Enda sugulased ikka kutsun nagu alati, aga ma ei tea, kas viitsin pidada sünnat sõprade, kooli- ja klassikaaslastega. Pole eriti tahet ka. Väiksena hullult ootasin enda sünnipäeva, kuid nüüd jätab pisutkene külmaks. Siin tuleb alkoholism ka mängu. Paljudel teismeliste sünnadel tavaliselt juuakse jms. See muutub juba klišeeks. Ikkagist, minu arvamus! : D
Ma ei saa aru, mida erilist kõik näevad selles joogis. Mind jätab külmaks.. Olen elu jooksul ainult ühe korra joonud, ja see oli selle suve jaaniõhtul. Eriti palju ei tahtnud juua, sest kartsin oksendama hakata. 6-9 lonksu võtsin või nii. Peaks millalgi varsti täis jooma, et näha, mis erilist selles on. See pole kindlaks veel tehtud.

Logistics – Uprock

"Jeii," kolm!

Oehh…

Mission failed!

Tunnistusele tuleb siiski üks kolm, bioloogias. : (
Bioloogia õpetaja ongi pisut.. natuke ebanormaalne. Iga kord kui me vastame, siis kirjutame nii nagu küsitakse, aga tema küsib peale selle veel midagi alati ning pole meie vastustega rahul. Me ei tea ju, mida ta täpsemalt tahab. Seletagu lähemalt.
Ajaloo veerandi hinne sai neljaks parandatud, enne oli kolm.

Terve koolipäeva kummitas mind üks Akira Yamaoka laul, see käis mu mõtetest kogu aeg läbi. Laulu nimi ei tulnud üldse meelde, sest seda laulu olen vähe kuulanud. Koju jõudes lappasin enam-vähem kõik Akira Yamaoka laulud läbi, et see kummitav laul üles leida. Ja leidsingi, Fever Chill. Nüüd tänu kummitamise tõttu meeldib see tunduvalt rohkem kui enne. Sarnaseid juhtumeid on varemgi olnud, näiteks Into The Depths Of Self Discovery’ga. : )

Mõnda aega tagasi vaatasin lõpuks ära Indiana Jones : Raiders of the Lost Ark’i ära, mille vaatamise jätsin pooleli, sest uni tuli koguaeg peale. Väga hea film oli. Õppisin, siis läksin Las Vegas’t vaatama, kihvt osa oli, ning naljakas ka. Pärast seriaali tuli uni kallale ning jäingi magama. Ärkasin millegipärast pool üks öösel üles, olin natuke aega arvutis. Masendav, mitte kedagi lähedastest polnud sees. Mis siis ikka, panin arvuti kinni ning läksin voodisse, vaatasin natuke aega telekat, mängisin pisut PSP’ga ja ning lõpuks jäin magama. Hommikul ärkasin kergemalt. : )

Akira Yamaoka – Traversing The Portals Of Self Reality

A little suprise in the morning.. : )

Jõudsin mõnikümmend minutit tagasi kinost koju. Kuna mu emal on homme sünnipäev, siis käisin Selvehallis (nagu Selver, meil on selle nimeks Selvehall). Seal läks ligi pool tundi. Ei suutnud alguses valida, mis lilled võtta. Ütlesin müüjale, et mõtlen veel natuke ning käisin midagi magusat ostma. Otsustasin osa Raffaello’t, 70 kr kandist pakki. Raha jäi napiks ning läksin õue, pangaautomaadi juurest. **** ja võtsin sada krooni välja. Ostsin ära ja läksin tagasi lillepoe juurde, otsustasin veel seal 5 minutit. Lõpuks võtsin neli roosat roosi. Mitte just päris roosat, roosakas-valge. Õie kõige ülemine pool on valgeroosa, alumine pool roosa vms.
Läksin koju. Ei saanud tuppa minna nende lilledega, otsustasin jätta garaaži ning Raffaello paki ka. Kui vanemad lähevad magama, siis lähen tagasi vaikselt voodisse ja viin kommipaki & roosid tuppa.
Ja homme hommikul saab ema üllatuse. : )

“Cars” oli hea, mulle meeldis. Filmi teine pool meeldis mulle üldiselt rohkem, sisaldas rohkem huumorit. Kohe-varsti arvustan selle filmiveebis ka ära. Aga nüüd hakkan edasi õppima, mis mul enne pooleli jäi. : )

Näm-näm. : P

Jõudsin koju 18 minutit tagasi, käisin koolis ajaloo kontrolltööd järgi vastamas. Täpsemalt oli see veerandi esimene töö, õnn, et sain järgi vastata. Pärast töö kätte andmist hakkas õpetaja pahandama, et miks te just nüüd veerandi lõpus hakkate järgi vastama jne. Tegelikult jah, tema jutus oli iva. Hea, et ta lasi järgi vastata, muidu seisaks tunnistusel ajaloo kohal kolm. Ma üritangi teha nii, et tunnistusel ei tuleks mitte ühtegi kolme. Üritan nelja-viieliseks jääda.

Kella 19.00ks lähen kinno. “Cars” siis.
Nüüd lähen tatraputru sööma (*näm-nämm*, onju) ja pärast seda hakkan õppima.

New record…?

Hehe, ma püstitasin rekordi vist. Läksin kell neli öösel magama ja ärkasin kuskil seitsme paiku. Tähendab, kell neli läksin voodissse, magamajäämiseks läks mingi 5-10 minutit ja ärkasin 7.10 paiku. Eks arvutage välja. : D
Ja ma ei ole väsinud praegu, ilmselt selle tõttu,et magasin nädalavahetustel korralikult välja. Kui terve koolinädal niimoodi jätkuks (kell neli magama ja seitse üles), siis reedel ma vajuks koolis unest kokku. : D
Täna koolis, esimestes tundides oli pisut ebamugav olla. Enda sees (enamasti torso piirkond vms) oli kuidagi… ma ei oskagi õiget sõna leida, seletada.. imelik tunne oli, pisut ebamugava võitu.

Koolis tulid sellised mõtted pähe, et peaks hakkama mingeid tablette tarbima, mis mind ärkvel hoiaksid.

Põhimõtteliselt enamus ajaloo tunnis mängisin PSP’ga. “GTA : Liberty City Stories’i” siis. Kodus küsimuste vastamiste arutlemised osutusid vääga pikaks, nagu eelmine tundki. Mõtlesin, et miks ka mitte. Mul oli üks missioon pooleli. Statistikast vaatasin, et mäng on läbitud 49%. Tegin selle missiooni ära. Esimesel korral läks täiesti untsu, teisel korral väga hästi. Sai tehtud. Ja siis, oli täiesti nagu wtf?! Credit hakkas. Mõtlesin, et mida paganat. Rohkem missioone radaril polnudki, sain 500 000$ kätte ning statistikas oli läbitavuse protsent 50?! : / Pettumus selline, et sisuliselt lühike oli.
Koolis ma ei saa eriti mängida ka sellega. Kuna ma suhtlen vähe, sest ma ei tea millest rääkida jne-jne, siis igavuse peletamiseks mängin seda. Ja tähelepanu saan alles siis, kui nähakse mind sellega mängimas ja küsitakse seda natukeseks. Mnjah. : D

Peaks enda praktikafilmi viimase vaatuse võtted kiiresti ära tegema, enne kui liiga külmaks läheb. Aega pole…

Vend sõitis täna Soome tagasi, Aura Instituudi kooli. Näen teda alles paari kuu pärast. : /

Uni vs. ärkvelolek

Jeiii, ma sain neljapäeval Silent Hill’i plakati. Ma andsin sellele väga suure *mopsu*, kui sain kätte. Ja andsin ka sellele teise *mopsu*, kui panin selle enda tuppa, King Kongi plakati kõrvale, seinale. Väga mõnus, uhke tunne on. Irw, ja sellest ma üldse ei hakka rääkima siin, kuidas selle sain. Irw… omavahel räägin vast. : D
Skeidipargi avatseremoonia oli suht kihvt. Kohati oli naljakas, eriti kui vabatahtlike kohalt üle sõideti. : D

Oehh… ma pole ikkagi saanud üle suve harjumusest. Ma lähen ikkagi hilja magama, ja seda ka koolipäevadel. Teisipäeval läksin pool kaks magama, kolmapäeval kuskil kell kolm, nelja päeval poole kolme paiku. Uni kogus end kokku ja ründas reedel. Koolis oli väga suur võitlus silmadel – uni vs. ärkvelolek. Uni võitis vahepeal, ajaloo tunnis. Köh-köh..
Tekkis küsimus, et kas ma olen ainus selline?! Kõik teised lähevad vara magama.. ja mina… : D

Black Eyed Peas – My Humps hakkas väga meeldima, tänud Merlinile, kes seda laulu soovitas.

Ja muide, ma käisin septembri lõpus Venemaal. Vaadake esmaspäeval (23. oktoobril) ETV’d kell 20.00. Meiega oli reisil kaasas ETV võttegrupp. Eks võib-olla näete mind. : D
Ja pidage meeles – kui näete kedagi seal rohelise Nike’i pusaga, halli värvi nokamütsiga ja kedagi pikkade blondide juustega karvikut, siis see olen mina! : D

*Cheers!*

Must kolmapäev.

Eelmise nädala reedel, st 12. reedel suri 34. aastane onutütar Eivi. Augusti lõpus hakkas üldse see pihta. Ta haigestus, raskesti. Iga päevaga läks järjest hullemaks. Arstid ei suutnud välja diagnoosida, mis haigus tal oli vms. Isegi operatsiooni kaudu ei suudetud välja selgitada. Tema seisund halvenes iga päevaga… kuni lõpuks, 12. oktoobril ta suri. Lahkamisel selgus, et tal oli kolm haigust korraga või midagi sellist. Ühe asjana olid tal üle kogu keha veres mürgised rakud, teiseks mingi kasvaja ja kolmandat ei mäleta.. Ema läks nädalavahetusel Eivi vanematele appi matuseid korraldama.
Ja homme, 18. oktoobril, on ta matused. Pääsen koolist ära. Kell 8:00 hommikul hakkame Räpinast Tallinna poole sõitma. Ja umbes kell 00:00 jõuame koju tagasi, võib-olla isegi hiljem. Täna pidin kodutööde osas neljapäevase osa ka ära tegema. Homne päev tuleb vist hull.. Mitte, et mul oleks midagi matuste vastu… aga kanda selliseid riideid nagu pingviinitopis, on pisut… : D Natuke ebamugav on ka nendega.
Puhka rahus, Eivi!

Austria loodusreis.

Järgmise aasta suve alguses on kooliekskursioon Austriasse, kuhu minagi lähen. Täna sain teada, et ainult kaks poissi lähevad, mina ja klassivend Andrei; ülejäänud on tüdrukud, irw. : D
Kooli huvijuht ütles seda mulle täna vahetunnis. Ja ütles ka seda, et klassivend ütles reisist ära ja asendajaks on üks teine poiss Mehikoormast vms. Einoh, väga normaalne! : D Kaks poissi ning palju tüdrukuid. See reis saab olema midagi uut. : D

Rate.ee

Läksin pärast kooli reiti. Vaatan, et pisut uuenenud on pealeht. Üleval vasakus nurgas “Otsingu” all on “hindamine, mis oli “top naised” peal. Sain ühe kirja, kus küsiti, et kes Mary Elizabeth McGlynn on ja üks lisas sõbralisti. (Jei, feim on nüüd 40! : D )
Aga jah, kui läksin “sinu kontole,” no wtf?! : D
Uuendatud oli, esialgu oli kõik nii keeruline. Mõtlesin, et see oli ainult selles kohas. Aga kontaktide alt on ka muudetud. Nii harjumatu. Tähelepanulisti jama on nüüd see, et ei näe enam, mitu inimest on mind tähelepanulisti lisanud. Viimati oli neli igastahes.
Väga raske on harjuda. : D

Yipee-ki-yea,motherf*cker!

Lõppude lõpuks sai raamat loetud, ligi poolteist tundi tagasi ehk kell 23.00.
“Kõrboja peremees” oli raamatu pealkiri siis. Mulle endale ei meeldinud. Mitte miski ei meeldinud.
Algus jättiski mageda, üksluise mulje ja seda oli ka ülejäänud raamat. Lõpp ka kohe üldse ei meeldinud.
Ma ei tea, võib-olla on viga minus. Mulle lihtsalt ei istu vanaaegsed ning keskajaloolised raamatud. Ent samas ajaloolised filmid meeldivad küll, raamatuna ei meeldi lihtsalt.
Tuleb homne päev üle elada ja siis tuleb suur (rõhutan veelkord : suuuuur) filmi-nädalalõpp. : D
Viimasel ajal olen nii palju filme saanud arvutisse, kuid pole aega olnud kohutusliku kirjanduse tõttu jms.
Ja see, et vend eile koju tuli, tõi mulle veelgi ühe lisaportsu filme. Oh küll. :D

Hetkel häirib naabreid :
Mary Elizabeth McGlynn – Letter – From the Lost Days